Manila - Fiesta Folkloriada 2014

This international festival held in Manila Dec. 14-21 2014 was organized by Bayanihan Ensemble  and the Director of the ensamble Mrs. Suzie Benitez whom we firstly met in Cheonan, South Korea in 2010.

Besides high professional ensembles like  

 ENSEMBLE SOFIA-6  (Bulgaaria), 

 

 PENTAS MARAK LESTARI (Indonesia) - each finger tip and eye winke having its message making totally an amazing story ,

CHO NAM GYU SONG JONG EUN (Korea),

OVATION - Russia (unfortunately I have got only 1 photo with half of the group together with Upsijad)  and their "Galinka",

 

  BAYANIHAN (Philippines) and their "Tinkling" - Bamboo dance - what a punctuality and joy

https://www.youtube.com/watch?v=Fd52AkGu65E&list=PL85480CA637E998CC

,
 

 

UPSIJAD (Estonia) was the only amateur group.

 

It was interesting to get acquainted to the folklore of ohter countries, to wander around the neighbourhood of our hotel and enjoy Christmas time.

Nõndaks, Manilasse jõudes oli meie sihtkohaks M Cherville Hotel, mis jäi meie peakorteriks kogu festivali ajaks.  

Hotell oli mõnus ning meie meeleheaks olid restoranipoisid ära õppinud mõned eestikeelsed sõnad nagu tere, palun ja tänan. Tublid! Samade viisakusavaldustega kõnetati ka bulgaarlasi ning venelasi - ju on valged inimesed nende jaoks sama sarnased kui meitele teiste rasside esindajad.
Iga päev korjas buss meid kokkulepitud ajal

(loe: üksjagu hiljem) hotelli fuajeest peale ning etlemispaikadesse, kus tavaliselt veetsime kogu päeva, me kulgesimegi.

Upsijate esinemised toimusid Manila High Schoolides,

Rizal Park-s (avamine) ning

 

Filipiinide Kultuurikeskuses (pidulik lõputseremoonia). Fotol ka meie tore giid Charisse e. Cha-Cha,

kes ühtlasi oli ka BAYANIHAN-i tantsija.  

Meid kui Põhjamaa inimesi lummas, kuidas sõna otseses mõttes tantsisid lisaks kätele ka

indoneeslaste silmad - kehakeel missugune! Ning venelaste "Galinka" -  need meeste vigurid, kusjuures kõige kõvemaks hüppajaks-akrobaadiks polnud teps mitte mõni kiitsakas sell, vaid hoopis nende üsna kopsakas Tantsuakadeemia õppejõud - vot sulle siis! Bulgaarlaste jalad käisid aga endiselt sama käbedalt nagu kunagi Cheonanis. Ja mis seal salata: eks meiegi nautisime, näod naerul, oma "Kuhhaanushkat", mis läks venelastele nii peale, et video ning Tarmolt saadud muusika põhjal lubasid nad selle ära õppida ning oma repertuaari võtta.

  Väga armas oli pidulik õhtusöök elava muusika ning jõululaulude saatel PWU-s.

Tekkis tunne, et vaat nüüd ongi jõulud käes ning kohe-kohe tuleb Taat ise uksest sisse! Unustasin vist mainida, et dinner toimus siseaias  tähistaeva all jõulutulede valguses - milline romantika... Paraku on fotosid selle ürituse kohta pimeduse tõttu tagasihoidlikult, aga ju need pildid on salvestatud meie, osalenute, mällu.

 



Lõpetuseks ühine fotomälestus.

Ja muidugi Mrs. Suzie korraldatud õhtusöök tema enda aias - oleksime olnud justkui mõnes Hollywoodi filmis: vulisev veesilm, palmid, igas variandis tuled ja tulukesed ning sume öö, catering, kes loeb su soove silmist ning muidugi mõnus seltskond.

