Nüüd oleme siis jõudnud ekskursioonide ja vaatamisväärsusteni.
Esimese objektina külastasime sellist asja nagu Step Well. Mulle isiklikult tundub, et need kaevud on India arhitektuurile ainuomased ehitised. Just nimelt arhitektuurirajatised, mitte mingid lihtlabased kaevud, millele vihjab nende nimi. Indialased jagavad oma aasta kolmeks 4-kuulise kestvusega aastaajaks: talv, suvi ja mussoonide periood. Suvi on kuum ja kuiv ning kunagistel ammustel aegadel oli vaja hoidlaid, kuhu koguda mussonidega kaasnev vesi. Nendeks hoidlateks saidki Step Wellid. Mida need endast kujutavad? Manage silme ette mõni suurtsugune palee ja paraadtrepp, mis viib peaukseni. Paleesse sisenedes lähete trepist üles, kaevu sisenedes aga korrus-haaval trepist alla. Kõik seinad on kaetud kivist väljaraiutud mustrite ja kujunditega - tõeline Indiale omane meistritöö. Kust vesi kaevu sai, ei mõistnud meie giidid seletada. Alles hiljem Naimeshiga paari järgmist kaevu uurides tuvastasime kaevu katusel paikneva terve rennide süsteemi, mis tegi vee kogumise võimalikuks. Aga oma silm on kuningas, nii et võtan appi Pauli-Terje pildimaterjali.
Kiidan taas meie peremeest-perenaist Naimeshit ja Niehat, kes tutvustasid meile oma kodulinna ja selle ümbruse vaatamisväärsusi, pakkudes meile suurepäraseid elamusi.
Väga tore oli pärastlõuna Ahmedabadi vanalinnas.
Küll kunagisest maavärinast hooletusse jäetud ja räsitud, indialikult kriim ja saastane, kuid sellest hoolimata oli seal mingi enneolematu aura, mis pigem tõmbas enda poole kui ära tõukas. Et tänavad on autode tarbeks liiga kitsad, kasutatakse seal liikumiseks lisaks tavapärasele kondimootorile rikshasid , rollereid ja jalgrattaid. Külastasime kõige muu hulgas ka paari renoveeritud elamut,
millest ühte oli ehitatud oma kaev, mis oli ca 50 m sügavune (et selle suurusest aimu saada, oli kaev varustatud valgusvoolikuga)
ja mida toitis elamu katusele ehitatud ja taastatud veekogumissüsteem. Muidugi on mugav vett võtta omast majast, kui naistel seda linna teisest otsast oma pea peal anumatega kohale toimetada!
Käisime mitmes Vana-Ahmedabadi pitsilises moshees ja templis.
Ühes neist puhkas oma õiglast und linna asutanud kuningas Ahmed Shah, kuid kuningannat tema juurde ei lubatud. (Minagi pidin eesruumis aega parajaks tegema, kuniks Paul võis edasi minna ja templit ka seestpoolt jäädvustada.) Kuninganna viimane puhkepaik oli sootuks teises templis,
õigemini lageda taeva all (vasakpoolne punane) templiõues vaibaga kaetud sarkofaagis. Läksime ka seda paika üle vaatama ja sattusime .... pulma. Ega me ise poleks sellest ilma Naimeshita sotti saanud: õues oli lihtsalt 2 seltskonda: üks meeste ja teine naiste oma, kes hoidsid eraldi, isekeskis lobisedes ja sööki nautides. Meid kutsuti kui kalleid külalisi "lauda". Oh need hirmud pisikute-batsillide, mustuse jne. ees ja soov olla viisakas.... Viimane jäi peale, sest raske on öelda "EI" inimestele, kes sinusse väga soojalt ja sõbralikult suhtuvad (see kehtis kõigi kohalike puhul, olgu ta siis ülemisest või alumisest kastist. Igatahes proovisime siis meile ulatatud riisi ja kastet (muidugi lihavaba),
lootes, et viimane on piisavalt vürtsikas, et batsillid lämmatada, nii et pääseksime tablettidest. Lõpuks nägime ära ka ääretult malbe pruudi ja uhke peigmees-poisi ja soovisime neile kombekalt õnne.
(Mõne aja pärast lisan siia väikese video, sest fotod pole nii kõnekad.)
Ei saa jätta märkimata, et meie riksha avaldas suurt muljet ja vastupandamatut külgetõmmet Paulile. Nii lubati tal pildistamiseks selle rooli istuda, aga kuidas Sa, hing, jätad võimaluse kasutamata ja ei proovi sõita?
Ikka proovid! Push the brakes!!!!! Paul, are you 5 or 50?
