Kõik see upsija Pakrile!

Omade seas teatud-tuntud tõde, aga igaks juhuks siiski märgin ära, et Upsijatel on ka kampaania. Mitte väike taks ega tudish jne., vaid Eesti saared. Üheskoos oleme nautinud Hiiumaad, Kihnut,Vormsit, Vilsandit, aga seekord jäi valik Pakrile ja kuupäevadele 11.-12. august. Ei oskagi öelda miks just Pakri - võib-olla seepärast, et tahtsime oma silmaga näha ja käega katsuda, mis sellest vene võimude poolt räsitud maatükist (tegelikult küll maatükkidest) saanud on...
Aeg ja elu oli meie reisiseltskonnas korrektiive teinud, nii et kes soovis, sai kaasa võtta ka oma suuremat või väiksemat mõõtu "satelliidid". Ja muidugi ka oma valvekoera - kohe kindlam ja julgem tunne oli. Reisikorralduse oli Pille oma õlgadele võtnud ja selles osas tubli töö teinud: kõik sujus kenasti.
Reisi algus oli paljulubav: juba öösel vastu laupäeva oli aknal kuulda vihmapiiskade krabinat ning seda jätkus poole Tallinna tee peale. Mida Paldiskile lähemale, seda viisakamaks ilm muutus - olime ju nõus kõigega, peaasi et ei sajaks! Jäime uskuma Kükita vanasõna: söö Kükital 1 burgs ja ilm läheb ilusaks! Igatahes trehvasime seal Leino ekipaažiga ja nii see sõit kulges: algul kahes autos, siis ühes paadis ja tagatipuks veel ühel saarel. Pakrile minne tuleb ju ületada Kurkse väin. Meie tegime seda paadiga, kuigi oli ka süsta võimalus. Kuid kunagine kurb sündmus välistas meie jaoks süsta, ehkki kui oma paati nägime, jäime sedagi veits kahtlevalt piidlema: pilk mõõtmas meid ja meie pagasit, siis jälle kummipaati. Aga tegelikult olid kõhklusel suured silmad ja paat ning selle kapten tegid tublit tööd: 2 edasi-tagasi tirtsu ning kogu meie seltskond oligi maismaalt Väike- Pakri saarele teisaldatud, kus juba traktor ootas, et meid ja meie pagasit lahkelt pakutud laagripaika toimetada - tuul oli läbilõikavalt külm ja taevaski veel hall - muidugi võtsime nn. sisemaa telkimispaiga pakkumise vastu. Ühekorraga jäi traktor seisma ja olimegi kohal. Oleksime justkui harjutanud: kõigi suunurgad kukkusid ühekorraga alla ja silmisse tekkis veidi nõutu pilk - nali või? Ei olnud: katusealune ehk ilmarite keeles ööklubi, paekividest laotud mõnus tulease, meie kõnepruugis lift (st. WC) täitsa olemas, ainult et looduskaitsealal vist ei tohi heina niita, ainult tallata (miks muidu kõrgus rohi poolde reide....). Aga telgid tuli ju püsti panna. Kui sellega ühele poole saime, oli tuul pilved laiali ajanud ja päikegi välja tulnud. Ööklubis ootasid meid supp-leib-sai ja maapiim. Ja kui siis sõõrmeisse jõudis kohvi aroom, millele lisandus kuldkollane korp, tõusis tuju jälle tasemele ning meie esimese päeva traktori-ekskursioon Väike-Pakril läkski lahti. Ilmselt ongi traktor Pakril ainus võimalik liikumisvahend, sest sügavalt rööpaline tee, milles poriloigud laiutamas, oleks sõiduautole ilmne liig. Ja ilmselt ei tunne 6 Pakrile ametlikult sissekirjutatud (kuigi tundub, et osa neist 6-stki pesitseb suurema osa ajast Rootsis) elanikku ka autodest puudust. Igatahes kadakad uhkeldasid vaid rannaaladel, sisemaal vaheldusid nn. heinamaad metsavõsaga. Ning kui see kõik kasvab soisel pinnasel, siis ta ongi pigem suur võsa paljude kuivanud puujäänukitega kui mets - üsna troostitu värk.

