Jälle üritus, millest Upsijad ei saa loobuda, eriti veel 2012.a., kui peo kunstiliseks juhiks oli meie oma treener Tarmo.
Aga kõigepealt Kambja koolimajast/kultuurikeskusest, millega meil on eriti soojad sidemed ja helged mälestused eelmisest suvest, kui Upsijad pea üle nädalavahetuse pühapäeviti sealse saali põrandat poleerisid st. 6-tunniseid treeninglaagreid pidasid. Ja uskuge või mitte, sellise rohutirtsu-eluga kohanes päris hästi ning suvi möödus kui linnutiivul. Ega noored Sõrmused asjata töganud, et no jälle oma teise pere rüppe minek!
Tubli füüsilise karastuse sai ka kohalik kultuuriala juhataja Pille, kes hommikuti oma kodust jalgrattaga ust avama ning õhtuti sulgema väntas. Lisan ka tema kodu kauguse koolimajast: 6 km. Nii, et kes aritmeetikast teab ja rehkendust mõistab, saab välja arvutada, mitu kilomeetrit Astrid ühtekokku meie pärast maha kihutas. Meie tänud talle sellise positiivsuse eest!
Ja veel üks niivõrd-kuivõrd väike detail, mis meid Kambjaga seob: nimelt käisime enne 2004.a. Tantsupidu "Mets" 1. mail Kambjas metsa istutamas. See pärineb Taara-Upsijate ajajärgust ning ühise sooritusena sai maha pandud 1100 kuusebeebit. Ja see pole liialdus - meid oli lihtsalt palju paare, nii et tantsupeol esindasime 8 paariga oma rühma + täiendasime 2 paariga saarlasi (jutuheietaja kaasa arvatud), 2 paariga Kongutat ning meie tollane treener Katrin tantsis lisaks veel Puhja rühmas. Kuid sellest mälestusväärsest peost kunagi edaspidi. Aga seda tahaksime küll näha, mis meie metsast saanud on, kui ta vaid üles leiaksime!
Nüüd siis lõpuks lubatud teema - Kambja talvise tantsupeo juurde - ja laseksin meedial ning Eino Mutso fotodel rääkida enese eest. (Emandal ju raske kirjutada, kui ise ei osalenud, kuid arstitõend peaks kinnitama, et sai puudutud põhjusega, mitte lihtsalt viilitud.)
http://www.kambja.ee/kulalisele/kultuurikalender/details/25-v-tartumaa-talvine-tantsupidu
http://www.kambja.ee/fotod/uritused_ja_sundmused/v-tartumaa-talvine-tantsupidu/IMGP9352
Thursday, May 31, 2012
Wednesday, May 30, 2012
Tantsutallad 2012
Ei saa just öelda, et blogijast Sõrmuste emanda elu oleks kergeks tehtud. Eks vaadake ise Tarmo meili, kus meie käesoleva aasta maikuu kokkusaamised ja esinemised paigas:
8. mai Trenn
10. mai Treening Vikerkaarega 20.00-22.00 Salme 1a
12. mai Võimalus nokitseda Äärekoplis (saun)
15. mai Trenn
17. mai Trenn
19. mai Esinemine Mellistes 15.00 Käbi Tare juures
20. mai Treeninglaager Kambjas 11.00 – 17.00
22. mai Trenn
24. mai Esinemine Melliste koolis 18.00
26. mai Võimalus nokitseda Äärekoplis (saun)
29. mai Trenn
31. mai Trenn
1. juuni Ettevalmistused Äärekoplis (õhtul)
2.juuni Lastekaitsepäev Äärekoplis 12.00 (ettevalmistused varahommikust)
Ja küllap mõistate, kui raske on püüda kronoloogias püsida, kui nii palju uusi ettevõtmisi on vahepeal teoks saanud! Aga püüan jääda kindlameelseks, nii et siit nad tulevad - "Tantsutallad 2012"!
Nii et nagu mitmelgi eelmisel aastal ei saanud me vastu panna kutsele osalemaks 4. veebruaril 2012.a. toimunud "Tantsutaldadel".
Rannu on üldse üks väga armas ja külalislahke koht eesotsas kallistava "Kolumatsi" ning nende rõõmsameelse treeneri Leaga. Ega kõik ju vist teagi, et Lea on mõne kuu ka Upsijate treener olnud (siis, kui Katrinil ja Tarmol teisi tegemisi oli). Lea tahtis lihtsalt tantsija olla ning selleks ka tuli, aga ega Sa üle oma varju ikka hüpaata saa...
Nii et nagu mitmelgi eelmisel aastal ei saanud me vastu panna kutsele osalemaks 4. veebruaril 2012.a. toimunud "Tantsutaldadel".
Rannu on üldse üks väga armas ja külalislahke koht eesotsas kallistava "Kolumatsi" ning nende rõõmsameelse treeneri Leaga. Ega kõik ju vist teagi, et Lea on mõne kuu ka Upsijate treener olnud (siis, kui Katrinil ja Tarmol teisi tegemisi oli). Lea tahtis lihtsalt tantsija olla ning selleks ka tuli, aga ega Sa üle oma varju ikka hüpaata saa...
Põhietteasteks oli meil Rannus selle hooaja uus tants "Hiidlase lugu" 6 paari esituses. Laval olime "Hiidlasega" teist korda (esmaesitlus oli Lüübnitsas). Meile Pauliga on sellel tantsul pikk 14-15 aasta tagune ajalugu: nimelt õppisid Upsijad seda siis, kui rohirohelised Sõrmuste isand-emand rahvatantsule sõrme andsid ega osanud kartagi, et peagi on kogu käsi läinud... Tookordne õppimine lavaküpseks ei saanudki põhjusel, et Upsijate read kahanesid: Jaanus tegi tantsuga lõpparve ning partnerita jäänud Janat nähti mõne aja pärast hoopis Toomes ning teise tubli paari Meelise ning Katrini viis elutee sootuks Eesti teise otsa, kuid nemadki ei jätnud tantsuteed, vaid hakkasid toimetama Maie Orava käe all Tarvanpääs.