Pisut Manila elust-olust. Eks siin oli ka kõike: vähekindlustatuid,  

 

kelle korteriks oli pappkast või tekk tänaval, professionaalseid kerjuseid (mammade viipe peale tegid nende armsad suuresilmsed lapsukesed õnnetu näo pähe ning tõttasid järjekordselt möödujalt raha norima), aga jagus ka keskklassi, kes suurtes kaubamajades väsimatult shoppasid, lahkudes sealt kopsaka pakikoorma all. Ning muidugi eliiti, kelle elurajooni pääsemiseks tuli külalistel läbida valvuriputka ning esitada seal oma dokument....

Kui meil siin Eestis räägitakse, et päkapikud piiluvad akna taga, kas tegu on heade lastega, siis Manilas saadeti nad  kohe avalikult objektidele laiali - oma silmaga nägime!

Pilt küll pisike, sest ootamatult bussi aknast tabatud, kuid kõigil mehikestel (politseinikel) olid punased mütsid kenasti peas, peapäkapikk rivi ees seismas ning käealustele suundi kätte jagamas.

Ja veel üks iseloomulik asi: juba Taipeis tundsin mina end oma 165 cm juures tõelise hiiglasena, mis siis veel Tarmost ja Ilost rääkida! Ja selle pikkuse pärast sattusime ühes esinemispaigas plindrisse:  juba "Kaera-Jaani" keksimise ajal mõni pikem mees pidi oma pea lakke ära lööma, mis siis rääkida "Tuljaku" tõstest??? Nii tuligi selle tantsu lõpp kiirkorras ning häda sunnil ümber teha ja tüdruk pidi sootuks oma poisi põlvele istuma.... eks häda pühendab abinõu ja loodame, et tantsupedagoogid suudavad meile selle patu andestada... 

 

Meie "kodukaubamaja" oli jõuluehtes Robinsoni Kaubanduskeskus. Ehkki aega seal olemiseks oli meil üüratult, ei jõudnud meie Pauliga teisest korrusest kaugemale (ülejäänud kaks jätsime järgmistele põlvedele vallutada).

Robinsoni kuusk polnud just väikeste killast, kui loete taustaks olevaid korruseid.
 

Ja need jõulukulinad ja -laulud... nii kauplustes, kohvikutes-restoranides kui tänavatel, mis sest et väljas on sooja +30C ringis ja kaine mõistus tõrgub uskumast, et kohe-kohe on jõulud! 
Tuleb tunnistada, et meile "läks kõige enam peale" üks mõnus heade hindadega butiik, kuhu meid venelaste soovil viidi, kuna paraku pole rubla kurss kohaliku valuuta suhtes nii hea kui eurol (1 euro = ca 50,4 Filipiini peesot). Igatahes kasu sellest külastusest lõikasime meiegi, sest siit said daamid osta ehtsatest pärlitest kõrvarõngaid, kaelakeesid jne. "diamond are the girl's best friends" , kookos- ja argaaniõli sisaldavaid kosmeetikatooteid (küll naised juba teavad, kuidas neid hinnata!) ning hulgaliselt kingitusi kodustele.

Muu seas: looduslikud pärlid ja nendest valmistatud ehted ongi ühed suveniiridest, mida tasub Filipiinidelt tuua - ikkagi kenad (ja muidugi hinnaklassi meil müüdavatega ei saa võrreldagi), ehtsad ning lähevad kasutusse, mitte ei jää kuskile riiulile tolmu koguma. Neile lisanduvad veel kaunid käsitööseebid, kuid tähelepanu, valge inimene: kui meie ihkame ihust ja hingest päevitada ning pruuniks saada, siis kohalikega on sootuks teine lugu, sest nemad püüdlevad heleduse poole nii naha kui juuste osas! Nii et alati tasub kontrollida, et kosmeetikatoode pole mõeldud valgendamiseks. Oh neid homo sapiense!
Ja siis muidugi kohalik rumm. Kui paariliitrine "Värska" ja rumm on ühe hinnaga - kumma valiksite teie? Seega ei saa me üle ei ümber upsijate rummirallist. Kui nn. meestekat ikka kaubanduskeskustes jagus, siis naistekaga olid lood tõsisemad. Kuna viimase üks arheoloogiline leid tuvastati 7UP-st, siis said läbi traalitud kõik ümbruskonna vastavad ärid (mida leidus pea igal tänavanurgal) - võta näpust - kuni lõpuks leiti soovitud märjuke mingi alkoholi poe (kodanikud vet. ametnikud, oi teil jätkunuks seal tööd!!!!) kõige kõrgemalt riiulilt ja nii see "Latipats" kätte saadi.
Tänavapilt? Auklikud kõnniteed, nii et parem on liikuda sõiduteel, arvutu hulk valuutavahetus-punkte ja kuked.

