Thursday, November 3, 2016

IN MEMORIAM


 
 
IN MEMORIAM
Lahkus Milvi Link
(11.11.1931-27.10.2016)
 
          Ja viimane tants tardus hallaöös…


Särasilmne, energiline, nõelteravate märkuste, vahedate repliikide ja nakatava naeruga... ning muidugi tants, tants, tants. Olgu see siis 3-aastase mudilasena, või "Vanemuise" balletikoolis või oma esimesel ülesastumisel "Vanemuise" suurel laval "Aidas" või järgmisena, juba varvaskingadel, oma õpetaja Ida Urbeli balletis "Kalevipoeg" või edaspidises kutsumuses - rahvatantsus.
Eks oli ju Sinu nagu paljude teistegagi: andsid rahvatantsule sõrme, võttis terve käe ja lausa sellisel moel, et ei saanud teisiti, kui pidid ise rahvatantsujuhiks õppima. Päris kõva kool oli: teiste omasuguste entusiastidega Värskas kolmel järjestikusel suvel kuu aega korraga, loengud ühendatud treeningutega, mis päädis tunnistusega, millele oli alla kirjutanud Ullo Toomi ise... Kogemused, mida omandasid Memme enda assistendina. Eesti Rahvatantsujuhtide rahvatantsurühm, Kullaterakesed, Upsijad.  Sinu pikaajaline partner ning hea sõber Kristjan Torop, kes uuris eesti rahvatantsu ning pakkus Sulle "Kadreli", mille oma käe järgi seadsid, ning mis on meie, Sinu rühma, üks lemmikutest läbi meie  pea 35-aastase eksistentsi: "Las kävvä!"
Sinu oma 2 tantsu: "Tuuriga" ja "Külapolka" ja ehk veel midagi poolikut kuskil sahtlipõhjas, mille kohta lõid häbelikult silmad maha, ning ütlesid, et ahh, see pole valmis ja üleüldse pole see õige lugu... Kui küsisin, kas Sa Upsijatele veel ühe tantsu teeksid ja mis lugu see võiks olla, sain tegemise osas küll veidi kahtleva vastuse, kuid tants oleks kindlasti "Reilender" - see, mis jala tatsuma ja südame põksuma paneks.
Kahjuks olid saatusel vaid mõned päevad hiljem Sinuga omad plaanid, aga küllap hoiad meil silma peal, et me tantsu ei unustaks ning suudaksime tantsida nii, et "vaid varbad põrandat puudutaksid" - lause, mis mul kogemata huulilt pudenes ja millega Sa mind tavatsesid iga kord "tsuskida", kui Sul Meelikaga reedeti külas käisime...


Aga  tants jätkub, küll juba Meelika käe all ning ehk saavad Upsijad kunagi päris oma treeneri loodud päris oma "Reilendri"...
 






 
 
 

Tuesday, November 1, 2016

Kägara 2016

The group of Estonian Folk Dance Trainers celebrated their 50th anniversary on February 20th 2016 in Paide. The event was also devoted to the 125th date of birth to the most famous folk dance trainer Anna Raudkats. It was quite a long concert the program performed by both: the jubliarian himself and the guests. The final dance - our holy anthem "Tuljak" - was performed by 59 groups and ca 900 dancers.
It is interesting to note that among the founders of the Trainers' (by the way - they performed a couple of dances too!!!)  was the lady who started up  our group - Mrs. Milvi Link. A nice concert and good memoirs!

Kuigi postitus oli juba ammuilma alustatud, võtan alles praegu üle pika aja taas "sule kätte" ja kirjutan sellisest vahvast ettevõtmisest nagu Kägara, mis 2016.a. oli pühendatud Eesti Rahvatantsujuhtide rahvatantsurühma 50. juubelile ning Anna Raudkatsi 125. sünniaastapäevale. Tantsu lõid nii juubilar ise,


nende seas ka rühma idee algatajad ja elluviijad "Kullaterakesed" kuni noorukeste tantsujuhtideni välja, kui ka külalised. Kohustuslik repertuaar oli osalejatel enne treenerite kindla käe all omandatud, korraldajad pidid aga suutma kogu selle suure tantsuseltskonna kuidagi peopaigaks olevasse spordihoonesse ära mahutada. Ja tuleb tunnistada, et leidlikkust jagus. Selle kujukaks näiteks oli seekordne "Tuljak" 59 rühma ja 900 tantsija esituses. Ja tore on nentida, et meie Milvi oli esindatud lausa kahes kohas, keerutades jalga "Kullaterakeste" seltskonnas, lisaks millele oli repertuaari valitud ka tema "Külapolka". Kui nüüd meenutada, siis see polka oli ikka tõeline külavärk - lahe ja ehe (eriti mõne rühma vaatepunktist ning teostuses)... Ja et üritus oma nime vääriks, päädis ta lõpus ühe tõelise kägaraga


ning muidugi photoshootiga - kõik need säravad silmad ja positiivsed emotsioonid, lahedad tantsijad ning kuldaväärt treenerid tuleb ju jäädvustada, liiati kui ühel hetkel saad fotosilma Milvi - meie asutaja ning pikaajalise juhendaja ning noorukese Meelika.