Mida veel kosta Pakri saarte kohta?
Seda, et Väike-Pakri on tegelikult territooriumilt suurem kui Suur-Pakri.Suurel oli rohkem elanikke ja see saigi nimepanekul otsustavaks kaalukeeleks. Hiilgeaegadel oli Suur-Pakri Suurkülas 25 talu (300 elanikuga), mis 20. saj.-ks kahanes 20-le talule ja omakorda suure sõja käigus "nulliti" sootuks. Kurb oli vaadata fotosid, kus inimesed oma varanatukese regedele laadisid, hinges lootus, et ehk kunagi saab taas koju tulla...
Lõputud niidud, osa harimata, osa pallitatud ja muidugi vahva kari, kelle toidulauale pallid mõeldud olid. See ilmarite kuningriigi 4-jalgne seltskond alates kõige suuremast kuni kõige väiksemani ilmus nähtavale leivapakendite krõbistamise peale, teades, et järgnemas on midagi tõeliselt maitsvat: hea musta leib, mille eest võis ennast ka paitada lasta. Kolme aasta eest toodud 50 lihaveisest isendist oli ilmarite valitsemisajal saanud erinevatel andmetel 150- (5 min. pärast juba 180) pealine kari.
Ilmarite vabapidamisel notsuperekond - väikeste upsijate vaieldamatu uudistamisobjekt. Väikesed upsijad olid tõeliselt tublid ja hakkajad reisisellid. Kui väsimus vahepeal kippuski võimust võtma, siis issi-emme süles traktori rappumise saatel koguti jõudu uuteks väljakutseteks.
Tamm/sild kahte Pakrit ühendamas. Väike-Pakri poolne ots vastne: kenasti peitsitud puidust (valminud 2012.a.), siis järgmine kolmandik, kaootiline koostis aukudest ja kividest ning viimane kolmandik taas enam-vähem normaalne, põhikomponentideks kivid ja muld.
Ilmarite öömaja pakkumine aidalakka (võta Sa kinni, kas meestele või naistele), kuhu lubati puhtad linad laiali lüüa (= uus heinapall lahti laotada)...
Üleüldine veendumus, et laupäeva hommikul 07.00 tuleb ruuporiga Tarmo (või Jaanus) ning teatab valjul, selgel ja kõlaval häälel, et äratuseni on jäänud 1 tund! 
Tühjad mürsud kõikjal üle saare, isegi lillepeenra dekoratsioonina, metsa sisse kasvanud valvepatareid ning muu militaristlik jäänuk.
Üksik maja, mille katus oli tehtud paeplaatidest. Paas ongi ilmselt ammendamatu kohalik ehitusmaterjal, mis sobis nii maja- kui aiaehituseks jne.jne.
Meie turismibuss traktori ning selle käru näol, kus veetsime kahe päeva peale kokku ca 7 tundi.
Lutsuviskamine - hoos olid nii meie suured kui väikesed turistid.
See, et saarel olles ei läinud keegi kordagi ujuma peale väikese Grete-Maria, kes lihtsalt libedatel kividel kolades vette potsatas.
Grilliõhtu upsijate, "satelliitide" ja sääskede osavõtul, teenindava personali osas Eva-Mai, Tanel ja Maanus - tubli töö.
Suurepärane lihaveise praad ning maitsev "oma" lehma piim.
Ja muidugi tore seltskond, kes me selle ettevõtmise teoks tegime.
Feeling? Pisut rõhuv, ise arvan, et põhjustatud saarte karmist käekäigust ja taagast, mis nende ajalool lasub. Kui kõrvutada Vilsandiga, siis nagu öö ja päev. Aga ega kõik saared ju peagi ühte nägu olema, muidu kaoks põnevus. Ja kes kahtleb, kas Pakrile minna või mitte - minge ikka, see on omaette kogemus ja avastus!

Ja muide, läinud nädalavahetusel Setomaal olles ei tahtnud oma silmi uskuda, kui Ilmar-Ilmarit ennast nägime, aga tema see oli ja uskuge, hoopis teine, kui oma kuningriigis!

Mis veel?
Plaanisin, et suvel alustan ka Upsijate reisikirjadega, kuid loodus kappab ja aega selleks kipub kõigi teiste toimetuste kõrval nappima. Aga mine tea... Kel viitsimist, võib ju vahepeal tšekata, kui huvi on.
Ja Elke, Sinu kontsert Vastseliinas oli suurepärane!
Ning kui varem ei näe, siis kohtumiseni sügisel, 11. septembril - ees ootavad ju uued toimetused-SOORITUSED!!!

 