 

Just kuked! Sama imestunud olime meiegi, kuid siis koorus püha tõde: võitluskuked müügiks, igaüks seotud nööriga mõne puu külge. Ja puuviljad, mille letid on lõputud nii tänavatel kui kauplustes. Vaieldamatuteks lemmikuteks kujunesid mangod, mis erinevalt meil müüdavatest olid kollakad või apelsinitooni ning maitsesid oi kui suurepäraselt!!! Ja igasugused muud looduse vigurid, millel õnneks olid ka nimed juures ja millest me ka nii üht kui teist degusteerisime.
Ja siis: massaazh! Pärast suurt ja tõsist pakkimist otsustasime, et turgutame ja premeerime ennast enne ärasõitu

väsinud "käpakeste" massaazhiga. Jaan teejuhina ees, nii me salongi jõudsimegi ja mida nägime: juba eestlased - lausa omad - juba ees! Tegime lausa grupika: enamus meist mahtus alla ühte tuppa mõnusalt lebotama ja juba tulidki profid, kes meie jalakesed oma hoolde võtsid.

Milline elamus: vaikne muusika, lased roided lõdvaks ning isegi silma looja, kuigi vahepeal püüad kohusetundlikult toimuvat ka pildile jäädvustada. Siis tassike teed, arveldused ja Cherville-i poole me tagasi hõljusime nagu inglikesed. Kahjuks mul selle kohta pildid puuduvad - olime kõik niiiii õndsas meeleolus - aga olime veendunud, et ega jalad maad küll ei puudutanud.
Ja siis bussidesse ja lennujaama,

veel üks pilk Manilale ja üllatus terminali osas... Aga väike särts on alati hea, eriti kui see hästi lõpeb.
Nii et lennukile ja siht kodu poole! Amsterdamis võtsime vene kombe kohaselt enne teeleasumist istet 

ning Tallinn, siit me tuleme, ise tasapisi jõuludele ja verivorstile mõeldes. Ja kui siis L. Meri lennuväljale laskumisel keegi hüüdis:"Lumi!", tundsime, kuidas kõik paika loksus: jah - väike miinuskraad + lumi - need on õiged jõulud!  

Back in Tallinn: snow and minus degrees -  real Christmas!



 

 

Tänud Üllele, kelle fotomaterjali lisaks enda ja Pauli omale kasutasin!



Kaugused kutsuvad - Filipiinid ja Subic Bay - Time to go: Philippines and Subic Bay

This time our trip takes Upsijad to Philippines: Subic Bay and Manila (more about the capital in the next chapter). Before our final destination - the festival - we spent 2 wonderful days in Subic Bay. How about staying in a small hostel on the seaside, enjoying the beach, swimming with the dolphins, going hiking to the world's smallest volcano Taal, driving with jeepneys and trycikles - vehicles that you can use only in Philippines - enjoy Christmas Season in summer when at home in Estonia the temperatuure is usually -15C? Interested? Pls. follow the trailer full of our emotions  http://youtu.be/sdZsvwGd63Q made by Pauli Koduvideo  and find 3 reasons why not to visit Philippines!