Thursday, June 9, 2016

Dance festival "Hingepuu" Tartumaa Tantsupidu "Hingepuu"

As you see I could not help but to continue with my blog.
What has changed in the meantime? As Tarmo retired we have now got a new trainer
Meelika Kaarna. It seems that she has got wings as her toetips hardly touch the land:) We all fancy her, especially our boys:) 
Thanks to her we could participate in the dance festivals "Kägara" (more thoroughly in the next post) and the dance festival of the county of Tartumaa "Hingepuu" (1700 participants) on 29.05.2016. It is pretty hard to translate but Hing = soul and puu = tree  - you can put these 2 words together. The main idea of the party: a human being with his everyday life: family, joy, worries, desire to become better and of course with his connection with nature. A very nice party and as the audience commented: the concert should be performed in the ohter counties of Estonia as well.
By the way: in the very end of this blog you find a link where ca 1000 dancers wish happy birthday (you recognize the song - yeah? - just in Estonian) to one of our most outstanding dance trainers Maie Orav.

No nii, sõbrakesed, nagu näete, ei pidanud Sõrmuste emand vastu, vaid haaras taas sule. Eks selleks andis tõuke eile, 29.05.2016, toimunud Tartumaa Tantsupidu "Hingepuu", mille ideekavand valmis Kaisa Johanna Kaldma ja Karel Vähi ühistööna: inimene oma soovide ja täiustumise poole püüdlemisega, perekond.
Meie Hingepuu pere
Upsijad said omad tantsud selgeks meie uue treeneri Meelika Kaarna käe all. Muide - eelmisest elust on Meelika vist taevastelt jõududelt üht-teist pärinud - kuidas muidu saaks trennis nii sulgkergelt joosta-pöörelda-hüpata-lennata??? Ja saladuskatte all võib öelda, et eriti meeldib Meelika meie meespoolele - miks muidu nad teda
juba praegu kätel kannavad - tõsi, mitte just kõige kõrgemal, aga arenguruumi peab ka jääma!
Aga peol moodustasime osakese 1700 osavõtjast. Ega ei mõistagi pikalt kirjutada, vaid lasen fotodel  enda eest rääkida -  eks ütle need ju rohkem kui tuhat sõna. Ja kui te ei usu, et treening on üks väga tõsine ettevõtmine, siis vaadake ise:


 

Kuid pidu ise (ja kui kõik veel kenasti välja tuleb) on puhas rõõm:
Meelika kaheksakand
Hingepuu ja tema aastaringid
 
Muide, sellel peol said Upsijad lapse(d)!!!!:
 
Ja veel: lubatud õhtune vihmasadu  jäi tulemata - ehk oli siin oma osa ka kaasavõetud vihmavarjul. Aga tantsud (eriti Olav Ehala, Zetode ja Metsatöllu muusikal põhinevad) olid vahvad ning esitus vinge. Eriti läksidki peale noorte tantsud ning meie Mati oli nõus kohe kasvõi sealsamas "Disko pole oluline, punk on põhiline" õppima hakkama, saatis isegi Ardo põõsastesse (sest platsile ja püünele tantsijat ju ei lubatud) spetsiaalselt seda vaatama, et oma parteisse rohkem pooldajaid saada. Kas see "Punk..." meile nüüd just kõige õigem on, aga eks ehk midagi krutskiga ja kaasakiskuvat võiks ka meie repertuaari lisanduda... Meelika, ehk saadad Pegasuse tiibu lehvitama - võib olla ta tahab ka selles suunas lennata ... :) ? (Ja ruumi lennata tal on, eriti kui mõelda sellele, et oleme viljelenud ka niisugust lugu nagu "Shokolaadist jänes"...)
Ja meie fännklubi palus edasi öelda, et tõeline siiras särav emotsioon oli olemas  nii meil kui ka kogu tantsurahval ning sedagi, et kogu pidu oli mäng, mis vääris küünlaid! Seega tänud korraldajatele, kes suure töö ette võtsid ja auga ära tegid ning tänud Memmele, et ta meie ühist üritust vaatama tuli!
 