Tartumaa B-rühmade tantsupäevad

Tere üle mitme aja! Kui vahepeal jõudsin joonele, siis nüüd tuleb tunnistada, olen omadega jälle lootusetult maas.
Ega siis midagi, vahelduseks osaliselt vaevaliselt tilkuvatele India "sabadele" võtan närvirahustuseks ette midagi hoopis mõnusamat - seega tagasi 27.-29. juulisse ja Käärikule!
Üritus algas, nagu tõsine tööpäev ikka, juba hommikul kell 9. Lisaks 100% esindatud Upsijatele osalesid veel Kolumats, Vikerkaar, Kavalik, Torbikud, Tantsutallad, Toome ja Tarbatu - kas viimased just B-rühmad on, aga B1 mõõdu andsid välja küll....
Need olid päevad täis trenne, seltsielu, ujumist ja joomist. Joomist selle sõna kõige otsesemas ja vee ning mahla mõttes. Või arvasite, et igihaljast jms. räägin - aga eks igaüks mõtleb oma rikutuse piires:). Seda H2O-l põhinevat eliksiiri kulus tõesti ohtralt, aga mida tahta, kui temperatuur kisub juba +30 kanti ning päike särab pilvitust taevast lagipähe? Toimetasime seal usinasti, iga tants eri treeneri käe all, kui vaheaeg tehti, siis kiiresti-kiiresti järve ujuma.
Korraldajad olid oma ürituse igati läbi mõelnud, põimides tantsutöö sisse erinevaid pärleid. Mulle isiklikult meeldis eriti 2 ettevõtmist ja tundub, et esimene neist oli üleüldine lemmik. Kohe sellest lähemalt. Reede pärastlõunal jagati iga rühma esindajale kätte plaat lastelauluga ning kästi laulule tants seada ja õhtul rühmaga esitada. Muideks, treenerite helgete ajude kasutamine oli selleks rangelt keelatud! Panime siis Aiteli ja Mariliisi ettevõtmisel pead kokku ja püüdsime "kelgutada", sest meie loo nimi oli "Kelgusõit". Tulistes vaidlustes ja tatsumistes sündis siis Upsijate "lapsuke". Tuleb tunnistada, et millegipärast oli Tarmol eriti lõbus, kui ta meie tuhusid nägi... Nojah, nii nagu juunikuus lumi on maas, nii võib Upsijate kelgule juulis tulla veel üks laps - eriti suurte silmade ja õnnest oimetu naeratusega. Nii nägi see vähemalt välja proovis, kuidas esietendusel, seda teavad juba teised. Igatahes, kui läks õhtuseks etlemiseks, jätkus elevust nii iga rühma etlejatele kui naeru nabani pealtvaatajatele. Kõik rühmad peale ühe olid võtnud oma ülesannet tõsiselt ja mis sel ühelgi üldise tögamise taustal üle jäi, kui tükk aega pärast teisi (oma tantsiva treeneri osalusel ja üldise arvamuse järgi ka loomeabil) enda üllitis ette kanda. Kahjuks oli väljas juba nii pime, et Sõrmuste pere ei hakanud oma fotokat koormama ja kaameragi puhkas juba õiglase und. Jääb vaid loota, et ehk õnnestus kellelgi öövõtteid teha. Kui jah, lisan need kunagi, sest ilu ei panda padaje, vaid jagatakse ikka teistega.
Ja nüüd teisest pärlist. Olime just Pauli-Külli-Leinoga lobby-baaris mõnusad kohvid teinud ja otsustanud, et jalad juba piisavalt vatti saanud ning klassikaline tants peab meieta läbi ajama. Üritasime just piisavalt märkamatult telkide poole "vasakule" keerata, kui sattusime vastastikku Tarmoga, kes kõuehäälselt nõudis: "Kuhu minek?" Mis meil muud üle jäi, kui sabad jalge vahele tõmmata ja külg ees treeningsaali poole kõmpida. Aga saalis ootas meid malbe ja karismaatiline-graatsiline Rufina Noor, kes suutis oma trenniga kõigi asjaosaliste silmad särama ja südamed põksuma panna ning trenni lõpus oli tal juba saalitäis nii nais- kui ka meessoost noori luiki,kes oma liikumist täiega nautisid. Tänud, Tarmo, et õigel ajal õiges kohas olid ja meid sama õigele teele juhatasid!
Ja ega need paar päeva ainult "tühi" tantsimine olnud: reede öösel kella ühe paiku sauna minnes toimus puhkeruumis ikka tõsine ümarlaud globaalsetel ja aktuaalsetel teemadel, mida siin üles lugema ei hakka, küll asjaosalised mäletavad!
Ja mis kõige olulisem: ilmataat oli igati tantsijate poolt, hoidis oma vihmakraanid peaaegu kinni, ainult väike suts enne rongkäiku oli pisike erand. Siiani (ka nüüd Pakril olles) tundub, et hommikul tuleb Jaanus oma ruupori ja äratusega: "See ei ole puhkelaager, see on tantsulaager!"
Tantsuetendus ise toimus muruplatsil, kus mõned augud kurikavalalt oma ohvreid varitsesid.  Kahjuks ka meie Monikat, kes vigastusest hoolimata võtmekohaga tantsu ära tantsis, kuigi hiljem kipsis lõpetas. Tänaseks peaks kips olema maha võetud ja loodame, et Monika taas tantsuvalmis.
Veidi pitsitab pilt, kus Tarmo ja Jaanus kahekesi kaski maasse teisaldasid ja kogu tantsijate meesperest läks neile appi vaid Vikerkaare Ilo - ju siis teised lihtsalt "ei näinud"...
Aga nagu kodus jäädvustuste põhjal võib kinnitada, oli etendus ilus ja mis seal salata, üleminekud andsid kogu kavale volli juurde, särades nagu rosinad kringlis. (Ja ei saa salata, et jupike Käärikust on  osakesena meie promost ka juba India poole teel.)

PS! Käärikul saime ka teada, et Elke läheb suvetuurile, nii et kui vähegi mahti, üritame teda 18. augustil kell 18.00 Vastseliina kirikusse kuulama minna.