Pole midagi parata, kui reisipisik on naha alla pugenud. Seekord oli "nakkus" pärit Filipiinidelt ja Manilast ning tema vastu lihtsalt teisiti ei saa, kui tuleb läbi põdeda. Esialgu tundus , et seltskond tuleb kokku meie oma rühmast, kuid paraku tegi elu oma korrektiivid ning teele läks kutse  sõpradele ja nagu ikka, tuli neilt üksmeelne JAH.
Kui juba 12.000 km kaugusele rännata, tasub kohale minna paar päeva varem. Ja muidugi tahtsime nautida sealset päikest ja loodust juhuks, kui festivali käigus selle tarbeks aega ei peaks jätkuma. Paraku pole Filipiinid eestlaste seas just igapäevane väljasõidupaik, nii et asjade korraldamisel pidin ise "rajaleidja" olema ja siis.... avas saatus meie jaoks ukse, viies meid kokku Marjega, kellest kujunes meie hea haldjas Filipiinidel. Marje korraldas meie asju esialgu Eestist ja oli Super Ma´m, kes kandis meie eest hoolt ka Subic Bays, kus veetsime oma imeilusad 2 päeva enne festivali. Ja uskuge mind: niiiiiiiiiiiii mõnus on, kui Teil on "oma leedi (mees) Havannas", sest paraku kipub lõunamaa rahvastega ikka nii olema, et neil on aega küll, millele lisandub lootus, et kõik ikka ehk kuidagi ja kunagi ja ise paika loksub...
Sõidumaratonist nii palju, et teekond Manilasse võttis 32 tundi (sellest ca 8 tundi Amsterdamis), tagasi koju aga 24. Tallinna lennujaama jäi meil maha 2 pakki. "Pakk nr.1" e. kahejalgne pakk jõudis meile järgi Amsterdamis tänu Kaleva Traveli Karini ülikiirele tegutsemisele ning Finnairile, pakk nr. 2 (kus kõige muu seas olid ka pakk nr. 1 rahvariided) aga meie teisel Manila päeval.
Paari sõnaga Amsterdamist. Osa seltskonnast jäi lennujaama "talvituma", jutulind ise koos teiste ärksamatega otsustas linna kaema minna - et kui juba tuldud, siis kogu raha eest. Ühendus kesklinnaga on super: istud lennujaamast rongile

ja oledki kohal nagu nipsti! Oli tõesti tohutus koguses jalgrattaid ja kanaleid, kaunis vanalinn,

 China Town ja muidugi Punaste Laternate tänav koos akendel seisvate "mannekeenidega" ja müügil kõikvõimalikud kanepit sisaldavad produktid: alates kommidest. Ning lõputu kommerts: isegi kirikusse ei saa, kui ei lunasta 10.- eurost piletit. Ainult et kommerts ei funka hommikuti: tahtsime China Towni, kus lugematul arvul söögikohti, einestama minna, aga võta näpust - puha suletud! Lõpuks õnnestus siiski leida meie meeste rõõmuks

üks vahva sisekujundusega pubi (tähelepanu, sisearhitektid: mitte igas söögikohas ei pääse põrandaluugi kaudu otse keldris asuvasse kööki!) ning meie söögimure leidis mõnusa lahenduse.

Aga nüüd lennukile! Lühipeatus Taipeis, veel törtsuke maad ning Manilas me olimegi. Astusime sooja 100% niiskusega õhtupimedusse (piltlikult öeldes on sama tunne nagu oleksime olnud jahtuma hakkavas auruses leiliruumis), kus meid oli juba paar tundi kannatlikult oodanud Marje koos vanidega (mitte ajada segamini vanniga; kohalik van on mikrobuss) ning sõit Subic Bay, meie 2-päevase peatuspaiga poole, läks lahti. Ja nüüd pange silmad kinni kujutage ette/meenutage terrassi,
kus upsijad asusid

hilist õhtu-/varajast hommikusööki nautima (kohalik aeg ca 03-04 paiku),

liivaranda ja 15-20 sammu kaugusel mõnusat sulisevat lainet ning sooja merevett...

Mõnus... Aeg kulges kui linnutiivul ja tasapisi hakkas taevakaar järjest valgemaks kiskuma. Vaid kaine mõistus sundis lõpuks mõneks tunniks silma looja laskma - vaja oli ju 6-tunnise ajavahega kohaneda, et ülejäänud reisist viimast võtta. Seda me ka tegime:

                                         käisime Ocean Park-s delfiinidega tutvust tegemas,

 

 nautisime kohalikku imelist loodust, sõitsime "tiivuliste" paatidega

ning muidugi ka tricycle ja jeepneyga. Muuseas, kui sa pole kahe viimase liiklusvahendit kasutanud, siis sa pole Filipiinidel käinud! Mis imeriistad need siis on? Aga iga pilt on parem kui 1000 sõna, nii et eks kaege!

