This international festival held in Manila Dec. 14-21 2014 was organized by
Bayanihan
Ensemble and the Director of the ensamble Mrs. Suzie Benitez whom we firstly met in Cheonan, South Korea in 2010.
Besides high professional ensembles like
ENSEMBLE SOFIA-6 (Bulgaaria),
PENTAS MARAK
LESTARI (Indonesia) - each finger tip and eye winke having its message making totally an amazing story ,
CHO NAM GYU SONG JONG EUN (Korea),
OVATION - Russia (unfortunately I have got only 1 photo with half of the group together with Upsijad) and their "Galinka",
BAYANIHAN (Philippines) and their "Tinkling" - Bamboo dance - what a punctuality and joy
,
UPSIJAD (Estonia) was the only amateur group.
It was interesting to get acquainted to the folklore of ohter countries, to wander around the neighbourhood of our hotel and enjoy Christmas time.
Nõndaks, Manilasse jõudes oli meie sihtkohaks M Cherville Hotel, mis jäi meie peakorteriks kogu festivali ajaks.
Hotell oli mõnus ning meie meeleheaks olid restoranipoisid ära õppinud mõned eestikeelsed sõnad nagu tere, palun ja tänan. Tublid! Samade viisakusavaldustega kõnetati ka bulgaarlasi ning venelasi - ju on valged inimesed nende jaoks sama sarnased kui meitele teiste rasside esindajad.
Iga päev korjas buss meid kokkulepitud ajal
(loe: üksjagu hiljem) hotelli fuajeest peale ning etlemispaikadesse, kus tavaliselt veetsime kogu päeva, me kulgesimegi.
Upsijate esinemised toimusid Manila High Schoolides,
Rizal Park-s (avamine) ning
Filipiinide Kultuurikeskuses (pidulik lõputseremoonia). Fotol ka meie tore giid Charisse e. Cha-Cha,
kes ühtlasi oli ka BAYANIHAN-i tantsija.
Meid kui Põhjamaa inimesi lummas, kuidas sõna otseses mõttes tantsisid lisaks kätele ka
indoneeslaste silmad - kehakeel missugune! Ning venelaste "Galinka" - need meeste vigurid, kusjuures kõige kõvemaks hüppajaks-akrobaadiks polnud teps mitte mõni kiitsakas sell, vaid hoopis nende üsna kopsakas Tantsuakadeemia õppejõud - vot sulle siis! Bulgaarlaste jalad käisid aga endiselt sama käbedalt nagu kunagi Cheonanis. Ja mis seal salata: eks meiegi nautisime, näod naerul, oma "Kuhhaanushkat", mis läks venelastele nii peale, et video ning Tarmolt saadud muusika põhjal lubasid nad selle ära õppida ning oma repertuaari võtta.
Väga armas oli pidulik õhtusöök elava muusika ning jõululaulude saatel PWU-s.
Tekkis tunne, et vaat nüüd ongi jõulud käes ning kohe-kohe tuleb Taat ise uksest sisse! Unustasin vist mainida, et dinner toimus siseaias tähistaeva all jõulutulede valguses - milline romantika... Paraku on fotosid selle ürituse kohta pimeduse tõttu tagasihoidlikult, aga ju need pildid on salvestatud meie, osalenute, mällu.
Lõpetuseks ühine fotomälestus.
Ja muidugi Mrs. Suzie korraldatud õhtusöök tema enda aias - oleksime olnud justkui mõnes Hollywoodi filmis: vulisev veesilm, palmid, igas variandis tuled ja tulukesed ning sume öö, catering, kes loeb su soove silmist ning muidugi mõnus seltskond.
Pisut Manila elust-olust. Eks siin oli ka kõike: vähekindlustatuid,
kelle korteriks oli pappkast või tekk tänaval, professionaalseid kerjuseid (mammade viipe peale tegid nende armsad suuresilmsed lapsukesed õnnetu näo pähe ning tõttasid järjekordselt möödujalt raha norima), aga jagus ka keskklassi, kes suurtes kaubamajades väsimatult shoppasid, lahkudes sealt kopsaka pakikoorma all. Ning muidugi eliiti, kelle elurajooni pääsemiseks tuli külalistel läbida valvuriputka ning esitada seal oma dokument....
Kui meil siin Eestis räägitakse, et päkapikud piiluvad akna taga, kas tegu on heade lastega, siis Manilas saadeti nad kohe avalikult objektidele laiali - oma silmaga nägime!
Pilt küll pisike, sest ootamatult bussi aknast tabatud, kuid kõigil mehikestel (politseinikel) olid punased mütsid kenasti peas, peapäkapikk rivi ees seismas ning käealustele suundi kätte jagamas.
Ja veel üks iseloomulik asi: juba Taipeis tundsin mina end oma 165 cm juures tõelise hiiglasena, mis siis veel Tarmost ja Ilost rääkida! Ja selle pikkuse pärast sattusime ühes esinemispaigas plindrisse: juba "Kaera-Jaani" keksimise ajal mõni pikem mees pidi oma pea lakke ära lööma, mis siis rääkida "Tuljaku" tõstest??? Nii tuligi selle tantsu lõpp kiirkorras ning häda sunnil ümber teha ja tüdruk pidi sootuks oma poisi põlvele istuma.... eks häda pühendab abinõu ja loodame, et tantsupedagoogid suudavad meile selle patu andestada...
