Kaugused kutsuvad - Filipiinid ja Subic Bay - Time to go: Philippines and Subic Bay

This time our trip takes Upsijad to Philippines: Subic Bay and Manila (more about the capital in the next chapter). Before our final destination - the festival - we spent 2 wonderful days in Subic Bay. How about staying in a small hostel on the seaside, enjoying the beach, swimming with the dolphins, going hiking to the world's smallest volcano Taal, driving with jeepneys and trycikles - vehicles that you can use only in Philippines - enjoy Christmas Season in summer when at home in Estonia the temperatuure is usually -15C? Interested? Pls. follow the trailer full of our emotions  http://youtu.be/sdZsvwGd63Q made by Pauli Koduvideo  and find 3 reasons why not to visit Philippines!

Pole midagi parata, kui reisipisik on naha alla pugenud. Seekord oli "nakkus" pärit Filipiinidelt ja Manilast ning tema vastu lihtsalt teisiti ei saa, kui tuleb läbi põdeda. Esialgu tundus , et seltskond tuleb kokku meie oma rühmast, kuid paraku tegi elu oma korrektiivid ning teele läks kutse  sõpradele ja nagu ikka, tuli neilt üksmeelne JAH.
Kui juba 12.000 km kaugusele rännata, tasub kohale minna paar päeva varem. Ja muidugi tahtsime nautida sealset päikest ja loodust juhuks, kui festivali käigus selle tarbeks aega ei peaks jätkuma. Paraku pole Filipiinid eestlaste seas just igapäevane väljasõidupaik, nii et asjade korraldamisel pidin ise "rajaleidja" olema ja siis.... avas saatus meie jaoks ukse, viies meid kokku Marjega, kellest kujunes meie hea haldjas Filipiinidel. Marje korraldas meie asju esialgu Eestist ja oli Super Ma´m, kes kandis meie eest hoolt ka Subic Bays, kus veetsime oma imeilusad 2 päeva enne festivali. Ja uskuge mind: niiiiiiiiiiiii mõnus on, kui Teil on "oma leedi (mees) Havannas", sest paraku kipub lõunamaa rahvastega ikka nii olema, et neil on aega küll, millele lisandub lootus, et kõik ikka ehk kuidagi ja kunagi ja ise paika loksub...
Sõidumaratonist nii palju, et teekond Manilasse võttis 32 tundi (sellest ca 8 tundi Amsterdamis), tagasi koju aga 24. Tallinna lennujaama jäi meil maha 2 pakki. "Pakk nr.1" e. kahejalgne pakk jõudis meile järgi Amsterdamis tänu Kaleva Traveli Karini ülikiirele tegutsemisele ning Finnairile, pakk nr. 2 (kus kõige muu seas olid ka pakk nr. 1 rahvariided) aga meie teisel Manila päeval.
Paari sõnaga Amsterdamist. Osa seltskonnast jäi lennujaama "talvituma", jutulind ise koos teiste ärksamatega otsustas linna kaema minna - et kui juba tuldud, siis kogu raha eest. Ühendus kesklinnaga on super: istud lennujaamast rongile

ja oledki kohal nagu nipsti! Oli tõesti tohutus koguses jalgrattaid ja kanaleid, kaunis vanalinn,

 China Town ja muidugi Punaste Laternate tänav koos akendel seisvate "mannekeenidega" ja müügil kõikvõimalikud kanepit sisaldavad produktid: alates kommidest. Ning lõputu kommerts: isegi kirikusse ei saa, kui ei lunasta 10.- eurost piletit. Ainult et kommerts ei funka hommikuti: tahtsime China Towni, kus lugematul arvul söögikohti, einestama minna, aga võta näpust - puha suletud! Lõpuks õnnestus siiski leida meie meeste rõõmuks

üks vahva sisekujundusega pubi (tähelepanu, sisearhitektid: mitte igas söögikohas ei pääse põrandaluugi kaudu otse keldris asuvasse kööki!) ning meie söögimure leidis mõnusa lahenduse.

Aga nüüd lennukile! Lühipeatus Taipeis, veel törtsuke maad ning Manilas me olimegi. Astusime sooja 100% niiskusega õhtupimedusse (piltlikult öeldes on sama tunne nagu oleksime olnud jahtuma hakkavas auruses leiliruumis), kus meid oli juba paar tundi kannatlikult oodanud Marje koos vanidega (mitte ajada segamini vanniga; kohalik van on mikrobuss) ning sõit Subic Bay, meie 2-päevase peatuspaiga poole, läks lahti. Ja nüüd pange silmad kinni kujutage ette/meenutage terrassi,
kus upsijad asusid

hilist õhtu-/varajast hommikusööki nautima (kohalik aeg ca 03-04 paiku),

liivaranda ja 15-20 sammu kaugusel mõnusat sulisevat lainet ning sooja merevett...

