Bohemia 2007

Mis on Bohemia? Kus on Bohemia? Annan vihje: Bohemia kristall. Ning siit polegi enam sotsialismiaja üle elanud ja ilmselt ka pisut kristallikultust tunda saanud inimhingel järeldada: Tšehhi. Bingo, nii ongi!
Kuidas me sinna sattusime? Täitsa juhuslikult, kuna vastasin ühele suvalisele e-kirjale. Ning arvan, et meie seltskond nautis seda reisi täiega.
Elasime suhteliselt Praha äärelinnas, kuid sellest polnud midagi, sest trammid sahisesid iga mõne minuti tagant käia otse meie hosteli ukse alt, sealt juba edasi metroosse ning sujuvalt soovitud suunas me läksimegi!
Tuleb tunnistada, et minust sai tõeline Praha vanalinna patrioot: kui ilus, kui puhas ja kui turvaline isegi pärast seda, kui raekoja kell oli südaöötundi löönud. Meie ülistusi jagab ka meie "esimene" perekond s.o. noored Sõrmused, kes on Prahas ümberistumiste kestel piisava ajavaru korral seda kaunist paika väisanud.
Mis on selle festivali eredamad välgatused?
Nagu juba mainitud imeilus Praha koos meie giidi Ewaga.
Gastronoomilise poole pealt maitsev toit ning hubased einestamispaigad, kus A-l 2 täppi: esimene neist Pauli "tagasihoidlik" praad tegelikult küll sea tagumine kints kogu oma hiilguses. Kui ettekandja selle uhkelt kohale tõi ja kliendi ette asetas, saabus meie lauda hiirvaikus - nii lummatud olid kõik, pilgud puurimas "tillukest" kehakosutust, millest oleks jätkunud meile kõigile.... Teiseks täpiks oli maitsev õhtusöök kohalikus pizzerias vahetult enne festivali galaõhtut. Aga seda ei osanud me ju ette arvata, et võõrustajad on "kannaka" teinud ja galaõhtu üks osa sab olema pidulik mitmekäiguline gurmee. Muidugi sõime, ainult et ...silmadega...
Suurepärane ilm. Ja ime küll, vaadates meie selle aasta metereoloogilist eripära, soovisime tookord Tšehhimaal, et päike oleks võinud veidi tagasihoidlikumalt paista. Miks? Sellepärast, et Podebrady lava põranda (katust ju polnud) oli päike nii kuumaks kütnud, et see kippus isegi läbi kinga talla kõrvetama selle tähenduse kõige olulisemas mõttes.
Orienteerumine leidmaks puskkaevude värvimuusika kontsertpaika (võiks tõmmata paralleeli onu Ville otsib prille) ja pärast hanereas maraton sõbralike linnaelanike kaasaelamise saatel, jõudmaks viimasele trammile, vältimaks kilomeetreid, mis ebaõnne korral oleks tulnud jalgsi vantsida.
Kuulsa Karlovy Vary kuurortlinna väisamine, saunatamine (mäletate ikka, kus oli kõige turvalisem riietumiskoht), ja ujumine katusebasseinis. (Fotojäädvustuselt nähtub, et õhutemperatuur oli +29C, vesi bassus aga +24C.)
Meie tunnetest ja emotsioonidest rääkimiseks annan sõna Bohemia kodulehele
http://www.greatevents.cz/dance2007.html , mida sirvides, võite tuttavat tantsurahvast näha jälitades järgnevat 2 linki: Podebrady on Saturday  ja Old Town Sq on Saturday .
Pildid kõnelevad iseenese eest ja ei hakkagi selle reisi kirjeldamiseks suuri sõnu kulutame - küülap mõistate isegi, kuidas seda sõitu kaifisime.
Lisaks festivali tublile fotograafitööle (millised hetked ta on kinni püüdnud!)  ka mõned pildid Sõrmuse-pere arhiivist - kohe ei saa teisiti!

Thank you Prague!