Meie "kodukaubamaja" oli jõuluehtes Robinsoni Kaubanduskeskus. Ehkki aega seal olemiseks oli meil üüratult, ei jõudnud meie Pauliga teisest korrusest kaugemale (ülejäänud kaks jätsime järgmistele põlvedele vallutada).
Robinsoni kuusk polnud just väikeste killast, kui loete taustaks olevaid korruseid.
Ja need jõulukulinad ja -laulud... nii kauplustes, kohvikutes-restoranides kui tänavatel, mis sest et väljas on sooja +30C ringis ja kaine mõistus tõrgub uskumast, et kohe-kohe on jõulud!
Tuleb tunnistada, et meile "läks kõige enam peale" üks mõnus heade hindadega butiik, kuhu meid venelaste soovil viidi, kuna paraku pole rubla kurss kohaliku valuuta suhtes nii hea kui eurol (1 euro = ca 50,4 Filipiini peesot). Igatahes kasu sellest külastusest lõikasime meiegi, sest siit said daamid osta ehtsatest pärlitest kõrvarõngaid, kaelakeesid jne. "diamond are the girl's best friends" , kookos- ja argaaniõli sisaldavaid kosmeetikatooteid (küll naised juba teavad, kuidas neid hinnata!) ning hulgaliselt kingitusi kodustele.
Muu seas: looduslikud pärlid ja nendest valmistatud ehted ongi ühed suveniiridest, mida tasub Filipiinidelt tuua - ikkagi kenad (ja muidugi hinnaklassi meil müüdavatega ei saa võrreldagi), ehtsad ning lähevad kasutusse, mitte ei jää kuskile riiulile tolmu koguma. Neile lisanduvad veel kaunid käsitööseebid, kuid tähelepanu, valge inimene: kui meie ihkame ihust ja hingest päevitada ning pruuniks saada, siis kohalikega on sootuks teine lugu, sest nemad püüdlevad heleduse poole nii naha kui juuste osas! Nii et alati tasub kontrollida, et kosmeetikatoode pole mõeldud valgendamiseks. Oh neid homo sapiense!
Ja siis muidugi kohalik rumm. Kui paariliitrine "Värska" ja rumm on ühe hinnaga - kumma valiksite teie? Seega ei saa me üle ei ümber upsijate rummirallist. Kui nn. meestekat ikka kaubanduskeskustes jagus, siis naistekaga olid lood tõsisemad. Kuna viimase üks arheoloogiline leid tuvastati 7UP-st, siis said läbi traalitud kõik ümbruskonna vastavad ärid (mida leidus pea igal tänavanurgal) - võta näpust - kuni lõpuks leiti soovitud märjuke mingi alkoholi poe (kodanikud vet. ametnikud, oi teil jätkunuks seal tööd!!!!) kõige kõrgemalt riiulilt ja nii see "Latipats" kätte saadi.
Tänavapilt? Auklikud kõnniteed, nii et parem on liikuda sõiduteel, arvutu hulk valuutavahetus-punkte ja kuked.
Just kuked! Sama imestunud olime meiegi, kuid siis koorus püha tõde: võitluskuked müügiks, igaüks seotud nööriga mõne puu külge. Ja puuviljad, mille letid on lõputud nii tänavatel kui kauplustes. Vaieldamatuteks lemmikuteks kujunesid mangod, mis erinevalt meil müüdavatest olid kollakad või apelsinitooni ning maitsesid oi kui suurepäraselt!!! Ja igasugused muud looduse vigurid, millel õnneks olid ka nimed juures ja millest me ka nii üht kui teist degusteerisime.
Ja siis: massaazh! Pärast suurt ja tõsist pakkimist otsustasime, et turgutame ja premeerime ennast enne ärasõitu
väsinud "käpakeste" massaazhiga. Jaan teejuhina ees, nii me salongi jõudsimegi ja mida nägime: juba eestlased - lausa omad - juba ees! Tegime lausa grupika: enamus meist mahtus alla ühte tuppa mõnusalt lebotama ja juba tulidki profid, kes meie jalakesed oma hoolde võtsid.
Milline elamus: vaikne muusika, lased roided lõdvaks ning isegi silma looja, kuigi vahepeal püüad kohusetundlikult toimuvat ka pildile jäädvustada. Siis tassike teed, arveldused ja Cherville-i poole me tagasi hõljusime nagu inglikesed. Kahjuks mul selle kohta pildid puuduvad - olime kõik niiiii õndsas meeleolus - aga olime veendunud, et ega jalad maad küll ei puudutanud.
Ja siis bussidesse ja lennujaama,
veel üks pilk Manilale ja üllatus terminali osas... Aga väike särts on alati hea, eriti kui see hästi lõpeb.
Nii et lennukile ja siht kodu poole! Amsterdamis võtsime vene kombe kohaselt enne teeleasumist istet
ning Tallinn, siit me tuleme, ise tasapisi jõuludele ja verivorstile mõeldes. Ja kui siis L. Meri lennuväljale laskumisel keegi hüüdis:"Lumi!", tundsime, kuidas kõik paika loksus: jah - väike miinuskraad + lumi - need on õiged jõulud!
Back in Tallinn: snow and minus degrees - real Christmas!
Tänud Üllele, kelle fotomaterjali lisaks enda ja Pauli omale kasutasin!
No comments:
Post a Comment