Ei hakkagi Tantsutaldadest ise pikemalt kirjutama, vaid annan sõnajärje üle Rannu valla lehele: http://eestielu.delfi.ee/eesti/tartumaa/rannu/kultuur/rannu-rahvamajas-tatsusid-tantsutallad.d?id=63956519
Selle aasta kohta Sõrmuste varakambris pilte pole, nii et manage nad oma mälus esile. 2011.a. on internetis ka fotodena olemas ning Upsijate "Kallis kodust" täitsa jäädvustatud. Nii et kes tahab, see otsib ja leiab!
Üritus oli vahva nagu alati ning lõppes mõnusa jalakeerutusega ansambli "Sleepwalkers" saatel.
Üritus oli vahva nagu alati ning lõppes mõnusa jalakeerutusega ansambli "Sleepwalkers" saatel.
Tuesday, May 22, 2012
Operaator Kõps
Seekord hoopis teisel teemal. Lisaks treenerile, kes teeb ja käseb, (poob ja laseb), õpetab, lihvib, keevitab plaate, loob tantse, tegeleb kõikvõimaliku paberimajandusega, keerab rooli, veab meremiini, ehitab jne. jne., on Upsijate ridades veel üks mees, ilma kelleta oleks vist meie seltskonnas tühimik. See on asjapulk, keda võib näha meie üritustel, paigaldamas kaamerajalgu ning rihtimas sihikut, endal lisavarustusena veel fotokas kaelas rippumas. Kui ta kellegi poole kursi võtab, hakkab sihtpunkt üldjuhul kätega vehkima, korrates "Ma ei taha, ma ei taha!" , kuid mõne aja möödudes küsib täie enesestmõistetavusega: "Noh, millal siis videot näha saab?"
Küllap juba mõistsite, kellele vihjan? Muidugi Paul - meie operaator Kõps alias Sõrmuste isand. Kui nüüd puhtsüdamlikult üles tunnistan, siis ega ta ise ju teagi, et seekord olen tema sihikule võtnud ja kui Te talle välja ei lobise, siis mõnda aega ta seda ise ehk välja ei nokigi, kuna tegeleb parasjagu Ruusa Meeste Showtantsu video lõpetamisega, (India promo juba oma järge ootamas). Ja seda mitte ainult täna õhtul, vaid juba paar nädalat. Olen mõned korrad püüdnud vihjata, et saaks ju ka kergemalt ja vähesema vaevaga, aga ei - maksimalisti elu pole just kergete killast! Ja mis seal salata, eks me vist ole ka ära harjutatud tema kontsentreeritud sisuga filmidega, millele sisse pikitud omajagu krutskeid ja effekte.
Kas Te teadsite, et ühe mõnusa loo tegemiseks kulub arutu hulk aega (kaugemate kantide kohta isegi ca poolteist-kaks kuud järjepidevat õhtust nokitsemist), hõlmates järgmisi tegevusi: kõigepealt musta jäädvustuse mitmekordne läbivaatamine (ja oh õudust, kui see puudutab meie reisimaterjalide mahtu!!!), et paika panna süžee, siis nn. millimeetrid mida iga tegevus hõlmab, erinevate kassettide pealt kokku miksida nii, et jutt, pilt ja muusika käiksid kenasti käsikäes. Kindlasti ütleb oma sõna sekka ka arvuti, kes just nimelt filmide korral tujuka näitsikuna n+1 korda otsustab kinni kiiluda, mis omakorda tähendab korraldust "Mine starti ja alusta uuesti!"
Aga tänu sellele hobile ja Pauli jonnakusele, on meil mõnus meenutada Riiat, Prahat, Türgit, Lõuna-Koread, Assoore (oh mitme aasta tagune Prantsusmaa, millal ta küll Sinuni jõuab?) rääkimata igasugustest kohalikest vahvatest üritustest. Tänud! Nii et mis muud kui kõverat silma operaatorile ning ookeanilainet kaamerale ja muidugi huvitavaid ettevõtmisi meile kõigile, et oleks mida jäädvustada!
Ja muidugi PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!
Küllap juba mõistsite, kellele vihjan? Muidugi Paul - meie operaator Kõps alias Sõrmuste isand. Kui nüüd puhtsüdamlikult üles tunnistan, siis ega ta ise ju teagi, et seekord olen tema sihikule võtnud ja kui Te talle välja ei lobise, siis mõnda aega ta seda ise ehk välja ei nokigi, kuna tegeleb parasjagu Ruusa Meeste Showtantsu video lõpetamisega, (India promo juba oma järge ootamas). Ja seda mitte ainult täna õhtul, vaid juba paar nädalat. Olen mõned korrad püüdnud vihjata, et saaks ju ka kergemalt ja vähesema vaevaga, aga ei - maksimalisti elu pole just kergete killast! Ja mis seal salata, eks me vist ole ka ära harjutatud tema kontsentreeritud sisuga filmidega, millele sisse pikitud omajagu krutskeid ja effekte.
Kas Te teadsite, et ühe mõnusa loo tegemiseks kulub arutu hulk aega (kaugemate kantide kohta isegi ca poolteist-kaks kuud järjepidevat õhtust nokitsemist), hõlmates järgmisi tegevusi: kõigepealt musta jäädvustuse mitmekordne läbivaatamine (ja oh õudust, kui see puudutab meie reisimaterjalide mahtu!!!), et paika panna süžee, siis nn. millimeetrid mida iga tegevus hõlmab, erinevate kassettide pealt kokku miksida nii, et jutt, pilt ja muusika käiksid kenasti käsikäes. Kindlasti ütleb oma sõna sekka ka arvuti, kes just nimelt filmide korral tujuka näitsikuna n+1 korda otsustab kinni kiiluda, mis omakorda tähendab korraldust "Mine starti ja alusta uuesti!"