Volbriöö Värskas 30. aprill 2007

Vanu fotosid sirvides selgus, et 2007.a. oli meie Taara-Upsijate ajajärgu üks väga tegus aasta. Kui algul arvasin, et siit tuleb vaid paar lugu, siis nüüd on jäädvustamist väärivaid mälestusi selle perioodi kohta kohe päris mitu. Arvuti arhiivilaegas tuleb jälle kriginal lahti ja siit tuleb viimane kunagine käsikiri. Nii et copy-paste ja siin ta on:
Värska Sanatoorium kutsus meid 30.aprilliks appi volbriööd tähistama. Ja nagu üldtuntud lauluviisis: kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Roberti, sikutas lõõg rahvatantsijat vastu-pandamatu jõuga Värska kanti (liiati veel, kui sõiduraha lubati lahkesti kinni maksta). Nibin-nabin oli Katrinil-Tarmol kokku pandud Kolumatsi-põhine nõiatants ja tegijad me olimegi.

30. aprill on teatavasti juba suht soe aeg ning Mooste mõisas peeti eelmisel nädalavahetusel Jüripäeva. Ent sel kevadel olid loodusel teised plaanid. Melliste kandis nägime maas juba esimest lund ja mida edasi Värska poole, seda tugevamaks tuul, tihedamaks lumesadu ja paksemaks maad kattev valge vaip muutusid. Ning tõsi, mis tõsi: Räpinas oli sahk tee äärde lausa kõrged vallid lükanud. Tekkisid küll pisukesed kahtlused edaspidise osas, sest pidime hiljem järve ääres Viljo valmistatud liha grillima... Aga enne töö ja lõbu pärast!

Kõik olid ettevalmistusi tõsiselt võtnud ja nii me moodustasimegi oma kostüümides üpris kummalise seltskonna. Teatavasti jäävad nõiad oma kauniduselt Okasroosikesest kaugelt maha, mistõttu nii mõnigi pisi-külaline puges meie õõvastava kamba eest, Surm ise eestansijaks, issi-emme sülle peitu. Aga lõbus meil oli ning tundub, et ka külalistel.    

Aga siis läksid asjad tõsiseks, sest järve äärde me grillima ei saanud. Kohalike sõnutsi kandnuks tuul meid kohe üle järve Venemaale. Paha küll öelda, kuid tuindub, et nõid oli hoopis pugenud kohaliku baariomanikku sisse, kes kategooriliselt keeldus oma ahjus meie liha grillimast ja vaatas meid kui häbituid algajaid luiskajaid, kui ütlesime, et Tartus küll talve polnud. Äärepealt oleksime Ahjale meie (Pauli-Terje) suvilasse sõitnud oma unelmat liha näol tõeks tegema, kuid viimasel hetkel meenus, et võtmeid pole kaasas ning lisaks tahab vastvalminud kamin ka mõnda aega kuivada. Siis arvas Uuno, et võiksime tema suvekoju Otepää kanti sõita. Mõeldud, tehtud. Esialgu koondusime kööki, kus Kaja, Sahku-Pille ja Paul asusid usinalt leiba praadima ning näljaseid kostitama, osa seltskonda suundus aga sauna poole. Igatahes leib (tõsi küll, tundub et päris suure kalorsusega) ja tee maitsesid mõnusad ja riburada pidi suunduti sauna poole grillimismeeskonna tööd kontrollima. Ja kummaline: see kes läks, enam tagasi ei tulnud. Kui siis Ehar viimasena meiega ühines, sai saun nii parasjagu rahvast täis, et poiss ei pidanud oma kotti enam käes hoidma, vaid see püsis niisama meie kõigu ühisel toel, kes me seal seisime. Ja muide, lihasöömist kitsad olud küll ei takistanud ning lihameister oli tasemel nagu alati!

Ju on vanarahval õigus: häid lambaid mahub palju ühte lauta…

PS! Oleme kuulnud, et nimetatud kuupäevast pole praetud leib enam Uuno ja ta proua menüüs - ju osutusid meist maha jäänud sinist tooni odöörid pisut liiga pikantseteks.