Mõnus... Aeg kulges kui linnutiivul ja tasapisi hakkas taevakaar järjest valgemaks kiskuma. Vaid kaine mõistus sundis lõpuks mõneks tunniks silma looja laskma - vaja oli ju 6-tunnise ajavahega kohaneda, et ülejäänud reisist viimast võtta. Seda me ka tegime:

                                         käisime Ocean Park-s delfiinidega tutvust tegemas,

 

 nautisime kohalikku imelist loodust, sõitsime "tiivuliste" paatidega

ning muidugi ka tricycle ja jeepneyga. Muuseas, kui sa pole kahe viimase liiklusvahendit kasutanud, siis sa pole Filipiinidel käinud! Mis imeriistad need siis on? Aga iga pilt on parem kui 1000 sõna, nii et eks kaege!

Jalgratas+kast, kuhu istuvad reisijad+juht= trycikle=takso

Jeepney

Nimetus ise tuleb kahest sõnast: jeep (džiibid), mis ameeriklaste poolt maha jäeti ja knee e. põlv. Nimelt istutakse seal pikkadel pinkidel küljega sõidu suunas põlv-põlve kõrval - nii lihtne see ongi!
Mõned märksõnad veel: meie oma delfiin Pipi, kala- ja pärlimüüjad,

kala- ja pärlimüüjad,
ujumine kõikvõimalikel ööpäeva mahtuvatel kellaaegadel, rääkimata ühest korralikust "Oige ja vasembast" (mitte laval, vaid ikka vees nagu igal meie veekoguni küündival reisil)

massazh mererannal ja muidugi relax,

 

jõulu(!?) õhtusöök mereäärses baaris ja fotoseansid. 

 

Igatahes tundusid kohalikud kombed kergesti külge hakkavat ja nii kahju oli Subicust lahkuda, et siit ja sealt kostis juba ettepanekuid, et saadaks Manilasse meili, et kahjuks ei saa me täna tulla, kuna ükski buss ei liigu...
Kui siin juba jutt vaba aja sisustamisele läks, kirjutan mõned päevad ette rutates maailma kõige väiksemast vulkaanist - Taal vulkaanist. Tema iseloomustamiseks võib ette kujutada vene Matrjoshkat: järv, järve sees on vulkaan, selle sees taas järv ja sellest kerkib pisike kaljutipp, millest võib tulevikus jälle vulkaan saada. Startisime oma unelma poole hommikul, väljasõit kell 04.00.

Miks nii vara - sest see oli ainus võimalus Taali üldse näha saada. Kui algul saime võimaluse Taali ainult kaugelt kaeda, siis nüüd, tänu liiklusummikute puudumisele ning varajasele saabumisele, pakuti võimalust ka vulkaanil kohapeal ära käia. Taks oli kohalikke olusid arvestades päris soolane ja pani esialgu luksuma (inimene harjub ju odava eluga kergesti), aga otsustasime siiski härjal sarvist haarata ning

Pille tubli inkassaatorina asuski kõikvõimalikku valuutat koguma.

Üle järve tuiskasime juba tuttavate tiivuliste paatidega ja siis ... hobuste - muulade selga! Ka need, kelle elus oli see esimene kogemus üldse. Aga hakkama saime (igal ratsul oli õnneks oma ajajast turvamees kaasas). Viimase laskumise läbisime jalgsi

ja siin ta kogu oma ilus oli! Müstiline selles hommikuvalguses. Ja kui upsija juba vett näeb, tahab ta ka ujuda. Küsisime kohalike käest, mis nad sellest mõttest arvavad. Täitsa arvasid (vastupidiselt meie giidile, kes kahe käega vehkima hakkas - NO!!!!), ainult ütlesid, et ärgu me väga kaugele ujugu, sest vesi läheb "üsna soojaks", aga see väike väävel, mis vees on, pidi tervisele ainult kasuks tulema.

Nii et kõik vette!Muu hulgas koukisime põhjast ja kivimeid, et tükike Taali ka koju tuua. Ja siis hobustele ning tuldud teed tagasi!

Ja üks sealne huvitav komme: kui sõit läbi, tuli oma ajajale välja teha pudel Coca-Colat (teejuhtide laagrist vabalt ostetav). Siis jälle paatidesse ja üle tormise järve tuldud teed tagasi. Keset seda möllu mõistsime, kui asised on tiivulised paadid. Igatahes polnud kaldale jõudes Sõrmusteemandal ühtegi kuiva kohta rääkimata sellest, et vett tuiskas ikkagi sellisel moel, et kolmandiku teest tuli silmad lihtsalt kinni hoida!
Viimane peatus veel vaateplatvormil,

 kus siis kes millega tegeles ja kiiresti teele!