Ja muidugi PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!
Monday, May 21, 2012
Lüübnitsa - külla setodele!
Mängleva kergusega olen jõudnud aastasse 2012. Esimeseks toimetuseks sellel aastal oli meil küllaminek setodele Lüübnitsasse - pikalt plaanitud, kuid 21. jaanuaril sai lõpuks teoks!
Programm oli vinge: kõigepealt kalapüük järvel, siis tutvumine kohalike vaatamisväärsuste sh. vanausuliste külaga, seejärel setode ja meie etteasted, jõuluvana ning pidu hommikuni.
Esimese punkti pidime kahjuks ära jätma, sest ega ilma- , samuti ka taevataadi vastu saa. Kui ikka termomeeter plussi näitab, ega siis väga järvejääle kipu! Aga vanausuliste külla läksime küll ja ühte majapidamisse kutsuti meid lausa sisse ning anti võimalus imetleda pühasenurka ning ikoone. Lummav! Sulo hakkas lahkelt meie giidiks: kuulsime huvitavaid fakte ja pärimusi kohalikust ajaloost ning sedagi, kuidas omal ajal külas tulekahju kustutati. Ei tea, kas arenguspiraal on järjekordse tiiru täis saanud ja võetakse taas kasutusele vanad grotesksed meetmed - miks muidu siis tänane hommik (16.05.) üheksale päästekomandole kõrgema otsuse kohaselt viimaseks jäi?
Aga vanausuliste küla juurde tagasi tulles: jah, tõesti oli palju vanu maju, siis kõpitsetud ja veidi uuemaid ning ühes eriti maalilises paigas uhkeldas juba modernne klaasist ülimoodne rajatis - kuidagi võõras selles hubases keskkonnas. Ehk peaks siiski väärtustama kohalikke traditsioone ning miljööd ja püüdma need säilitada? Saab ju teha ka mõnusalt kaasaegse elamise, mis klapiks kenasti olemasoleva arhitektuuriga ka materjalide poolest, mitte ei kiiskaks kui "hiina päike"?
Aga see selleks, kulgesime tagasi seltsimajja ja kuna külm tuul oli vägisi kontidesse pugenud, otsis Kaido välja kohaliku hansa ning instrueeris täpselt, kuidas seda manustada. Igatahes põhitoiming (=sooritus) oli kukrunõks! Ja mida rohkem Sa nõksutasid, seda soojemaks sisemus muutus, kuid stopp! - esinemised veel olemata! Nii et riietuma, väike soojendus ja pushimine. Muide, ega me nii agressivsed ka pole nagu mõne pildi järgi võiks arvata....
Alustuseks näitas oma oskusi Tartu Tarmo pillimängu saatel setode "Hõbehall". Ja Tartu Tarmo ise on meiegi vana tuttav, kelle pilli järgi ka Upsijad õige mitmel korral on jalga keerutanud. Nii meil ongi Hõbehalliga kahe peale paar viimast aastat üks treener (rohkem ikka Upsijate oma) nagu ka üks pillimees, kes omakorda kaldub küll seto-kanti, nii et tasakaal ja rahu majas.
Pärast setosid tuli meie etteaste - sooritus. Eriliselt sooja ja südamlikuna (vähemalt minu jaoks) on ikka olnud eelmise aasta leid "Kodukotus" Tarmo ja Jaana tantsituna. Esmaesitlus Assooridel ja nüüd Lüübnitsas. Aga saatuse tahe (või mis iganes) oli ettearvamatu ja millegipärast kaamera Lüübnitsas just selle tantsu ajal ei töötanud - kahju!!!
Meie leivanumber "Kadrel" tuli pärast esitusele koos "Hõbehalliga" ja jäägu vaatajate otsustada, kes oli rohkem seto: kas päris setod või tsuhknad.
Ja see pidulaud ning külalislahke kostitamine!!!! Kuidagi ei saa vene muinasjutu järgi öelda. "Pidus käisin minagi, suhu ei saan´d midagi!" Laud oli lookas, tuju laes ja jõuluvana tasemel - arvan, et kõnelen kõigi eest! Iga natukese aja tagant kostis rõõmus-reibas hääl "Tere, mina olen Kaido!" ning hääle rõõmus omanik kiirgas enda ümber optimismi. Rahvast naerutas Karisilla külateater ja oma teise etteaste "Tiiu talu tütrekene" sooritas nais-Upsijate showtantsutrupp "Vallatud kurvid - siin me oleme!". Aja möödudes keris pidu järjest tuure, kukrunõks ruulis täiega, kloostri vein oli suurepärane (järjest magusamaks läks) ja meeleolu tipus. Eks sealt tipust oli ka langejaid - aga loomulik kadu on ju tavapärane nähtus - nii ka Lüübnitsas...
Oli ontlik sooritus, eeskujuks tulevastele põlvedele. Upsijate südamlikud tänud külalislahketele ja tublidele perenaistele-võõrustajatele-kostitajatele ning kõigile osalejatele ning muidugi ka neile pealtvaatajatele, kes ei kohkunud tagasi tasuta sissepääsu ees ja julgelt saali astusid meie etteastetest osa saama!
Programm oli vinge: kõigepealt kalapüük järvel, siis tutvumine kohalike vaatamisväärsuste sh. vanausuliste külaga, seejärel setode ja meie etteasted, jõuluvana ning pidu hommikuni.
Esimese punkti pidime kahjuks ära jätma, sest ega ilma- , samuti ka taevataadi vastu saa. Kui ikka termomeeter plussi näitab, ega siis väga järvejääle kipu! Aga vanausuliste külla läksime küll ja ühte majapidamisse kutsuti meid lausa sisse ning anti võimalus imetleda pühasenurka ning ikoone. Lummav! Sulo hakkas lahkelt meie giidiks: kuulsime huvitavaid fakte ja pärimusi kohalikust ajaloost ning sedagi, kuidas omal ajal külas tulekahju kustutati. Ei tea, kas arenguspiraal on järjekordse tiiru täis saanud ja võetakse taas kasutusele vanad grotesksed meetmed - miks muidu siis tänane hommik (16.05.) üheksale päästekomandole kõrgema otsuse kohaselt viimaseks jäi?