Pingviinide paraad ja püramiidid

Upsijate hääletoruna ei saa ma üle ega ümber "Loitsuta".
Kuna kõiki prominente ei kutsuta või vastupidi pole neil võimalik lähtuvalt oma tihedast töögraafikust ja valijatega kohtumistest minna "Estoniasse" punasele vaibale, sai nimetatud auväärne seltskond kokku Suure-Jaanis meie sõprade - "Loitsu" kutsel. Tähtsaid "sulelisi" oli tulnud nii Euroopast kui Aasia poole pealt aga ennäe imet: igaüks neist mõistis sulaselget veatut eesti keelt. Lisaks väljamaisele kirevale külaliskonnale oli näha ka Eestimaa kultuuripõllu harijaid, kellest vääriks märkimist muusikaala edendaja Tõnu Kaljuste Tarmo isikus.

                                      Fotosilm on jäädvustanud minu ja minu saatja visiitkaardi.
Selline visiitkaart pidi olema igal külalisel (etikett ju!) ning see tuli enne kätlemisvooru anda nime mahahõikamiseks kohalikule protokolliülemale. Algul ei viitsinud Pegasus lennata, aga kui ta siis bussis lähtuvalt igaühe tualetist hakkas tiibu sirutama, polnud fantaasial enam piire.
Päris lõbusaks läks siis, kui pidupaika saabudes riietuma hakati: oh seda itsitamist ja ringikiikamist!
                           

Nagu sellise sündmuse puhul tavaks, järgnes kätlemisvoorule tants, aga mitte tavapärane, vaid ikka rahvatantsija moodi. Seekord pidid meesinimesed naisinimese riietuses tantsima ühe ontliku naistetantsu ja õrnema soo esindajad siis jälle meeste oma. Mida kosta? Need uued naisinimesed olid esiteks pisut ületoidetud, nii mõnelgi vöökoht paisunud nagu oleks paari-kolme kuu pärast uut järelkasvu oodata ja oi, küll nad olid eputrillad!!!
                                            
                            

                                                      

Aga värsket verd poisid seevastu rasket tööd rabanud ja alatoidetud - vestid lausa lopendasid seljas. Kuid hoolimata oma kesisest ja nälginud välimusest said nad "Kingsepa polkaga" päris kenasti ja maskuliinselt hakkama.

Ent mis puutub "Loitsu", siis asjad ei piirdu ainult "vaibalkäimisega". Põnevaid ideid jätkub meie sõpradel küllaga. Näiteks ükskord tuli igal külalisrühmal esitada sportlik number. Meil oli selleks püramiid, mille tegemist trennis korduvalt harjutada sai. Püramiid oli tõsine ja meie riietus samamoodi. Pisut soliidsemas eas lugejaskond ehk mäletab kunagisi koolis nõutud nn. võimlemisriideid, mis koosnesid mustadest lühikestest pükstest (ei, mitte lühikestest retuusidest, vaid nendest trussikusarnastest),  valgest /sinisest maikast ja sokkidest.  Järeleandmisi ei tehtud kellelegi, vaid pisikese mööndusena võisid naisinimesed komplekti lisada ihuvärvi sukapüksid. Need sportlikud kavad kutsusid esile tõelise eufooria, kuid kahjuks peab tunnistama, et miskipärast pole Terje-Pauli fotoarhiivis, kust kõik selle blogi pildid pärinevad, miskipärast ühtki fotot, kus need meistriteosed oleksid jäädvustatud.... kahju!

Või siis etteaste sootuks teisest ooperist:  "Väikeste luikede tants" P. Tšaikovski balletist "Luikede järv". Siresäärsed, tõsi küll, mõni luik pisut matsakam kui teine, kuid igaüks südamega asja kallal - selline oli "Loitsu" meespoole üllatus.
Ette rutates võib öelda, et seda esitust nägime veel sama heal tasemel Upsijate 25ndal ja Taara-Upsijate 5. juubelipeol.

Vahvad ettevõtmised nii korraldajate kui osalejate poole pealt, kus kõik nii võõrustajad kui külalised võtavad asja täie tõsidusega ja saadakse tulemus nagu rosin! 

