Tagasi "emakese" rüppe!

Nii ongi.
Ükskõik, kus me vahepeal aasta või enam trenni oleme teinud - KHK, pritsumeeste, laululava, või Pere saal - satume varem või hiljem taas emakese rüppe tagasi. Aga "emakese" nimi on Tiigi Seltsimaja.
Siinsamas said esimest korda ca 13-14 astat tagasi varba valgeks ka Sõrmuste isandat-emandat.

Aga tegelikult tahtsin meenutada hoopis Pere AS-i lahket pererahvast ja saali, mis oli Upsijatele "teiseks koduks" kolm aastat: alati korras, puhas ja õhurikas, tõsi küll, põrand oli seal mõnikord õite libe... Tahaksimegi UPSIJATE poolt öelda: "Suur AITÄHH, hr. Neeme Raig, kes Sa meid lahkelt oma katuse alla võtsid ja Eesti rahvakultuuri toetasid!" Sinuga oli tore pärast reise muljeid vahetada ja muidu lobiseda.

Paraku puhuvad nüüd uued tuuled ja kahjuks mitte enam endised ... aeg edasi liikuda!

Nii et, sõbrakesed, esimene trenn siis uues vanas kohas 24. septembril 20.00 - nii nagu muiste!

Need vahvad Eesti saared - Kihnu

Enne maailmaavastamist käi ära Nuustakul  - Taara-Upsijate sõnutsi enne Bodrumit Kihnul!
Seekord elan vanast rasvast ja toon laiema avalikkuse ette Upsijate 25-ks ja Taara-Upsijate 5-ks juubeliks kirjutatud, kuid tunnustuseta jäänud arvutisahtlist leitud käsikirja. Ilusad mälestused - miks mitte neid Teiega jagada! Aga nüüd tagasi aastasse 2006!

Pärast seda, kui Merle oli Kihnu kultuurimajaga sujuvalt sõprussidemed sõlminud, pakkis Taara-Upsijate reisiseltskond oma telgid-madratsid-rahvariided ning asus pritsumeeste bussi ning Ivariga roolis saare poole teele.

Võrreldes Kihnut 80ndatel aastatel ning 2006.a., võib öelda, et tsivilisatsioon oli siingi eurosammudega edasi rühkinud. Kui kunagised mälestused seostusid ööbimisega saarekülastajatele määratud  ja aiaga eraldatud reservaadis, kuhu kohalikud kalurid tõid oma külgkorvidega värsket suitsuräime (mmm- kui maitsev!!!) ning lugematutel külavaheteedel vuravate tsiklitega, siis nüüd oli kunagine vaikus asendunud „bemarite” ja „jeepidega” ning tohutute mandrilt pärit  rahvahulkadega, kes saarel kas niisama puhkamas või siis firma suvepäevi pidamas (erinevate firmade laagreid oli mererand külg-külje kõrval täis pikitud ning arvan, et nii mõnigi sealne piduline võis end vastu ööd avastada sootuks teiselt lõkkeplatsilt… Tõsi, sekka vilksas ka kohalikke körtides ja pearättidega tsiklitega kihutavaid tädisid

Aga meid paigutati lahkesti kultuurimaja kõrvale, aga soovi korral võis valida ka „sviidi” kultuurimajas endas. Et väljas valitses ligi +30C-ne leitsak, arvasime sinisilmselt, et kalurite päeva häppening saab toimuma sumedat suveaega kasutades vabas õhus, kuid puusse panime: pidupaigaks oli hoopis kultuurimaja saal. See oli pisuke katsumus omaette, sest lisaks libedale põrandale valitses seal paras õhupuudus. Etteruttavalt võib öelda niipalju, et „soojendusbändiks” oli kihnukate vaieldamatu lemmik „Meie Mees”. Oma esinemisega võisime peaaegu et rahule jääda ning kaasasoleva fänklubi kommentaar oli järgmine: „Kui Te lisaks oma tublile emotsionaalsele fassaadile ka jalad ühes rütmis liikuma saaksite, oleks viimase peal!” Nii et arenguruumi on… Kui oleksime oma ridadesse uusi liikmeid tahtnud värvata, oleks see õige paik olnud, sest meie sekka püüdis tungida tosin tulihingelist madrusesärkides tantsijat … Oh „Kalamies”- sa oled vastupandamatu!