Jalgratas+kast, kuhu istuvad reisijad+juht= trycikle=takso

Jeepney

Nimetus ise tuleb kahest sõnast: jeep (džiibid), mis ameeriklaste poolt maha jäeti ja knee e. põlv. Nimelt istutakse seal pikkadel pinkidel küljega sõidu suunas põlv-põlve kõrval - nii lihtne see ongi!
Mõned märksõnad veel: meie oma delfiin Pipi, kala- ja pärlimüüjad,

kala- ja pärlimüüjad,
ujumine kõikvõimalikel ööpäeva mahtuvatel kellaaegadel, rääkimata ühest korralikust "Oige ja vasembast" (mitte laval, vaid ikka vees nagu igal meie veekoguni küündival reisil)

massazh mererannal ja muidugi relax,

 

jõulu(!?) õhtusöök mereäärses baaris ja fotoseansid. 

 

Igatahes tundusid kohalikud kombed kergesti külge hakkavat ja nii kahju oli Subicust lahkuda, et siit ja sealt kostis juba ettepanekuid, et saadaks Manilasse meili, et kahjuks ei saa me täna tulla, kuna ükski buss ei liigu...
Kui siin juba jutt vaba aja sisustamisele läks, kirjutan mõned päevad ette rutates maailma kõige väiksemast vulkaanist - Taal vulkaanist. Tema iseloomustamiseks võib ette kujutada vene Matrjoshkat: järv, järve sees on vulkaan, selle sees taas järv ja sellest kerkib pisike kaljutipp, millest võib tulevikus jälle vulkaan saada. Startisime oma unelma poole hommikul, väljasõit kell 04.00.

Miks nii vara - sest see oli ainus võimalus Taali üldse näha saada. Kui algul saime võimaluse Taali ainult kaugelt kaeda, siis nüüd, tänu liiklusummikute puudumisele ning varajasele saabumisele, pakuti võimalust ka vulkaanil kohapeal ära käia. Taks oli kohalikke olusid arvestades päris soolane ja pani esialgu luksuma (inimene harjub ju odava eluga kergesti), aga otsustasime siiski härjal sarvist haarata ning

Pille tubli inkassaatorina asuski kõikvõimalikku valuutat koguma.

Üle järve tuiskasime juba tuttavate tiivuliste paatidega ja siis ... hobuste - muulade selga! Ka need, kelle elus oli see esimene kogemus üldse. Aga hakkama saime (igal ratsul oli õnneks oma ajajast turvamees kaasas). Viimase laskumise läbisime jalgsi

ja siin ta kogu oma ilus oli! Müstiline selles hommikuvalguses. Ja kui upsija juba vett näeb, tahab ta ka ujuda. Küsisime kohalike käest, mis nad sellest mõttest arvavad. Täitsa arvasid (vastupidiselt meie giidile, kes kahe käega vehkima hakkas - NO!!!!), ainult ütlesid, et ärgu me väga kaugele ujugu, sest vesi läheb "üsna soojaks", aga see väike väävel, mis vees on, pidi tervisele ainult kasuks tulema.

Nii et kõik vette!Muu hulgas koukisime põhjast ja kivimeid, et tükike Taali ka koju tuua. Ja siis hobustele ning tuldud teed tagasi!

Ja üks sealne huvitav komme: kui sõit läbi, tuli oma ajajale välja teha pudel Coca-Colat (teejuhtide laagrist vabalt ostetav). Siis jälle paatidesse ja üle tormise järve tuldud teed tagasi. Keset seda möllu mõistsime, kui asised on tiivulised paadid. Igatahes polnud kaldale jõudes Sõrmusteemandal ühtegi kuiva kohta rääkimata sellest, et vett tuiskas ikkagi sellisel moel, et kolmandiku teest tuli silmad lihtsalt kinni hoida!
Viimane peatus veel vaateplatvormil,

 kus siis kes millega tegeles ja kiiresti teele!