Jess!!!! Ma teadsin, et kuskil ju PEAB olema:

Tuhamägede Tantsupidu 10.02.2007

Avan jälle arvutisahtli ning järgmised paar-kolm  lugu Taara-Upsijate ajajärgust tulevadki otse "kummutist". Selline variant töötaks üpris kiiresti, kui ei peaks pilte lisama, aga nagu juba varemgi öeldud, annab pilt  olnut edasi paremini kui ükski sõna, nii et ütlen endale: "Come on, Terje -näpud tööle!"

Ka rahvatantsijate seas liiguvad „sosinad”. Tavapärase naised saunas rääkisid teemal „Kes kellega käib” asemel on need jutud, kus keegi käinud on ja kas oli tore. Selline sahin ajendas meidki Tuhamägede tantsupeole minema, et veenduda kuuldud juttude õigsuses. Eks see tantsijarahvas ongi pisut kummaline: suvel tatsuvad kohati poris ja vihmas ning ei tee teist nägugi, talvel viskab neile vaim lingu kaela ning ärgitab keset -20C pakast vabatahtlikult mitu tundi väljas veetma. Aga nii see täpselt oligi.

Laupäeva varahommikul algas meie sõit Maire organiseeritud bussiga traditsioonilisest stardi- paigast Aardla-Võru ristist. Lahutamatu osa seekordsest pagasist soojad mütsid-sokid-sallid- kampsunid, „lapik” ja termos kuuma joogiga.

Martti kuldaväärt ettepanekul külastame Valastu juga. Milline lummav karge ilu, mida sõnades kirjeldada ei suuda, siin peavad pildid rääkima. Fotosessioonid üksinda, kahekesi, kolmekesi, grupiti. Ning uuesti bussi ja mägede poole edasi!

Käime kaevandusmuuseumis. Piisab vaid kaitseriietuses maa alla minemisest ja toestatud käikude, tilkuvate lagede ja seinte nägemisest, kui raamatutest loetud varingud ning kaevurite trööstitu elu hakkab veelgi kindlamaid piirjooni omandama… Ei taha kaevuriks!!!! Õnneks  varsti-varsti saame jälle tagasi maapealsesse paradiisi! Aga enne näeme, kui tublit tööd teeb suure puuriga relvastatult meie läbistaja Katrin, sõidame maa all töölisi vedava Piilupardi rongiga ning näeme, kuidas võtavad „Avasta Eestimaad” saatejuhid , sedakorda põlised kaevurid Venno ja Sepo vastu keskusest tuleva kõne: „Teha veel kahe vahetuse norm!” ja suunduvad seda vapralt täitma. Aga meie läheme hoopis  sööma: kuuma kaevurisuppi ja teed. Super!

Ning siis tõmbame lisaks olemasolevale selga veel seelikud (naisinimestele tekivad kopsakad taljed nagu tublidel talunaised muiste) ja edasi lumisele väljale peo tuld süütama ning tantsima! Tantsu sai kokku õige mitu tundi ning külm tuli meelde alles osalejate autasustamisel, kui pidime viksilt paigal püsima. Kui siis kutsuti ühinema kultuurimajja simmanile suunduva tõrvikurongkäiguga, tekkis algul küll kiusatus bussisõidu kasuks, kuid õnneks sai kohusetunne võitu ning otsustasime ikkagi jalgsi minna. Ja õigesti tegime: sest osaleda mäest üles ja alla looklevast hiiglaslikus jaaniussis oli väärt  muinasjutuline kogemus.

Simman oli lõbus nagu üks simman olema peab, selle märksõnadeks võiksid olla:Tarmolt „Paul, müü kampsun ära!” ja üleüldine „Kus on Maire saabas?”. Ka ei kaotatud aega ning tehti bussijuhile selgitustööd, kui hea ja tore on olla rahvatantsija. Muuseas – ta jäi uskuma ja lubas peaaegu et järgmisesse trenni tulla. Meest sõnast, härga sarvest!

Tagasi "emakese" rüppe!

