Participating in this festival means approx 5 months of hard work to learn the repertoir and heavy competition. We were lucky as we had the pleasant opportunity to participate in the festival. So we started our journey to Tallinn on June 30th, had lots of rehearsals as the trainers had to teach 10.000 dancers (640 groups) to move to get the dancers to the designs that they had planned.But they always manage and the first concert was already on Friday, 4th July.
What a feeling it is to be one of the 10 thousand!
By the way: the Folk Dance Festival is a part of the UNESCO cultural heritage!
Siinkohal väike meenutus sellest peonädalast 30. juunist kuni 6. juulini, mille Upsijad koos teiste tantsupeolistega Tallinnas veetsid.
30. juuni varahommikul asus meie ekipaaž koos Suure Juhi ja ideelise isaga roolis läbi vihmamärja Tartu Tallinna poole teele. Vaatasime taevasse ja pidasime plaani, kas tuleks Kükital üks burgs teha, et ilm ilusaks pööraks või saab Ilmataat meie abita asja joonde aetud. Suur Juht arvas, et küll Taat ise toime tuleb ja õigus tal ju oligi, sest kogu nädal piirdus vaid ühe vihmase pooliku teisipäevaga. See oli ka ainus päev, kus meile "hinnaalandust" tehti ja tavapärase kella 21.00 asemel lõpetati meie toonane tööpäev kella 17 paiku, tänu millele saime veidi aega ka endale, väisates meie Õismäel elavaid sugulasi. Oh jaa: jätsin ju mainimata, et nädala alguse proovid toimusid meil mitte Kalevi staadionil vaid Järveotsa Gümnaasiumis, mis asus Laidi ja Jaani elukohast vaid kiviviske kaugusel.
Tuleb tunnistada, et võrreldes välismaiste festivalidega on Tantsupidu ikka tõsine töö. Nii mõnedki sõbrad-tuttavad on küsinud: mis küll sunnib tantsijaid (arvan, et ka lauljaid) sinna peole rühkima: mitu kuud õppimist trennides ja treeninglaagrites, päevad otsa tööd , olgu siis pladisevas vihmas või päikeselõõsas, väsinud jalad, elamine koolides, magamine põrandal jne. jne. Ja ega ei oskagi öelda muud, kui et tuleb üks vaim, viskab lingu kaela ja ei vea mitte Kabelimäest üles nagu Jorh Adnieli "Kevades", vaid tirib hoopis läbi ülevaatuste suure peo poole,
kulmineerudes lõppakordi - "Tuljaku" tõstega. Ja kindlasti see õlg-õla tunne olla üks paljudest st 10.000-st esinejast (dancers) ja 640-st kollektiivist (groups), kogeda ühes hingamist ja
muidugi ... puudutust!
Peol olles võib ju alati elada ka Tallinna sõprade-sugulaste pool, kuid oleme Pauliga olnud ikka seda meelt, et kui rühmaga minna, siis ka rühmaga olla ning seekord Kristiine Gümnaasiumis. Tõeline paradiis võrreldes üle-eelmise peoga, kus kogu Tartu linn ja maakond paigutati kokku Juhkentali kooli võimlasse, kust vooris läbi ka kogu tantsijate seltskond, kes vähegi tahtis dushiruume külastada... Ja need öised "traktorid" alates T24-st lõpetades K700!!! See masinapark mürises uhkelt ja mitmehäälselt, aga tõsi, alates 3-4 ööst see und enam ei seganud... Seevastu Kristiines elasid Upsijad mõnusas kunstiklassis, kus oli ka tahvel, kuhu ühiste arutelude tulemusena tekkisid plaanid a la "Barbarossa", mille koostajate agarus oleks Tarmo südame heldima pannud...,
täiendatud märkmetega, kes mitu korda öösel külge pööras või ??? norskas.
Ja Fortumi muskel
ja kaardipõrgu ning südaöine :"Hea tantsija..." jne.
Oh mind küll: unustasin ju mainida, et hoolimata esialgsetest piirangutest lubati peole varutantsijatena siiski kõik upsijad, kellest, tõsi küll mõni rohkem, mõni vähem, platsile sai. Oli meie seas ka neid, kes "segavate" asjaolude tõttu mõne proovi ja etenduse vahele jätsid, aga eks see tuli boonuseks jälle varupingile... Olid ilusad rukkililledest pärjad, mille ETV oma rongkäigu reportaažis ära märkis, uudishimu uuristamas, kui väikesed ikka need kimbud olid olnud, mis oli hingehind, mille eest nad soetati ja kas nad pärinesid Nõmme turult või hoopis Viru Väravate juurest. Aga vot ei ütle! Kostan vaid nii palju et osava punuja Külli nobedate näppude all (ja abitöölise Terje kaasaaitamisel) nad valmisid
ja täpselt õigeks ajaks: just rongkäigu alguseks.
Tuleb tunnistada, et see rongkäik oli Terje-Pauli jaoks esmakordne kogemus, kuna nn. "Metsa" peo ajal, kui kogu Taara-Upsijate rühm oli end üüratu vihma vastu ära kiletanud, teatati, et protsessioon jääb ära... Seda enam nautisime seda sammumist Lauluväljakule
ning maa sinna polnudki pikk. Ehk aitasid sellele kaasa fännklubi noormees ja neiu,
kes meid publiku seast kogu aeg saatsid ja muidugi pidevad hõisked:"Elagu Mäksa!"
Aga pidu oli ilus: kõik need rombid-ringid-ristid-kaared. Tänud liigi- ja üldjuhtidele kes olid suure-suure töö ära teinud, et soovitud kujundid ka paberilt platsile jõudsid ja Eestimaa meie hinges taas helisema panid! Ja muidugi tänud Tarmole,
kelle juhendamise ja karmi pilgu all upsijad tantsud selgeks said! Eks see oli pikk vahel tüdimuseni viiv pingutus nii talle kui ka meile, aga ära tegime!
Ja muidugi ei saa märkimata jätta ka põneva ülesehitusega laulupeo kontserti, millest tantsijatel oli kena võimalus sumedas suveöös osa saada. (Muuseas, järgneva foto autor on meie 4-aastane Rocco!)
