UPSIJAD - India vol. 5 - Delhi

Ja saigi festival otsa.

Meie traditsiooniline sõprusring

 Hüvastijätt lennujaamas Hireni ja Falguniga, nende vaikne hüvastijätulaul, mis naispoolel silma veele kiskus ja kus selgus veel üks India kohta käiv püha tõde: kui sa hilined, siis Sa näitad, et oled tähtis; ja siit edasi: mida rohkem hilined, seda tähtsam oled. Oleks meile seda varem ilmutatud! Aga jah: lennukisse ja edasi!
Delhi oli seal, kus ta meist jäi ning lennujaama vastutellitud buss viis upsijad meie majutuspaika, mil nimeks Vista Inn. Paiknes see koos teiste omasugustega spetsiaalsel ja ainult hotellidest koosneval tänaval. Ei midagi eksklusiivset, võib-olla kunagi ammu-ammu oli ta seda olnud, esialgu meie jaoks pisut ehmatav, aga eks rahvatantsija on harjunud paljuga. Oluline on ju koht, kuhu saaks turvaliselt oma pagasi jätta ja järgmiseks päevaks välja puhata. Siis veel puude-maade jagamine hotelliomanikuga: küll tahtis ta saada kogu summat ainult ühes valuutas ja võimalikult suurte kupüüridena jne.jne. Jäi üle imetleda vaid Pille järjekindlust, kes lõpuks siiski suutis sellile selgeks teha, et raha on raha ja kui ta soovib, et me ikkagi tema hotelli jääksime, võtku vastu, mida pakutakse. Good job, Pille! Õhtutund oli juba hiline, kui lõpuks alla söögisaali jõudsime, kus osa seltskonda juba pika laua ümber koos oli. Ja laual olid tõelised hõrgud delikatessid: suitsuvorst, vürtsikilu jne. - kõik see, mis Ahmedabadis oli öö võõrustajate külmikus veetnud, et päevaks tagasi kohvritesse pugeda (et mitte taimetoitlastest kohalikke traumeerida) + värskendavad/turgutavad joogid.
Aga nüüd oli laud nagu äke ja pidigi olema, sest tegu polnud mingi tavalise õhtusöögi, vaid piduliku einega, kuna meie ideelisel isal ja vaimsel juhil Tarmol on 13. jaanuaril ju sünnipäev! Niisiis kinkisid jüngrid oma Nipernaadile kohaliku meistri kätetööna valminud kehakatte.

                                                               Happy birthday to you, Tarmo!
Aga et mitte liiga äkitselt Euroopa kööki naasta, tellisime ka India rooga. Meie imestuseks ei toodud seda aga kohalikust köögiblokist (seda vist polnudki), vaid mingist naaberhotellist. Aga paneer oli maitsev ja võin julgelt kinnitada, et minu India köögi lemmik! Õhtu eeslauljaks oli taas Ats (kes seda küll Tartu trenni-Atsist arvata oleks võinud!!!), kellele siis ülejäänud püüdsid kaasa leelotada. Nii et Upsijatest võiks saada ka Group Upsijad, kus lisaks B-rahvatantsule oleks meeskvartett ja paar aastat ette mõeldes ehk ka seeniorrühm...
Järgmine päev oli meil kohustustevaba. Hargnesime oma äranägemisel grupiti linna peale, et oma silmaga näha ja käega katsuda ka Delhi vaatamisväärsusi. Viipasime endale ühe riksha (neid "sitikaid" on nii Ahmedabadis kui Delhis parvede kaupa), leppisime kokku hinna ja meie 5-liikmelise seltskonna sightseeing võis alata. Aga nagu Indias tavaks, hakkas meie juht uurima, kas sooviksime veel ajaloolisi paiku külastada ja meie deal arenes sujuvalt poolepäevaseks ürituseks autojuht-giidi käe all.

Külastasime Birla Mandir-i (= Laxmi Narayan Temple) http://www.delhitourism.gov.in/delhitourism/tourist_place/birla_mandir.jsp Ühes templiõues olid justkui Leino tarbeks loodud vahvad krokodillide kujud.

Kahjuks pisut suured ja raskevõitu, et neid kaasa võtta, aga tegime ju, Leino, Sulle nendest pildi, nii et sinu kodune kollektsioon sai ikkagi värvika täienduse.