Nii ongi.
Ükskõik, kus me vahepeal aasta või enam trenni oleme teinud - KHK, pritsumeeste, laululava, või Pere saal - satume varem või hiljem taas emakese rüppe tagasi. Aga "emakese" nimi on Tiigi Seltsimaja.
Siinsamas said esimest korda ca 13-14 astat tagasi varba valgeks ka Sõrmuste isandat-emandat.

Aga tegelikult tahtsin meenutada hoopis Pere AS-i lahket pererahvast ja saali, mis oli Upsijatele "teiseks koduks" kolm aastat: alati korras, puhas ja õhurikas, tõsi küll, põrand oli seal mõnikord õite libe... Tahaksimegi UPSIJATE poolt öelda: "Suur AITÄHH, hr. Neeme Raig, kes Sa meid lahkelt oma katuse alla võtsid ja Eesti rahvakultuuri toetasid!" Sinuga oli tore pärast reise muljeid vahetada ja muidu lobiseda.

Paraku puhuvad nüüd uued tuuled ja kahjuks mitte enam endised ... aeg edasi liikuda!

Nii et, sõbrakesed, esimene trenn siis uues vanas kohas 24. septembril 20.00 - nii nagu muiste!

Need vahvad Eesti saared - Kihnu

Enne maailmaavastamist käi ära Nuustakul  - Taara-Upsijate sõnutsi enne Bodrumit Kihnul!
Seekord elan vanast rasvast ja toon laiema avalikkuse ette Upsijate 25-ks ja Taara-Upsijate 5-ks juubeliks kirjutatud, kuid tunnustuseta jäänud arvutisahtlist leitud käsikirja. Ilusad mälestused - miks mitte neid Teiega jagada! Aga nüüd tagasi aastasse 2006!

Pärast seda, kui Merle oli Kihnu kultuurimajaga sujuvalt sõprussidemed sõlminud, pakkis Taara-Upsijate reisiseltskond oma telgid-madratsid-rahvariided ning asus pritsumeeste bussi ning Ivariga roolis saare poole teele.

Võrreldes Kihnut 80ndatel aastatel ning 2006.a., võib öelda, et tsivilisatsioon oli siingi eurosammudega edasi rühkinud. Kui kunagised mälestused seostusid ööbimisega saarekülastajatele määratud  ja aiaga eraldatud reservaadis, kuhu kohalikud kalurid tõid oma külgkorvidega värsket suitsuräime (mmm- kui maitsev!!!) ning lugematutel külavaheteedel vuravate tsiklitega, siis nüüd oli kunagine vaikus asendunud „bemarite” ja „jeepidega” ning tohutute mandrilt pärit  rahvahulkadega, kes saarel kas niisama puhkamas või siis firma suvepäevi pidamas (erinevate firmade laagreid oli mererand külg-külje kõrval täis pikitud ning arvan, et nii mõnigi sealne piduline võis end vastu ööd avastada sootuks teiselt lõkkeplatsilt… Tõsi, sekka vilksas ka kohalikke körtides ja pearättidega tsiklitega kihutavaid tädisid

Aga meid paigutati lahkesti kultuurimaja kõrvale, aga soovi korral võis valida ka „sviidi” kultuurimajas endas. Et väljas valitses ligi +30C-ne leitsak, arvasime sinisilmselt, et kalurite päeva häppening saab toimuma sumedat suveaega kasutades vabas õhus, kuid puusse panime: pidupaigaks oli hoopis kultuurimaja saal. See oli pisuke katsumus omaette, sest lisaks libedale põrandale valitses seal paras õhupuudus. Etteruttavalt võib öelda niipalju, et „soojendusbändiks” oli kihnukate vaieldamatu lemmik „Meie Mees”. Oma esinemisega võisime peaaegu et rahule jääda ning kaasasoleva fänklubi kommentaar oli järgmine: „Kui Te lisaks oma tublile emotsionaalsele fassaadile ka jalad ühes rütmis liikuma saaksite, oleks viimase peal!” Nii et arenguruumi on… Kui oleksime oma ridadesse uusi liikmeid tahtnud värvata, oleks see õige paik olnud, sest meie sekka püüdis tungida tosin tulihingelist madrusesärkides tantsijat … Oh „Kalamies”- sa oled vastupandamatu!