Aga vanausuliste küla juurde tagasi tulles: jah, tõesti oli palju vanu maju, siis kõpitsetud ja veidi uuemaid ning ühes eriti maalilises paigas uhkeldas juba modernne klaasist ülimoodne rajatis - kuidagi võõras selles hubases keskkonnas. Ehk peaks siiski väärtustama kohalikke traditsioone ning miljööd ja püüdma need säilitada? Saab ju teha ka mõnusalt kaasaegse elamise, mis klapiks kenasti olemasoleva arhitektuuriga ka materjalide poolest, mitte ei kiiskaks kui "hiina päike"?
Aga see selleks, kulgesime tagasi seltsimajja ja kuna külm tuul oli vägisi kontidesse pugenud, otsis Kaido välja kohaliku hansa ning instrueeris täpselt, kuidas seda manustada. Igatahes põhitoiming (=sooritus) oli kukrunõks! Ja mida rohkem Sa nõksutasid, seda soojemaks sisemus muutus, kuid stopp! - esinemised veel olemata! Nii et riietuma, väike soojendus ja pushimine. Muide, ega me nii agressivsed ka pole nagu mõne pildi järgi võiks arvata....
Alustuseks näitas oma oskusi Tartu Tarmo pillimängu saatel setode "Hõbehall". Ja Tartu Tarmo ise on meiegi vana tuttav, kelle pilli järgi ka Upsijad õige mitmel korral on jalga keerutanud. Nii meil ongi Hõbehalliga kahe peale paar viimast aastat üks treener (rohkem ikka Upsijate oma) nagu ka üks pillimees, kes omakorda kaldub küll seto-kanti, nii et tasakaal ja rahu majas.
Pärast setosid tuli meie etteaste - sooritus. Eriliselt sooja ja südamlikuna (vähemalt minu jaoks) on ikka olnud eelmise aasta leid "Kodukotus" Tarmo ja Jaana tantsituna. Esmaesitlus Assooridel ja nüüd Lüübnitsas. Aga saatuse tahe (või mis iganes) oli ettearvamatu ja millegipärast kaamera Lüübnitsas just selle tantsu ajal ei töötanud - kahju!!!
Meie leivanumber "Kadrel" tuli pärast esitusele koos "Hõbehalliga" ja jäägu vaatajate otsustada, kes oli rohkem seto: kas päris setod või tsuhknad.
Ja see pidulaud ning külalislahke kostitamine!!!! Kuidagi ei saa vene muinasjutu järgi öelda. "Pidus käisin minagi, suhu ei saan´d midagi!" Laud oli lookas, tuju laes ja jõuluvana tasemel - arvan, et kõnelen kõigi eest! Iga natukese aja tagant kostis rõõmus-reibas hääl "Tere, mina olen Kaido!" ning hääle rõõmus omanik kiirgas enda ümber optimismi. Rahvast naerutas Karisilla külateater ja oma teise etteaste "Tiiu talu tütrekene" sooritas nais-Upsijate showtantsutrupp "Vallatud kurvid - siin me oleme!". Aja möödudes keris pidu järjest tuure, kukrunõks ruulis täiega, kloostri vein oli suurepärane (järjest magusamaks läks) ja meeleolu tipus. Eks sealt tipust oli ka langejaid - aga loomulik kadu on ju tavapärane nähtus - nii ka Lüübnitsas...
Wednesday, May 16, 2012
Assoorlaste kokkusaamine
2012. a. teiseks toimetuseks oli Upsijatel "assoorlaste" kokkutulek. Assoorlaste sellepärast, et 2011.a. sügisel käis rahvatantsuselts Upsijad Assoori saarestiku kõige suuremal saarel St. Miguelil. Miks oli assoorlastel vaja eraldi kokku saada? Aga sellepärast, et kuma rühma read olid tol ajal suhteliselt hõredad, kutsusime endaga kaasa sõpru teistest rühmadest, nii et lõpptulemusena tantsisid selle Upsijate projekti raames 5 erineva rühma esindajad.
"Mihkli" saare tourist kirjutan edaspidi eraldi, kui asun Upsijate reisikirjade juurde, täna, nagu lubatud, piirdun vaid kokkusaamise ning mõne fotoga.
Kohtumispäevaks lepiti kokku 29. jaanuar. Head hohta selleks otstarbeks oli raske valida, aga viimaks langes liisk Kati lahkele kutsele maanduda Vastse-Kuuste lasteaeda. Nagu ikka, lepiti kokku ekipaažid ja logistika, tavapärane külakost kaasa ja teele!
Küll on Vastse-Kuustel ikka lasteaed: - tõeline muinasjutt: värvikirevalt rõõmsameelne, lapsesõbralik, positiivsust kiirgav, arvestatud väikese inimese soovide ja suurusega. Arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et Kati korraldatud ekskursiooni käigus polnud kedagi, kes poleks ohanud või lausa valju häälega otse välja öelnud: "Tahan ka lasteaeda ja lõuna ajal magama!" Kogu mööbel ja sanitaartehnikagi nagu "Kolme karu muinasjutus".
Ringkäik tehtud, kaeti laud, seati videotehnika töökorda, võeti sisse paremad kohad ning heietused võisid alata. Kohal olid peaaegu kõik peale mõne harva erandi, kellest üks oli Peeter ja teine Külli.
Peeter lubas algul Assooridel aastaks sinna põllumajandust edendama jääda (viinamarja ja tomatikasvatus), kuid siis osutus kodu kutse võimsamaks ning ta naases ikkagi koos meiega Eestisse. Ehk olid nüüdseks temas taas kohusetunne ja põllumees tärganud ning kauge viinamarjaistandus hakanud oma osa nõudma...