Saarega tutvumiseks sai tellitud kohalik teenus ring reisiks lahtises veoautos. Kunagisest GAZ-st oli asi kaugel, sest sõiduk oli oluliselt väiksem ning eurolikum, giidiks juba 15-20 aasta eest saarele kolinud kooliõpetaja. Kohalike jaoks oli tema ikka veel massakas (= seto tsuhkna) ning selleks ka jääb, sest sellest tiitlist päästab ainult Kihnus sündimine.

Tänu temale saime mõnusa ülevaate kohalikust elust-olust. Saime teada, et juba oma viisteist aastat pole saarel pulmi peetud, sest ükski peigmees ei jõua nädal aega kogu saarerahvast (sest pulma kutsuti kõik sugulased ning otsapidi nad seda ju ka on) sõõgi, eriti aga joogiga võõrustada nagu ei jõuaks pruut ka igale pulmalisele paari kindaid kududa. Aga ajaloohõngulised erinevatest pulmadest kingitusteks saadud kindad olevat suht ebapraktilised, sest neid ei kanta, kuna nad on kingitused, vaid hoiustatakse spetsiaalsetes kirstudes. (Vihjeks tänapäevast, et esimesed pulmad üle pika aja toimusid 2007.a. suvel). Ringreisi kohta veel niipalju, et sinna mahtus ka üks korralik kalalõuna (supp, suitsutatud tuulehaug, kohalik leib) vabas õhus, kuid sinnagi oli kommerts sisse murdnud, sest võõrustajad jälgisid usinalt kella ning mõni minut pärast meie lauast tõusmist oli see juba nõiaväel uue päralejõudnud seltskonna jaoks kaetud. Ja aitäh Õilmele tema magusate ja mahlaste maasikate eest!

Pühapäeval andsime autojuhile uneaega ning läksime jalgsi randa. Mida veel võiks üks puhkaja ihaldada, kui mõnusat seltskonda, sooja merd , kus sulistada ning külma karastava joogiga lebotada ja sillerdavat päikest, mille käes peesitada?!

Tore reis oli! Eestimaa saared ja laiud – kes teist on järgmine, mida võiks avastama minna?

PS! Küll on hea "vanast rasvast " elada! Tavaliselt töötaksin nagu põrandaaluses trükikojas: ikka hilistel õhtutundidel, teinekord südaööni välja - justkui oleks midagi varjata. Aga nagu isegi näete - pole ju!

Bodrum - leiuta põhjus miks rahvatantsijaks mitte hakata!