Saarega tutvumiseks sai tellitud kohalik teenus ring reisiks lahtises veoautos. Kunagisest GAZ-st oli asi kaugel, sest sõiduk oli oluliselt väiksem ning eurolikum, giidiks juba 15-20 aasta eest saarele kolinud kooliõpetaja. Kohalike jaoks oli tema ikka veel massakas (= seto tsuhkna) ning selleks ka jääb, sest sellest tiitlist päästab ainult Kihnus sündimine.

Tänu temale saime mõnusa ülevaate kohalikust elust-olust. Saime teada, et juba oma viisteist aastat pole saarel pulmi peetud, sest ükski peigmees ei jõua nädal aega kogu saarerahvast (sest pulma kutsuti kõik sugulased ning otsapidi nad seda ju ka on) sõõgi, eriti aga joogiga võõrustada nagu ei jõuaks pruut ka igale pulmalisele paari kindaid kududa. Aga ajaloohõngulised erinevatest pulmadest kingitusteks saadud kindad olevat suht ebapraktilised, sest neid ei kanta, kuna nad on kingitused, vaid hoiustatakse spetsiaalsetes kirstudes. (Vihjeks tänapäevast, et esimesed pulmad üle pika aja toimusid 2007.a. suvel). Ringreisi kohta veel niipalju, et sinna mahtus ka üks korralik kalalõuna (supp, suitsutatud tuulehaug, kohalik leib) vabas õhus, kuid sinnagi oli kommerts sisse murdnud, sest võõrustajad jälgisid usinalt kella ning mõni minut pärast meie lauast tõusmist oli see juba nõiaväel uue päralejõudnud seltskonna jaoks kaetud. Ja aitäh Õilmele tema magusate ja mahlaste maasikate eest!

Pühapäeval andsime autojuhile uneaega ning läksime jalgsi randa. Mida veel võiks üks puhkaja ihaldada, kui mõnusat seltskonda, sooja merd , kus sulistada ning külma karastava joogiga lebotada ja sillerdavat päikest, mille käes peesitada?!

Tore reis oli! Eestimaa saared ja laiud – kes teist on järgmine, mida võiks avastama minna?

PS! Küll on hea "vanast rasvast " elada! Tavaliselt töötaksin nagu põrandaaluses trükikojas: ikka hilistel õhtutundidel, teinekord südaööni välja - justkui oleks midagi varjata. Aga nagu isegi näete - pole ju!

Bodrum - leiuta põhjus miks rahvatantsijaks mitte hakata!