Ja midagi veel, mis äramärkimist väärib: meie Tiit jagas ennast kahe jumala vahel: osales pühapäeval kõigepealt Tartu rattarallil ning pärast kahel kontserdil - järelikult poisil võhma jätkub!
Tõsi, pärast lõunat oli tal leiba luusse lastes eriliselt nunnu ilme - ei teagi kohe, kas seda fotot ka teiega jagan - tahaks ju Reelika-Tiiduga ka edaspidi lahedalt lävida:)
... nende pilt (vähemalt esialgu saladus)...
Ning üks märksõna veel: laupäeva hilisõhtuses proovis laulis kogu väljakut täitev tantsijate pere, Upsijad kaasa arvatud, Maie Oravale sünnipäevalaulu, mille siis Uve Saar jäädvustas ning juubilarile edastas.
https://www.facebook.com/uve.saar/videos/p.1208244582519263/1208244582519263/?type=2&theater
 

Friday, January 1, 2016

Upsijad ja Manija

As fixed in our schedule every year Upsijad have to "discover" one Estonian island. We have a good job to do as we have visited only 8, but there are 2222 islands in Estonia (318 of them bigger than 1 ha) :D
Organizer of this trip was Aitel and his task was not just an easy one: changing dates, bookings as well as the list of travellers. Finally everything settled and everybody was satisfied: sunshine, beautiful seaside, kind hosts, good company and tasty meals! Go and visit Manilaid!
Veel enne 2014/2015.a  hooaja lõppu ja jõule ning keset sompu/sadu veel üks tagasivaade meie suve  ühele ettevõtmisele - Manilaiu külastusele.
Otsus avastada järjekordset 2222st Eesti saarest oli kerge tulema, kuid teostamine kujunes organiseerija Aiteli jaoks üpris tüsilikuks, kuna muutusid nii reisi kuupäevad kui ka reisisellide arv: nii et lõputu paadipiletite ning ööbimiskohtade broneeringute muutmine. Aga siis oli käes õige päev, mil põhigrupp startis juba hommikul varakult, Terje, Paul ja Aitel aga ankrumeestena alles lõuna paiku, sest töö tahtis tegemist...
Sõit kulges kenasti: vahepeal sai Aitel oma proualt kauaoodatud supersõnumi ning veidi enne Pärnut hädaabi kõne meie "saareasukalt" Tarmolt: et kas meil on mõnda poodi läheduses ja kas me tooksime .... Aitel arvas, et võib-olla tõesti saaksime tema palvele vastu tulla, kuid ainult juhul, kui meid saarel orkestri ning lilledega vastu võetakse. Meest sõnast, härga sarvest: tegu oli ühemehe orkestriga ning lilleseade oli tõeliselt "in", varjutades nii mõnegi floristi oma.Kuid suure kurvastusega tuleb nentida, et sellest pidulikust hetkest pole ühtegi fotot - ju oli heldimus nii suur, et ülipidulik hetk jäi jäädvustamata...
Mis me siis Manilaiul toimetasime: külastasime kohalikku muuseumi, töökad ja usinad nagu me oleme, aitasime (õigemini küll Aitel aitas) mark Soosaarel heina teha,
                     rajasime uue majaka vundamenti (vana tundus meile veidi kipakana),
 
nautisime kohalikku SPA-d,


imetlesime päikeseloojangut ning -tõusu ja mereranda (NB! randa jõudmiseks peate kõik väravad

pärast nende läbimist kindlasti kinni panema, sest need ohjeldavad "metslehmi", kitsi ja lambaid), nautisime kohalikku sauna ja gurmeed. Minu ja Pauli jaoks oli eksootiline ööbimine "Hipiurus" -
ehtsa rookatuse all (meil oligi kogu pundi peale lux-number, teised otsustasid öö veeta kes telgis ja tublimad lausa telkmantlis tähistaeva all (what a romance!).
Ega ma palju enam lobisegi. Kinnitan vaid seda, et Vanajumal meie külaskäigu ajal Manijat hoidis: kui hilisõhtul Tartusse jõudsime, külastasime kaubanduskeskust, kus meid millegipärast pikkade pilkudega piiritleti... Miks? Hiljem saime aru, et teised külastajad olid ju jopedes, meie, kes me soojast ja energiast laetud olime, vastupidi: T-särkides.
PS! Aga Manijal pole elu alati nii super: muuseumis nägime fotosid, kus hall meri oli üle ujutanud peaaegu kogu saare: päästetud ja veest välja jäid vaid need majapidamised, mis olid rajatud küngastele...