Ja Külli lubas veel paar päeva enne kokkusaamist vanaema sünnipäevalt väikese hilinemisega kohale tulla, juhul kui enne kolmeks ei pudene... Aga kui titt tahab tulla, siis seda ta ka teeb ning värsked uudised kõnelesid, et Küllist oli just saanud ühe armsa tütretirts ning tubli poja emme. Need olid toredad uudised: rõõmustasime kõik koos. Palju õnne, Külli, meie portugalikeelne kuldsuu!
Ja mingi vabanduse olid endale leidnud ka kivimutt ning meie teejuht Vasco da Gama...
Vaatasime ja kommenteerisime fotosid ja Pauli koduvideo oma tavapärases headuses kandis meid taas sellele kaunile saarele, mida iseloomustasid imepärane loodus, roheline ja sinine laguun, arutu hulk metsikult kasvavaid hortensiaid, võrratu ookean ja lahke rahvas, kel kunagi kuskile kiire polnud.
Paulilt sooviti muidugi Assooride videod soetada, kuid tuli leppida eitava vastusega, sest nagu Tallinna linngi, ei taha ka video lõplikult valmis saada. Ja kuna ööpäevas on siiani ainult 24 tundi, ootab lõppviimistlus veel praegugi oma aega - aga me ei kaota lootust!
Tore oli! Ja kui mõne päeva eest Vikerkaarega koos trenni tehes Küllit nägime, olime veendunud, et tema toredates kaksikutes on rahvatantsija potentsiaal täitsa olemas: hällide kõrval mängiv "meremiin" nende õiglast und küll ei seganud nii nagu muusika pole kunagi rahvatantsijat seganud.
"Mihkli" saare tourist kirjutan edaspidi eraldi, kui asun Upsijate reisikirjade juurde, täna, nagu lubatud, piirdun vaid kokkusaamise ning mõne fotoga.
Kohtumispäevaks lepiti kokku 29. jaanuar. Head hohta selleks otstarbeks oli raske valida, aga viimaks langes liisk Kati lahkele kutsele maanduda Vastse-Kuuste lasteaeda. Nagu ikka, lepiti kokku ekipaažid ja logistika, tavapärane külakost kaasa ja teele!
Küll on Vastse-Kuustel ikka lasteaed: - tõeline muinasjutt: värvikirevalt rõõmsameelne, lapsesõbralik, positiivsust kiirgav, arvestatud väikese inimese soovide ja suurusega. Arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et Kati korraldatud ekskursiooni käigus polnud kedagi, kes poleks ohanud või lausa valju häälega otse välja öelnud: "Tahan ka lasteaeda ja lõuna ajal magama!" Kogu mööbel ja sanitaartehnikagi nagu "Kolme karu muinasjutus".
Ringkäik tehtud, kaeti laud, seati videotehnika töökorda, võeti sisse paremad kohad ning heietused võisid alata. Kohal olid peaaegu kõik peale mõne harva erandi, kellest üks oli Peeter ja teine Külli.
Peeter lubas algul Assooridel aastaks sinna põllumajandust edendama jääda (viinamarja ja tomatikasvatus), kuid siis osutus kodu kutse võimsamaks ning ta naases ikkagi koos meiega Eestisse. Ehk olid nüüdseks temas taas kohusetunne ja põllumees tärganud ning kauge viinamarjaistandus hakanud oma osa nõudma...
Ja Külli lubas veel paar päeva enne kokkusaamist vanaema sünnipäevalt väikese hilinemisega kohale tulla, juhul kui enne kolmeks ei pudene... Aga kui titt tahab tulla, siis seda ta ka teeb ning värsked uudised kõnelesid, et Küllist oli just saanud ühe armsa tütretirts ning tubli poja emme. Need olid toredad uudised: rõõmustasime kõik koos. Palju õnne, Külli, meie portugalikeelne kuldsuu!
Ja mingi vabanduse olid endale leidnud ka kivimutt ning meie teejuht Vasco da Gama...
Vaatasime ja kommenteerisime fotosid ja Pauli koduvideo oma tavapärases headuses kandis meid taas sellele kaunile saarele, mida iseloomustasid imepärane loodus, roheline ja sinine laguun, arutu hulk metsikult kasvavaid hortensiaid, võrratu ookean ja lahke rahvas, kel kunagi kuskile kiire polnud.
Paulilt sooviti muidugi Assooride videod soetada, kuid tuli leppida eitava vastusega, sest nagu Tallinna linngi, ei taha ka video lõplikult valmis saada. Ja kuna ööpäevas on siiani ainult 24 tundi, ootab lõppviimistlus veel praegugi oma aega - aga me ei kaota lootust!
Tore oli! Ja kui mõne päeva eest Vikerkaarega koos trenni tehes Küllit nägime, olime veendunud, et tema toredates kaksikutes on rahvatantsija potentsiaal täitsa olemas: hällide kõrval mängiv "meremiin" nende õiglast und küll ei seganud nii nagu muusika pole kunagi rahvatantsijat seganud.
Wednesday, May 9, 2012
Jõulud
Kummaline küll maikuus jõuludest kirjutada, aga mis seal ikka, kui juba Termikatelgi juulikuus lumi maas on....
Igatahes 17. detsembril 2011 korraldati Tartu raeplatsil III Tartu Talvine Tantsupidu, millest laiemale üldsusele andis teada ja kutsus ka vaatama ning kaasa lööma "Postimees" http://www.tartupostimees.ee/667404/tartu-raeplatsil-tuleb-laupaeval-suur-tantsupidu/ .
Upsijad on seda vahvat üritust algusest peale tõsiselt võtnud ning ikka nii raeplatsil kui hiljem Antoniuse õuel tantsu löömas käinud. (Lisaks 2011.a. panen siia ka vanemad selle üritusega seotud pildid.) Eks ongi välja kujunenud omad kindlad seltskonnad, kes neid üritusi väisavad. Näiteks võib Antoniuse õuel kindla peale kohata lisaks rahvatantsijatele ka Tartu Lions Klubi, kes glögiga kaubeldes õilsateks eesmärkideks raha kogub.