Tahtsime imbuda ka parlamendihoonesse , äärmisel juhul selle vahetusse lähedusse, kuid turva nurjas meie kavatsused. Jääb üle jälle ainult lisada link http://www.delhitourism.gov.in/delhitourism/tourist_place/parliment_house.jsp ja kommentaar, et jah, tõesti võimas kompleks. Tahtsime külastada veel üht arhitektuuri imet, aga tundub, et hõbeseeklid panid meie rikshameeste silmad särama ja suu vett jooksma ning kodanikud tõstsid oluliselt reisitaksi, mille peale meie kui karmi põhjamaa esindajad ajasime seljad sirgeks ning hakkasime kauplema. Vaidlus oli tasavägine ja lõppes meiepoolse EI-ga... Meie väljaminekud poolepäevasele rikshasõidule olid lausa "kohutavad" ca 200 kohalikku, mis eurodes on ... olematu summa.

Kui kultuuri ja arhitektuuriobjektid läbitud, soovitas meie isehakanud giid meile ka kohalike käsitöömeistrite loomingut, peatudes erinevate poekeste ees,

kus siis magusa jutuga tuldi meile pähe määrima küll vaipu, küll sarisid. Ei saa salata, et sarid olid tõesti imekenad ja sobiva väljavalimine on Õilme näite najal tõsine ja aeganõudev töö. Kui Õime oma pakikesega poest väljus, kadus meie rikshajuht kibekähku sama poe ukse taha, et siis paar minutit hiljem ruupiaid lugedes sealt tagasi tulla: seega siis commission ja kaubandus India moodi...
Õhtul käisime veel kohalikul turul st. kaubandustänavatel , et oma kingituste tagavarasid täiendada ja ka kohalikest ruupiatest lahti saada, sest selle valuutaga teiste maade pangad väljaspool Indiat ei tegele.
Viimane Delhi öö kulges enamusel meie seltskonnast üheskoos Jaani ja Eve apartemendis

, kuid oli ka neid, kes eelistasid omaette olla ja tagasireisiks jõuvarusid koguda.
Magus oli ka kohalike uni, kuid sootuks teistes tingimustes

Ei tahaks jätta näppu viibutamata meie kahe reisi lõpus tekkinud isehakanud reisikorraldaja suunas, kes soovides kauem magada, olid sehkendanud meie busijuhiga, nii et vaene mees sattus segadusse ega teadnud enam vastukäivate korralduste tuhinas, mis kell meid koiduajal lennujaama toimetada. Kell lippas, bussi polnud, rääkimata rikshadest. Pinge kasvas ja närvid tõmbusid krussi, värskelt meeles meie Ahmedabadi lennule hilinemine ja sellega kaasnenud paine. Õnneks sai Aira lõpuks turismifirma telefoni otsa ja kõik lõppes üle noatera õnnelikult. Riskida võid siis, kui reisid kahekesi, aga kui rühmaga, tuleb lähtuda grupi turvalisusest - kas pole? Ja uskuda tasub kohalike kogemustel põhinevaid soovitusi: kui öeldakse, et India teeninduskiirust ei saa võrrelda Euroopa omaga, siis nii see ka on. Nii et vähemalt 3 tundi enne väljumist lennujaama ja pole muret, et aega üle jääb!
Aga tagasitee kulges viperusteta, liiati kui meie seltskonnale jagati lahkesti pisikesi pudelikesi, stjuuardessid lugemas silmist soove, kas red või white...
Ja Jaak kur...., jalad maas juba Riia lennujaamas, veel väike bussisõit ja olimegi armsas Tartus, selles Eesti kauneimas linnas, tagasi.

Kas läheksin taas? Ütleksin, et olen nüüd osa ehedast Indiast näinud ja tundub, et mõneks ajaks sellest piisab...
PS! Siin on väga kokkusurutult kirjas osa minu kui Sõrmusteemanda muljetest ja kogemustest. Kindlasti on teistelgi omi seiklusi, millest ajalugu veel vaikib...
 Ja palju tänu meie Kõpsule alias Sõrmusteisand Paulile tänu kellele on minu blogis nii palju foto- ja videomaterjali!

                                               

***THE END***