Nüüd on tahtmine pajatada meie järjekordsest reisist, seekord Türki.
Nagu enamuses meie trippe, oli seegi seotud festivaliga, seekord "The World Meets in Bodrum" ja toimus 17.-21. september aastal 2006.
Sai harjutatud, pakitud, Kolumatsist sõbra mikrobussi ronitud ja sõit Riia lennujaama võis alata. Kohale jõudes tundis rahvatantsija kogenud silm ära teised omasugused (meesinimestel ju kaabud peas) - lätlaste rühma. Olime piletite broneerimisel olnud üliagarad ja lennuki ära bookinud, nii et lätlastele seal kõigi muude reisijate kõrval ruumi ei jätkunud. Nii et neile tehti kohe spets tšarter Riia-Bodrum, samal ajal, kui meie pidime vahepeal 4-5 tundi Istanbuli lennujaamas passima. Linnani oli törts tühja maad ja vahepeal võrkaiaga piiratud tugevdatud valvega objektid, nii et pöörasime Pauliga otsa ümber ja tagasi. Kui siis ükskord Turkish Airlinesi mugavasse lennukisse istusime, kukkus silm juba enne õhkutõusmist kinni, ei reageerinud isegi pakutavale toidule ja avanes alles vahetult enne laskumist. Aga lennuväli asus... sügavas orus mägede vahel ja võttis seetõttu südame alt külmaks. Kuid taas olid hirmul suured silmad ja me ei saanud arugi, kui juba sujuvalt maandunud olime ning astusime kindlale pinnale ja suurde suvve! Ja kui siis sõit kulges piki imeilusat mereranda edasi meie kuurorti, võite juba ise ette kujutada meie rahulolevaid nägusid.
Kes siis osalesid "Maailma" festivalil? Lätist 1, Leedust 1, Eestist 2 (lisaks meile Kohila e. Kolhiida - nagu meie neid kutsusime) + siis kohalikud rühmad, osa neist lausa kõrgkoolide anasamblid. Hotell asuski meil  mere (muuseas oma puhtuselt teisel kohal olev) kaldal rannarajoonis ning oli super. Kui nüüd manada ette väljend "elu nagu kuninga kassil", siis just selline ta meil oli. Söögikorrad - lauad hõrgutistest lookas suure basseini ääres vabas looduses - 3 korda päevas ja kui äkki mingi imejuhuse tõttu kõht tühjaks jäi, siis veel õhtuoode - muudkui söö, maga, puhka, ja palun tule osale selle ja tolle ja kolmanda diskoteegi üritustel, kasvõi ainult pooleks tunniks, aga palun tule! Aga diskoteegid olid tõesti võimsad, eelkõige see suur amfiteatri taoline, mille üks külg avanes kohe merele, nii et merepoolset  seina tal polnudki - näha kohe, et lõunamaa värk! Turvad olid meil ees ja taga ning hoidsid meie kohtade ümbrusel kiivalt silma peal.
Ja kui pärisime korraldajatelt oma kohustuste st. rahvatantsu kohta, siis öeldi vaid: "Relax!". Aga tõesti, vahepeal sai paar korda tantsitud küll ja enne harjutatud hotelli terrassil,  vaatega merele. Ja siit ka pealkirjas sisalduv küsimus: leiutage põhjus, miks rahvatantsijaks mitte hakata?
Kui juba tantsule läks, siis oli korraldajatel meile varuks ka paar üllatust. Näiteks üht esinemispaika sai eelnevalt vaatama minna igast rühmast ainult 1 esindaja. Saali meid, etlejaid, enne ei lastud, kui saabus meie etteaste järjekord ja siiski tagantuksest ning otse lavale! Ja kui siis keset "Viiulipolkat", just tüdrukute kiirete vintide st. ženeepöörete ajal, kustutati valgus ja laes hakkas plinkima diskokera .... polnud aega isegi ahhetada, tuli lihtsalt kiirkäigul pimeduses kobada ("Eesti Ekspressi" polnud ka võimalik osta, et nägijaks saada)  ja orienteeruda esimeste sinavate varrukateni (selliseks muutusid poiste valged käised), lootes, et see on see õige koht, kuhu pidid jõudma...  Ja kui Te nüüd kujutate ette pimedas ruumis eesti rahvariideid versus türklaste litrid....