Kui kahel varasemal peol näpistas pakane päris kõvasti ning tuli end kubujussi kombel külma vastu kindlustada, siis 2011.a. peol oleksid saabaste asemel ära kulunud kummikud ning kätte vihmavari... Aga ega ilm pole kunagi rahvatantsijast seganud (parim näide on 2004.a. Laulu- ja Tantsupidu). Tantsud said tantsitud ja mängud mängitud, kehagi kuuma tee ja kringliga kinnitatud.
Kuid ega sellega polnud päev veel lõppenud, sest kui juba välja tulla, siis juba korralikult. Nii olimegi plaaninud pärast ülalmainitud ürituse lõppu kulgeda sujuvalt edasi Mati ja Aliisi juurde Kooli tallu Upsijate jõulupeole. Küll oli pererahvas külaliste tulekuks alles ettevalmistusi teinud! Soe ja hubane tare oli köömes selle kõrval, et neil oli lumi tellitud, see Kambjast alates maapinnale, puudele, põõsastele valge vaibana laiali laotatud, ja et feeling täielik oleks, isegi metskitsed tee veerde kutsutud. See oli lausa lummav: sattuda Tartu vihmasest novembrist Kambja jõulumaastikule!
Sõit Kooli Tallu väärib omaette äramärkimist. Meie punt läks tandemina 2 autoga: Leino ees ja Tarmo teisena. Nii me seal siis kulgesime ikka ühest kuplist üles ja teisest alla, ühest järvest mööda teiseni, siis ots ümber ja tagasi, uuesti ots ümber ja veel kord tagasi. Vahepeal jäi Tarmo seisma, lastes Leinol eest ära sõita - küll ta tagsi tuleb. Aga lõpuks jõudsime, hing kaunistest vaadetest tulvil, Kooli tallu.
Samal ajal, kui naispool kehakinnitust lauale sättis, otsustasid tublimad messsoo esindajad metsa kuuse järgi minna. Jah, nad tulid tõesti tagasi kilbiga (õnneks mitte kilbil), aga millistena..... Aga eks oludki olid selle aja peale ekstreemsed.
Kõht täis, tuli hakata pakke välja lunastama. Aga paki sai kätte ainult kodus ettevalmistatud jutu/muinasjutu vastu. Nii see päkapikk siis jutukesi kogus...
Ja siis järgnes üllatus: maskuliinse naispoole etteaste. Selle saamislugu oli õite huvitav: nimelt lobisesime ükskord Jaanaga, kes arvas, et võiksime naiste poolt ühe loratantsuga esineda ja kummaline küll, mul endalgi sama mõte peast läbi käinud. Nii me käed lõimegi. Otsisime muusika "Tiiu talutütrekese" ja siis läks tatsumiseks, sest nagu teate, pole ei Jaanal ega mul tantsulist haridust. Mis meil siis muud üle jäi, kui oma poolt esitatust, meeste poolt tantsitust "suita" kokku panna. Ega meil iga sammu konkreetset nime meelde tulnud, nii et oma vihjetega näit. riidenagi (Tarmo Kaera-Jaanist), kaheksa ("Tuljakust") hopak (igas trennis diagonaali üle saali, teate küll, se kus käed puusa ja siis ette ning tagasi puusa - tuli välja, et padebask) jne. Aga valmis ta sai ja salaja meeste eest neljapäeviti trennis käies selgekski õpiti. Esiettekanne oli nii kiire ja korralik, et pärast, kui mehed pidid pakkuma, mitme tantsu elemente on kasutatud, jäi isegi Tarmol õigest vastusest pisut puudu.
Aga sellega veel meie üritus ei päädinud, sest nüüd tuli präänik: õige suitsusaun!!! Sellega seotud drill ja emotsioonid las jäävad osalejate teada, aga puhkeruumis esinenud instumentaal- vokaalgruppi miljööpõhise lauluga neegritest ning nende toimingutest jääme veel kauaks mäletama.
Ning mis kõige olulisem ja toredam, krooniks kogu ettevõtmisele: kõik see tegevupsija oli kohal!
Seda õhtut jäi lasuma ka nukker tundevirva: meie Jana pidas igaüht meeles lahkumiskingituse -omatehtud helkuriga. Nimelt vahetas Jana elukohta ning Tallinna külje alt on tal pisut komplitseeritud kaks korda nädalas Tartus trennis käia. Aga loodame, et Tartu vaim teda nii kergesti oma lõa otsast lahti ei lase ja ikka Taaralinna, kasvõi mõne aja pärast, tagasi sikutab.
PS! Kes tegi pilte? Saatke Sõrmuste Emandale - saate rohkem värvilisi mälestusi!
Igatahes 17. detsembril 2011 korraldati Tartu raeplatsil III Tartu Talvine Tantsupidu, millest laiemale üldsusele andis teada ja kutsus ka vaatama ning kaasa lööma "Postimees" http://www.tartupostimees.ee/667404/tartu-raeplatsil-tuleb-laupaeval-suur-tantsupidu/ .
Upsijad on seda vahvat üritust algusest peale tõsiselt võtnud ning ikka nii raeplatsil kui hiljem Antoniuse õuel tantsu löömas käinud. (Lisaks 2011.a. panen siia ka vanemad selle üritusega seotud pildid.) Eks ongi välja kujunenud omad kindlad seltskonnad, kes neid üritusi väisavad. Näiteks võib Antoniuse õuel kindla peale kohata lisaks rahvatantsijatele ka Tartu Lions Klubi, kes glögiga kaubeldes õilsateks eesmärkideks raha kogub.
Kui kahel varasemal peol näpistas pakane päris kõvasti ning tuli end kubujussi kombel külma vastu kindlustada, siis 2011.a. peol oleksid saabaste asemel ära kulunud kummikud ning kätte vihmavari... Aga ega ilm pole kunagi rahvatantsijast seganud (parim näide on 2004.a. Laulu- ja Tantsupidu). Tantsud said tantsitud ja mängud mängitud, kehagi kuuma tee ja kringliga kinnitatud.