Nüüd on tahtmine pajatada meie järjekordsest reisist, seekord Türki.
Nagu enamuses meie trippe, oli seegi seotud festivaliga, seekord "The World Meets in Bodrum" ja toimus 17.-21. september aastal 2006.
Sai harjutatud, pakitud, Kolumatsist sõbra mikrobussi ronitud ja sõit Riia lennujaama võis alata. Kohale jõudes tundis rahvatantsija kogenud silm ära teised omasugused (meesinimestel ju kaabud peas) - lätlaste rühma. Olime piletite broneerimisel olnud üliagarad ja lennuki ära bookinud, nii et lätlastele seal kõigi muude reisijate kõrval ruumi ei jätkunud. Nii et neile tehti kohe spets tšarter Riia-Bodrum, samal ajal, kui meie pidime vahepeal 4-5 tundi Istanbuli lennujaamas passima. Linnani oli törts tühja maad ja vahepeal võrkaiaga piiratud tugevdatud valvega objektid, nii et pöörasime Pauliga otsa ümber ja tagasi. Kui siis ükskord Turkish Airlinesi mugavasse lennukisse istusime, kukkus silm juba enne õhkutõusmist kinni, ei reageerinud isegi pakutavale toidule ja avanes alles vahetult enne laskumist. Aga lennuväli asus... sügavas orus mägede vahel ja võttis seetõttu südame alt külmaks. Kuid taas olid hirmul suured silmad ja me ei saanud arugi, kui juba sujuvalt maandunud olime ning astusime kindlale pinnale ja suurde suvve! Ja kui siis sõit kulges piki imeilusat mereranda edasi meie kuurorti, võite juba ise ette kujutada meie rahulolevaid nägusid.
Kes siis osalesid "Maailma" festivalil? Lätist 1, Leedust 1, Eestist 2 (lisaks meile Kohila e. Kolhiida - nagu meie neid kutsusime) + siis kohalikud rühmad, osa neist lausa kõrgkoolide anasamblid. Hotell asuski meil  mere (muuseas oma puhtuselt teisel kohal olev) kaldal rannarajoonis ning oli super. Kui nüüd manada ette väljend "elu nagu kuninga kassil", siis just selline ta meil oli. Söögikorrad - lauad hõrgutistest lookas suure basseini ääres vabas looduses - 3 korda päevas ja kui äkki mingi imejuhuse tõttu kõht tühjaks jäi, siis veel õhtuoode - muudkui söö, maga, puhka, ja palun tule osale selle ja tolle ja kolmanda diskoteegi üritustel, kasvõi ainult pooleks tunniks, aga palun tule! Aga diskoteegid olid tõesti võimsad, eelkõige see suur amfiteatri taoline, mille üks külg avanes kohe merele, nii et merepoolset  seina tal polnudki - näha kohe, et lõunamaa värk! Turvad olid meil ees ja taga ning hoidsid meie kohtade ümbrusel kiivalt silma peal.
Ja kui pärisime korraldajatelt oma kohustuste st. rahvatantsu kohta, siis öeldi vaid: "Relax!". Aga tõesti, vahepeal sai paar korda tantsitud küll ja enne harjutatud hotelli terrassil,  vaatega merele. Ja siit ka pealkirjas sisalduv küsimus: leiutage põhjus, miks rahvatantsijaks mitte hakata?
Kui juba tantsule läks, siis oli korraldajatel meile varuks ka paar üllatust. Näiteks üht esinemispaika sai eelnevalt vaatama minna igast rühmast ainult 1 esindaja. Saali meid, etlejaid, enne ei lastud, kui saabus meie etteaste järjekord ja siiski tagantuksest ning otse lavale! Ja kui siis keset "Viiulipolkat", just tüdrukute kiirete vintide st. ženeepöörete ajal, kustutati valgus ja laes hakkas plinkima diskokera .... polnud aega isegi ahhetada, tuli lihtsalt kiirkäigul pimeduses kobada ("Eesti Ekspressi" polnud ka võimalik osta, et nägijaks saada)  ja orienteeruda esimeste sinavate varrukateni (selliseks muutusid poiste valged käised), lootes, et see on see õige koht, kuhu pidid jõudma...  Ja kui Te nüüd kujutate ette pimedas ruumis eesti rahvariideid versus türklaste litrid....