Veel üks uskumatu kogemus oli esinemine pärast rongkäilu. See pidi toimuma vabas õhus rannal ja hilisel kellaajal nagu kõik kohalikud üritused - siis just türklaste kommete põhiselt seltsielu hoo sisse sai. Paar tundi enne esinemist polnud lavast õhkagi (arvasime, et jälle "Relax!"), ent vaata aga vaata, õigeks ajaks oli ta vastu ootusi siiski püsti! Lummav oli noorte türgi dzigittide tants. Oma riietuselt ja olemuselt tahtsin panna = grusiinidega õnnelikust NL ajast, neist suurtest kunagistel tähtpäevadel ja Ostankinost ülekantud kontsertidest. Nii lähedalt vaadates tabasime ära ka nipi, kuidas nad pärast kõrgele üles hüppamist põlvedele maanduvad, kuid alati ei aidanud see, eriti kõva kiviparketi korral ei aidanud, nii et ükskord tuli kaaslastel vigasaanud tantsija lavalt ära aidata.
Väga ilus ja stiilne oli kohaliku linnapea vastuvõtt mere ääres: sume suveõhtu ja palju-palju säravaid küünlaid rannal, kuhu teiste rühmade esindajate seas Tarmoga kui treener ja manager kutsutud olime. Mõnus oli ka mereröövli laevaga (ning osal seltskonnal banaaniga ) sõitmas käia, Taara-Upsijate matk mägedesse, ainult, et meie vallutatud mäetipp oli ... prügimägi...  (Sellelt teekonnalt leidsime värskelt püstitatud palkmaja, mis tõstatass küsimuse, kas omanik on eestlane?) Kohvikarva kõhurohi, mille hirmuga kokku segasime restoranis olevatest nimega ja nimeta vürtsidest, lahustades neid Ivari kanges igihaljas eliksiiris, mis manustades tõi meelde midagi kurba, võttes silma veele, kuid seadis piirid meid ähvardavale tõvele...  Igat sorti ja variandis paprika, mida tillem, seda krehvtisem ja mõnusam! Ning Türgi omad arbuusid ja melonid, mis andsid silmad ette igasugusele kohalikule tipptasemel kondiitrile., olles meie vaieldamatuteks lemmikuteks. Ning muidugi kauplemine/tingimine/luiskamine parimaks näiteks Pauli soetatud mõnusad linased püksid, kus potentsiaalse ostja keeldumine kutsus esile ehmatuse mitte ainult müüjas, vaid ka minus, Merles ja Marttis, kes me teda osturetkel saatsime. Ja kui juba Türgis käia, siis tuleb sealt tagasi tulla kõvera mõõgaga. Paraku ei jätkunud seda Ivarile, kes pidi endale soetama tavapärase ja sirge variandi. Huvitav, kas Ivar oleks selle ka siis ostnud, kui oleks teadnud, et ta oma kohvri igas turvaväravas vähemalt kord või paar peab lahti/kokku pakkima??? Seiklemine, küüned peopesadesse surutud, öises Istanbulis, kus tsivilisatsiooni ja slumi lahutas vaid üks 4-realine sõidutee, meie mikrobusside võiduajamine, kus ettenähtud 50 km/h asemel tõusid kiirused reisijate vaimustuse ajel 110-ni? Ja muidugi türgi saun! Kindlasti võib ära märkida asjaolu, et vene turistide ligimeelitamiseks on Türki tööle kutsutud palju venelasi, kes siis talvel saavad kodumaal kuninglikult puhata või on juba loonud Türki oma perekonna... Ja viimane pärl: naissoost Taara-Upsijate sünkroonujumine: vahetult enne äratulekut esitasime nimelt "Tuljakut" ja eriti briljantselt tuli välja lõputõste!
Ilmselt oligi üks festivali korraldamise peapõhjusi Bodrumi kui kuurordi promomine, sest juba järgmisel aastal ilmus meie turismifirmade pakkumistesse uus nišš - Bodrum!

See oli tõesti ilus reis ja kuigi meid on Bodrumisse korduvalt tagasi kutsutud, pole me siiski läinud, sest pelgame, et  ei suuda korrata neid 110%-lisi positiivseid emotsioone, samuti lisanduvaid kilosid, millest lahtisaamine võttis nii mõnelgi üksjagu kuid aega. Ja muidugi on ju maailmas veel nii palju põnevaid paiku, mida avastada!
Bodrumit jääb muidugi meenutama ka Pauli Koduvideo järjekordne film (ei saa meie Kõps ilma kaamerata....),  mis kätkeb endas oluliselt rohkem infot meie sealsetest tegemistest. Kas tõesti saab sellest reisist juba täpselt 6 aastat????
THANK YOU, BODRUM!

PS! Meie reisi ajal toimusid Eestis olulised asjad: presidendivalimised, mis meilgi kogu aeg meeles mõlkusid: kes keda? Vaevalt oli buss Riias oma nina Eesti poole keeranud, kui Piret sai sõnumi: valituks osutus Toomas Henrik Ilves, millele järgnes üksmeelne südamesttulev hurraa!