Kuid ega sellega polnud päev veel lõppenud, sest kui juba välja tulla, siis juba korralikult. Nii olimegi plaaninud pärast ülalmainitud ürituse lõppu kulgeda sujuvalt edasi Mati ja Aliisi juurde Kooli tallu Upsijate jõulupeole. Küll oli pererahvas külaliste tulekuks alles ettevalmistusi teinud! Soe ja hubane tare oli köömes selle kõrval, et neil oli lumi tellitud, see Kambjast alates maapinnale, puudele, põõsastele valge vaibana laiali laotatud, ja et feeling täielik oleks, isegi metskitsed tee veerde kutsutud. See oli lausa lummav: sattuda Tartu vihmasest novembrist Kambja jõulumaastikule!
Sõit Kooli Tallu väärib omaette äramärkimist. Meie punt läks tandemina 2 autoga: Leino ees ja Tarmo teisena. Nii me seal siis kulgesime ikka ühest kuplist üles ja teisest alla, ühest järvest mööda teiseni, siis ots ümber ja tagasi, uuesti ots ümber ja veel kord tagasi. Vahepeal jäi Tarmo seisma, lastes Leinol eest ära sõita - küll ta tagsi tuleb. Aga lõpuks jõudsime, hing kaunistest vaadetest tulvil, Kooli tallu.
Samal ajal, kui naispool kehakinnitust lauale sättis, otsustasid tublimad messsoo esindajad metsa kuuse järgi minna. Jah, nad tulid tõesti tagasi kilbiga (õnneks mitte kilbil), aga millistena..... Aga eks oludki olid selle aja peale ekstreemsed.
Kõht täis, tuli hakata pakke välja lunastama. Aga paki sai kätte ainult kodus ettevalmistatud jutu/muinasjutu vastu. Nii see päkapikk siis jutukesi kogus...
Ja siis järgnes üllatus: maskuliinse naispoole etteaste. Selle saamislugu oli õite huvitav: nimelt lobisesime ükskord Jaanaga, kes arvas, et võiksime naiste poolt ühe loratantsuga esineda ja kummaline küll, mul endalgi sama mõte peast läbi käinud. Nii me käed lõimegi. Otsisime muusika "Tiiu talutütrekese" ja siis läks tatsumiseks, sest nagu teate, pole ei Jaanal ega mul tantsulist haridust. Mis meil siis muud üle jäi, kui oma poolt esitatust, meeste poolt tantsitust "suita" kokku panna. Ega meil iga sammu konkreetset nime meelde tulnud, nii et oma vihjetega näit. riidenagi (Tarmo Kaera-Jaanist), kaheksa ("Tuljakust") hopak (igas trennis diagonaali üle saali, teate küll, se kus käed puusa ja siis ette ning tagasi puusa - tuli välja, et padebask) jne. Aga valmis ta sai ja salaja meeste eest neljapäeviti trennis käies selgekski õpiti. Esiettekanne oli nii kiire ja korralik, et pärast, kui mehed pidid pakkuma, mitme tantsu elemente on kasutatud, jäi isegi Tarmol õigest vastusest pisut puudu.
Aga sellega veel meie üritus ei päädinud, sest nüüd tuli präänik: õige suitsusaun!!! Sellega seotud drill ja emotsioonid las jäävad osalejate teada, aga puhkeruumis esinenud instumentaal- vokaalgruppi miljööpõhise lauluga neegritest ning nende toimingutest jääme veel kauaks mäletama.
Ning mis kõige olulisem ja toredam, krooniks kogu ettevõtmisele: kõik see tegevupsija oli kohal!
PS! Kes tegi pilte? Saatke Sõrmuste Emandale - saate rohkem värvilisi mälestusi!
Wednesday, May 2, 2012
Milvi juubel
11. november 2011.a. on Upsijatele oluline daatum: nimelt on sel päeval Upsijate looja ning kauaaegse treeneri Milvi Lingi sünnipäev. Ja mitte lihtsalt sünnipäev, vaid lausa 80. juubel. See number tundub küll ilmse liialdusena, sest Milvi sära, energia, elurõõmu ja positiivsuse kohta on eighty ilmne liialdus.
Igatahes soovisime Milvi sünnipäeva väärikalt tähistada, kinkides talle omalt poolt kontserdi ning korraldada ka väikese vastuvõtu AS Pere saalis. Kuna tegu oli personaalse kingitusega Milvile, otsustati koostada kava "Pärandatud tantsud", st. kasutada ainult Milvi poolt õpetatud tantse, mida arvestuse järgi oli kokku 28 ning Tarmo õlule langes raske kohustus teha neist valik ning kokku panna tipp-topp programm. Üks tants, mis konkurentsitult programmi pääses, oli "Külapolka". Miks? Sellepärast, et selle lõi Milvi kunagi just nimelt Upsijatele. See on vahva ning särtsakas lugu vürtsitatud pisut plikade pirtsutamisega, aga kui juba tantsuks kisub, ei siis enam tralli vastu saa. Tänud Sulle, Milvi, selle toreda tantsu eest! Kahjuks polnud teda meil vahepeal võimalik tingituna piskust paaride arvust oma repertuaaris hoida (viimati tantsisime seda Upsijate 25. juubelil 16.02.2008.a.), kuid nüüd, kui meie read on 2011.a. sügisest täiendust saanud, loodame, et "Külapolka" ruulib jälle! Meie lemmikutest olid juubeliõhtu programmis veel "Vanaisa polka", "Tõmba Jüri", "Klopandi" ja "Kadrel". Viimane on saanud Upsijate lahutamatuks osaks - mis, "Kadrelit" siis ei tea!? Las kävvä!!!