Veel üks uskumatu kogemus oli esinemine pärast rongkäilu. See pidi toimuma vabas õhus rannal ja hilisel kellaajal nagu kõik kohalikud üritused - siis just türklaste kommete põhiselt seltsielu hoo sisse sai. Paar tundi enne esinemist polnud lavast õhkagi (arvasime, et jälle "Relax!"), ent vaata aga vaata, õigeks ajaks oli ta vastu ootusi siiski püsti! Lummav oli noorte türgi dzigittide tants. Oma riietuselt ja olemuselt tahtsin panna = grusiinidega õnnelikust NL ajast, neist suurtest kunagistel tähtpäevadel ja Ostankinost ülekantud kontsertidest. Nii lähedalt vaadates tabasime ära ka nipi, kuidas nad pärast kõrgele üles hüppamist põlvedele maanduvad, kuid alati ei aidanud see, eriti kõva kiviparketi korral ei aidanud, nii et ükskord tuli kaaslastel vigasaanud tantsija lavalt ära aidata.
Väga ilus ja stiilne oli kohaliku linnapea vastuvõtt mere ääres: sume suveõhtu ja palju-palju säravaid küünlaid rannal, kuhu teiste rühmade esindajate seas Tarmoga kui treener ja manager kutsutud olime. Mõnus oli ka mereröövli laevaga (ning osal seltskonnal banaaniga ) sõitmas käia, Taara-Upsijate matk mägedesse, ainult, et meie vallutatud mäetipp oli ... prügimägi...  (Sellelt teekonnalt leidsime värskelt püstitatud palkmaja, mis tõstatass küsimuse, kas omanik on eestlane?) Kohvikarva kõhurohi, mille hirmuga kokku segasime restoranis olevatest nimega ja nimeta vürtsidest, lahustades neid Ivari kanges igihaljas eliksiiris, mis manustades tõi meelde midagi kurba, võttes silma veele, kuid seadis piirid meid ähvardavale tõvele...  Igat sorti ja variandis paprika, mida tillem, seda krehvtisem ja mõnusam! Ning Türgi omad arbuusid ja melonid, mis andsid silmad ette igasugusele kohalikule tipptasemel kondiitrile., olles meie vaieldamatuteks lemmikuteks. Ning muidugi kauplemine/tingimine/luiskamine parimaks näiteks Pauli soetatud mõnusad linased püksid, kus potentsiaalse ostja keeldumine kutsus esile ehmatuse mitte ainult müüjas, vaid ka minus, Merles ja Marttis, kes me teda osturetkel saatsime. Ja kui juba Türgis käia, siis tuleb sealt tagasi tulla kõvera mõõgaga. Paraku ei jätkunud seda Ivarile, kes pidi endale soetama tavapärase ja sirge variandi. Huvitav, kas Ivar oleks selle ka siis ostnud, kui oleks teadnud, et ta oma kohvri igas turvaväravas vähemalt kord või paar peab lahti/kokku pakkima??? Seiklemine, küüned peopesadesse surutud, öises Istanbulis, kus tsivilisatsiooni ja slumi lahutas vaid üks 4-realine sõidutee, meie mikrobusside võiduajamine, kus ettenähtud 50 km/h asemel tõusid kiirused reisijate vaimustuse ajel 110-ni? Ja muidugi türgi saun! Kindlasti võib ära märkida asjaolu, et vene turistide ligimeelitamiseks on Türki tööle kutsutud palju venelasi, kes siis talvel saavad kodumaal kuninglikult puhata või on juba loonud Türki oma perekonna... Ja viimane pärl: naissoost Taara-Upsijate sünkroonujumine: vahetult enne äratulekut esitasime nimelt "Tuljakut" ja eriti briljantselt tuli välja lõputõste!
Ilmselt oligi üks festivali korraldamise peapõhjusi Bodrumi kui kuurordi promomine, sest juba järgmisel aastal ilmus meie turismifirmade pakkumistesse uus nišš - Bodrum!