Tagasi kodu poole kulgedes kuulsime mingit muusikat, mis pani Naimeshil silmad särama: jälle pulmad, aga seekord moslemi omad. Võtsime suuna protsessiooni ja selle eesotsas oleva uhkeldava tõlla poole,
väljusime rikshast ja püüdsime nähtut jäädvustada. Mõnda aega oli kõik ilus-kena, kuid kuna kõiki soovijaid ei suuda ka parima tahtmise juures pildistada, muutusid nad (eelkõige poisid)ühekorraga agressivseks. Naimesh, kes kogu aeg meie kõrval seisis, lükkas meid kibekähku rikshasse ja kummide vihinal me sealt põgenesime. Võib-olla olidki moslemid põhjuseks, mille eest meid kogu festivali aja püüti kaitsta. Sellele vihjas ka Naimesh, kes väljendas nii enda kui ülejäänud indialaste muret nende ettearvamatuse ja agressiivsuse ning järjest kasvava arvu pärast - moslemitel võib korraga olla mitu naist....
Veel käisime Ahmedabadi eeslinnas asuvas Krishna templis st. Iskcon Temple-s
Väga ilus, positiivne, sõbralik. Arvasin, et Eestis Krishna templit pole, kuid mõni aeg tagasi veendusin vastupidises, kui Wend teleri vahendusel Tallinnas asuvas krishna köögis süüa tegi. Ja üle ega ümber ei saa ..... kaljutemplist.
See on kuskil mitmesaja kilomeetri kaugusel asuva hästi suure ja püha templi vähendatud koopia. Ehitatud seepärast, et igaühel pole võimalik põhitemplisse minna.
Siin tuleb oma jalanõud ja sukad-sokid hoiule anda ning käia lausa palja jalu. Pisut kummaline, kuid peagi mõistsime, et täiesti õigustatud nõudmine. See on tempel, kus kitsuke käik kulgeb ühesuunaliselt läbi kalju üles-alla, muutudes vahepeal nii õblukeseks, et suuremal meesinimesel on sealt käpuli läbiminek päris raske (Pireti sõnutsi pidi ta Peetrit ühes kohas lausa tagant nügima), samuti tuli minna ka läbi pisikese oja. Kui kogu teekond kenasti läbitud, jõutakse väikesesse küünaldest valgustatud ruumi ning kohalik preester annab Sulle mündi, mis tuleb panna oma rahakotti, kus ta Sulle õnne ja rikkust toob... Kas sel ka tõepõhi all on, ei oska veel öelda. Igatahes kotis ta mul on, näis, millal taevamanna kohale jõuab:)
Ja väga vinge püha kompleks Akshardham Temple
http://www.bing.com/images/search?q=Akshardham+Temple+Gandhinagar&id=D3BE4DD151B5265C3539BA88AA89411373299250&FORM=IQFRBA#x0y19374 asub Guajarti pealinnas Gandhinagaris (sootuks erinev Ahmedabadist). Kahjuks oli meil selle tarbeks väga vähe aega, nii et nägime vaid murdosa sellest vaatamisväärsusest ja sedagi kiirkäigul. See pühapaik oli turvatud juba lausa sõdurite poolt, kuna kunagi olevat see olnud terroristide huviorbiidis. Tänu Naimeshi tutvustele smuugeldati meid sisse mingist tagumisest väravast, millega vältisime mitmetunnist sabasseismist. Erinevalt teistest templitest ja mosheedest, tuli mul siin jalga tõmmata musta karva retuusid - etiketi vastu lihtsalt ei saa... Aga milline aed (kahjuks ainult mällu talletatuna + muidugi andis sõber Google vastava eelpool kuvatud lingi) ja vee- ning lasershow! Showd ennast me kahjuks ei näinud, sest kellaaeg ei sobinud, küll aga näitas lahke valvur selle klippi oma arvutist
http://www.youtube.com/watch?v=4dX_GAsAg-k .
Meie Naimeshi perefirma tegeles rahva- ja karnevaliriiete valmistamise ja väljarentimisega, tipphooaeg tema töös on dets.- aprilli alguseni, kus tööpäevade pikkus küündib 12 tunnini.
Meiegi Pauliga saime "käe valgeks" pruutpaari mannekeenidena. (Rõivad ise on Rajastani omad.)