Kuna osa Upsijaid alles 2011.a. sügisel oma tantsukarjääri alustas, kutsusime appi ka tantsijaid, kes Milvi käe all oma ristsed said. Nii ühinesid meiega selleks projektiks Katrin, Piret, Ivar ning Eve ja Jaan - tänud Teile!
Tegime usinalt proove ja nii see tähtis päev kätte jõudis! "Nägu pähe", kingad klantsima ja mis siis muud, kui tantsima, sest juubilar ning tema külalised olid juba saalis kohad sisse võtnud. Algul arvasime, et Milviga liituvad lihtsalt mõned sugulased-sõbrad, aga et tulevad hingesugulastest tantsuõpetajatest sõbrad, oli meie jaoks üllatus. Nii oligi hea, sest tantsimine selliste korüfeede nagu Ilma Adamson, Maie Karus, Ivi Lehtmets, Rein Kippar, Ülo Luht, Raivo Herma, Maie Orav, Riina Aro, Ene Saaber, Jaanus Randma ja muidugi Milvi Link ees, pani varbad võdisema küll. Tundus, et saime hakkama ning seda kinnitasid ka nii juubilari kui külaliste säravad silmad ning Maie Orava tänu-, et mitte otse välja öelda kiidusõnad, mida, ei saa salata, oli meil, rääkimata ürituse vedajast, vastutajast ja meie treenerist Tarmost, ütlemata meeldiv kuulata. Aitäh soojade sõnade eest ja kena, kui saime Teile rõõmu valmistada!
Siis õnnitlused-õnnitlused ja veel kord õnnitlused, photoshoot ehk pildistamine ning edasi juba "kristalli kõlinal" šampusele-suupistetele-kringlile ja muidugi tantsulkale! Kui te arvate, et kerge jalaga olid Upsijad, siis siin te eksite: kõige uhkemaid poognaid mängleva kergusega sooritasid hoopis juubilar ja meie külalised.
Igatahes soovisime Milvi sünnipäeva väärikalt tähistada, kinkides talle omalt poolt kontserdi ning korraldada ka väikese vastuvõtu AS Pere saalis. Kuna tegu oli personaalse kingitusega Milvile, otsustati koostada kava "Pärandatud tantsud", st. kasutada ainult Milvi poolt õpetatud tantse, mida arvestuse järgi oli kokku 28 ning Tarmo õlule langes raske kohustus teha neist valik ning kokku panna tipp-topp programm. Üks tants, mis konkurentsitult programmi pääses, oli "Külapolka". Miks? Sellepärast, et selle lõi Milvi kunagi just nimelt Upsijatele. See on vahva ning särtsakas lugu vürtsitatud pisut plikade pirtsutamisega, aga kui juba tantsuks kisub, ei siis enam tralli vastu saa. Tänud Sulle, Milvi, selle toreda tantsu eest! Kahjuks polnud teda meil vahepeal võimalik tingituna piskust paaride arvust oma repertuaaris hoida (viimati tantsisime seda Upsijate 25. juubelil 16.02.2008.a.), kuid nüüd, kui meie read on 2011.a. sügisest täiendust saanud, loodame, et "Külapolka" ruulib jälle! Meie lemmikutest olid juubeliõhtu programmis veel "Vanaisa polka", "Tõmba Jüri", "Klopandi" ja "Kadrel". Viimane on saanud Upsijate lahutamatuks osaks - mis, "Kadrelit" siis ei tea!? Las kävvä!!!
Kuna osa Upsijaid alles 2011.a. sügisel oma tantsukarjääri alustas, kutsusime appi ka tantsijaid, kes Milvi käe all oma ristsed said. Nii ühinesid meiega selleks projektiks Katrin, Piret, Ivar ning Eve ja Jaan - tänud Teile!
Tegime usinalt proove ja nii see tähtis päev kätte jõudis! "Nägu pähe", kingad klantsima ja mis siis muud, kui tantsima, sest juubilar ning tema külalised olid juba saalis kohad sisse võtnud. Algul arvasime, et Milviga liituvad lihtsalt mõned sugulased-sõbrad, aga et tulevad hingesugulastest tantsuõpetajatest sõbrad, oli meie jaoks üllatus. Nii oligi hea, sest tantsimine selliste korüfeede nagu Ilma Adamson, Maie Karus, Ivi Lehtmets, Rein Kippar, Ülo Luht, Raivo Herma, Maie Orav, Riina Aro, Ene Saaber, Jaanus Randma ja muidugi Milvi Link ees, pani varbad võdisema küll. Tundus, et saime hakkama ning seda kinnitasid ka nii juubilari kui külaliste säravad silmad ning Maie Orava tänu-, et mitte otse välja öelda kiidusõnad, mida, ei saa salata, oli meil, rääkimata ürituse vedajast, vastutajast ja meie treenerist Tarmost, ütlemata meeldiv kuulata. Aitäh soojade sõnade eest ja kena, kui saime Teile rõõmu valmistada!
Siis õnnitlused-õnnitlused ja veel kord õnnitlused, photoshoot ehk pildistamine ning edasi juba "kristalli kõlinal" šampusele-suupistetele-kringlile ja muidugi tantsulkale! Kui te arvate, et kerge jalaga olid Upsijad, siis siin te eksite: kõige uhkemaid poognaid mängleva kergusega sooritasid hoopis juubilar ja meie külalised.
Ja ega pidu sellega veel lõppenud! Reedel selgus, et suures tuhinas oli jäänud proovimata külaliste poolt Milvile toodud 2-kilone tort. Nii Milvi meid appi kohvile-tordile kutsuski. Kuna kutse oli "äkiline", siis kahjuks enamusel polnud võimalust minna, kuid esindus Külli ja tema pesamuna, Pauli ja blogijast Terje näol oli kokkulepitud ajal platsis, Milvile kingitud orhidee teetähisena ühel Annelinna aknalaual kutsuvalt terendamas. Veel kord: PALJU ÕNNE, MILVI!
Subscribe to:
Posts (Atom)