See oli tõesti ilus reis ja kuigi meid on Bodrumisse korduvalt tagasi kutsutud, pole me siiski läinud, sest pelgame, et  ei suuda korrata neid 110%-lisi positiivseid emotsioone, samuti lisanduvaid kilosid, millest lahtisaamine võttis nii mõnelgi üksjagu kuid aega. Ja muidugi on ju maailmas veel nii palju põnevaid paiku, mida avastada!
Bodrumit jääb muidugi meenutama ka Pauli Koduvideo järjekordne film (ei saa meie Kõps ilma kaamerata....),  mis kätkeb endas oluliselt rohkem infot meie sealsetest tegemistest. Kas tõesti saab sellest reisist juba täpselt 6 aastat????
THANK YOU, BODRUM!

PS! Meie reisi ajal toimusid Eestis olulised asjad: presidendivalimised, mis meilgi kogu aeg meeles mõlkusid: kes keda? Vaevalt oli buss Riias oma nina Eesti poole keeranud, kui Piret sai sõnumi: valituks osutus Toomas Henrik Ilves, millele järgnes üksmeelne südamesttulev hurraa!

Europeade 2004 Riia - väike reisijutt

Ei saa mitte vaiki olla... Kogemata kombel lubas Sõrmusteemand oma viimases postituses, et ehk jõuab enne uue hooaja algust ja meie järgnevat sihtpunkti 2013.a. jaanuaris  ka Upsijate väljamaad puudutavate reisikirjadeni. Mis siis Terjel muud üle jääb, kui klaviatuur põlvele võtta ning ühe toreda mälestusega maha saada.
See memory puudutab, tõsi küll, Taara-Upsijate ajajärku ja Terje-Pauli esimest kokkupuutumist Europeade festivaliga. Upsijatel endil minu teada eelnevat Europeade-l osalemise kogemust polnud, küll kandideerimise oma, mis sarnanes koera saba jupiti maharaiumisega (= esialgu lubati 6 paari, siis 4 ja lõpuks kahanes arv miskipärast kahele - lõime käega ja loobusime).
Taarakad olid seevastu juba "vanad hundid" ning Maire eestvedamisel otsustasime siis Taara nime all ära proovida, mida see festival endast kujutab. Kui muidu on Eesti rühmade osas sõel väga tihe, siis Riia oli erandiks. küllap imestate - miks? Ah et ta siinsamas külje all... Aga ei. Tegelik põhjus oli see, et Läti ja Riia olid ju vana kapitalistliku maailma jaoks sotsialistlik igand ning hirmul olid suured silmad: ikkagi esimene Europeade, mis korraldati kunagisel NL territooriumil. Seega loobusid nii mitmedki välisrühmad seal osalemast, mis omakorda andis paremad "sansud" eestlastele.
Nii et mõeldud, tehtud ja Läti poole see meie busside kolonn vuras, sihiks Riia ja Sconto staadion.
Ning mäng oli küünlaid väärt: sellist suurejoonelisust, ühtekuuluvust, rõõmu ja väljaelamist kui Riias, näeb harva.
Juba avamistseremoonia oli grandioosne ja muljetavaldav, meie sügav kummardus pr. Freibergale, kes pidas oma avakõned 4. erinevas keeles, kasutamata ainsatki spikrit! Lätlaste "Merevaiku" ei tasu (st. ei oska vääriliselt) kirjeldada  - nii koreograafia kui lugu ise on 12 points - kes näinud on, see teab. Ma pole küll päris kindel, kuid ilmselt on lätakatele "Dzintars" sama, mis "Tuljak" meile. Ja milline ilutulestik!!!!
Oli palju vahvaid üritusi ja kokkusaamisi, vaimustav tantsushow "Leivategu" Riia Kongresside palees ja ehmatus, et "Kaera-Jaani" ei tantsita mitte ainult Eestis, vaid et lätlastelgi on oma "Kaeras-Janis" (blogija ristitud). Ainult et kui Mait Agu tants on kiire, siis korraldajad tegid ikka pika puuga ära, sest nende jalgade tööd vahepeal ei näinudki - see oli tõeline turbo! Ja muidugi pidevalt, ükskõik kas söögisaalis, etendustel või muidu kokku saades "Laa-la-laa-la jne" + ülestõstetud peopesade kordineeritud liikumine (küll kunagi osalenud juba teavad) ja pidev eufooria.
Europeade lahutamatud osad on ava- ja lõppkontsert, paraad ja tänavaesinemised - saime hakkama. Muusikaga toetas meid "Siller", kelle prouade pille meite mehed aitasid ühest paigast teise tirida. (Ja kui siis "Silleril" juubel tuli, viisime neile omalt poolt kingiks ratastega abilise, et nende vaeva tulevikus vähendada).
Ning kui erinevad rahvariided ja koloriitsed isiksused! Meile jäi eriti silma Itaalia rühma trummimees, kelle Papiks ristisime - ta oli nii naeruline, et iga juuksekarvgi ta peas naeris. (Etteruttavalt: tore oli Papit taas näha ka Prantsusmaal).
Mida veel võiks ära märkida? Juskui meie tollase treeneri Katrini näol asus meie ajutine elupaik Katrina ielal, mõnusad uitamised Riia vanalinnas ja ronimine Toomkiriku tippu, hispaanlased, kes munakividel esinedes poole tantsu pealt oma lahtised kingad jalast heitsid ja lumivalgetes sokkides, teist nägugi tegamata, lõpuni panid, õpihimuline robot, "Lido" ja botaanikaaed, kus üritasime "botaniseerida", "Puhu tuul ja tõuka paati" Daugaval  koos lätlastega, teadasaamine, et gigantne Tantsupidu pole ainult Eestis, vaid ka Lätis (seal veel üksjagu suurema osalejate arvuga - nii et Piibeleht juba teistkorda peal) ning eestlaste vorm, pealtnäha tagasihoidlik ja musta tooni, aga sellest, mis trikke ta pimeduses tegi, saate näha ühel fotodest ( me ausõna ei teisaldanud Kohtla-Järvelt sealseid kaevurilampe....) jne. jne.
Igaks juhuks kokkuvõttena: oli igatpidi tore ettevõtmine väga mõnusa seltskonnaga, aga küllap jõudsite samale järeldusele juba isegi!