Päikese Templist oma kivisse raiutud eluringiga,
Agra kindlusest
ja Taj Mahalist ma ruumi kokkuhoiu mõttes pikemalt ei kirjuta, ka on nende kohta piisavalt infot google-i avarustes. Minu jaoks oli uus vaid kunagiste Taj Mahali arhitektide jumalik ettenägelikkus. Kas Teie teadsite, et kõik 4 Mahali ümbritsevat minaretti on projekteeritud ja ehitatud väikese kaldega väljapoole, nii et võimaliku maavärina korral jääks armastatud naisele ehitatud tempel läbi aegade püsima.... Kahjuks tundub, et kohalikud ei panusta eriti oma turismi põhiobjekti renoveerimisse ja hooldusesse. Vähemalt on Upsijad selle Unesco pärandis oleva ja hävimisohus oleva maailmaime oma silmaga ära näinud. Edasi kulgesime marmorivabrikusse, kus meile näidati, mil kombel valmib imekaunis käsitöö alates malenditest kuni laudadeni välja, muudest anumatest rääkimata. Eriti uhke tulemuse andis anumate ja laudade katmine kohalike looduslike kivimitega.
Soovite lauda osta? Pole mingi probleem: kui te kohe ei soovi seda kaasa võtta, saadame DHL-ga. Aga meil Pillega hakkas lambikene vilkuma: kui juba laudu looduslike vääriskividega kaunistatakse - peaks olema võimalik "kivikesi" ka osta, nii et lõpuks saaksime Milvi palve täita. Videoklipp keeldub end üles laadimast, seetõttu siis fotol finaal: punane kotike koos kahe granaadiga.
Ja siinkohal toon ära veel ühe Indiale iseloomuliku joone: äärmuseni viidud turvalisuse nõuded ja seda nii muinsuskaitse objektidel, kirikutes ja isegi suuremates kaubanduskeskustes: pildistamine ja filmimine keelatud, kotid tuleb enne sisenemist hoiule anda ning tihtipeale kobatakse sind metalliotsiaga üle nagu lennujaama turvakontrollis. Nii et piltide- videode vähesus pole jäädvustajate laiskuse süü....
Korraldajate poolt oli väljasõit puhast loodust propageerivasse "rantshosse". Kenad onnid ööbimiseks, pügatud roheline muru ja lokkavad lillepeenrad. Selles oli midagi tuttavat. Ja siis ütles Tarmo välja lihtsa tõe: see on ju nagu meie oma suvekodud. Tõepoolest! Ja puhas oli: mitte ainsatki paberitükki... kuni tarani. Joogipudelid, mis meie kaasabil oli tühjaks saanud, visati lihtsalt üle aia - ilmselt piisas puhta looduse jaoks mõnestsajast ruutmeetrist:) Ja ilusad oli safari ning päikeseloojang.
Mis me veel Aliisiga välja kauplesime? Õige pea saime selgeks, et ühekordsest küsimisest/soovist ei piisa, vaid et tuleb olla raudne ja järjekindel. Just nii said võimalikuks meie ekskursioon teemandivabrikusse ja safari soolajärve äärde. Teemandivabrik... Oma vaimusilmas kujutasin ette steriilset hästivalgustatud ruumi ning valgetes kitlites askeldavaid professionaale. Reaalsus nägi välja aga hoopis selline
pigem metallitöökoda meenutav. Ja kui me silm esmapilgul küütlevaid teemante ei haaranud, juhatati pisikese kristalli asukoht meile näpuga kätte. Aga ei saa salata, ka siin oli tehnikasajand, sest viimase kontrollietapi läbisid kõik teemandid arvuti abil. Meie aeg Pauli ja Tarmoga selles vabrikus jäi üürikeseks (müügipunkti me ei jõudnud), sest pidime kiiresti-kiiresti minema - õigemini küll meid toimetati - kohe algavale Ahmedabadi linnapea vastuvõtule (5 min. riietumiseks, 1 tund ootamiseks, filmida ei tohi).
Aga safari oli lahe: kauaoodatud vabadus ja päikesepaiste ning elu-olu nagu ta on. India vääringus küll pisut kallis, kuid kindlasti oli väärt investeering. Lisan siia Paul Sõrmuse tehtud väikese klipi, kus vilksatab kogu muu elu sisse ka pisut India ürgset loodust, flamingosid,
https://plus.google.com/111866642632837888745#111866642632837888745/posts
ja ainulaadsete eeslite väljasuremisohus populatsiooni, soola valmistamist, külaelu...
Tundub, et viimane kulgebki hällist hauani samas külas. Tänu sellele külaelanikud õnneks ei tea, millest nad on ilma jäänud ja nad ongi õnnelikud. Hea seegi!
Tänaseks lõpetan. Kui mahti saan, tuleb veel üks osa: sedakorda Delhist. Kui juba nii kaugele tuldud, ei saa jätta Delhit väisamata. Nii et kindlat meelt ja jääge meiega!
