Häid pühi!

Täitugu soovid, mis kaua olnud peidus,

unistused, mis ei malda enam oodata,

et igaühe jaoks üks langev täht leiduks,

mis jõulusoovidel lubab kord täituda!

 

Selle imeilusa piparkoogimaja tõi mulle päkapikk Tiiu. Ei saa kohe teisiti, pean seda Teiega jagama!

 

This hand-made gingerbread house is a gift from my colleague Mrs.Tiiu. I cannot help but share it with all of you!

 

The Blessing of Peace

The Beauty of Hope

The Spirit of Love

The Comfort of Faith

May these be Your gifts at this Christmas Season

And for the New Year 2015!

 

 

 

Tantsupidu Aja puudutus. Puudutuse aeg.

The most important event for folk dancers of Estonia in 2014 was the Folk Dance Festival "Üheshingamine" = "Breathing Together". The festivals are held every 4-5 years in open air in our capital Tallinn but the first festival was already in 1939, the number of dancers was 1500. So you see it is quite a tradition!
Participating in this festival means approx 5 months of hard work to learn the repertoir and heavy competition. We were lucky as we had the pleasant opportunity to participate in the festival. So we started our journey to Tallinn on June 30th, had lots of rehearsals as the trainers had to teach 10.000 dancers (640 groups) to move to get the dancers to the designs that they had planned.But they always manage and the first concert was already on Friday, 4th July.
What a feeling it is to be one of the 10 thousand!
By the way: the Folk Dance Festival is a part of the UNESCO cultural heritage!

Siinkohal väike meenutus sellest peonädalast 30. juunist kuni 6. juulini, mille Upsijad koos teiste tantsupeolistega Tallinnas veetsid.
30. juuni varahommikul asus meie ekipaaž koos Suure Juhi ja ideelise isaga roolis läbi vihmamärja Tartu Tallinna poole teele. Vaatasime taevasse ja pidasime plaani, kas tuleks Kükital üks burgs teha, et ilm ilusaks pööraks või saab Ilmataat meie abita asja joonde aetud. Suur Juht arvas, et küll Taat ise toime tuleb ja õigus tal ju oligi, sest kogu nädal piirdus vaid ühe vihmase pooliku teisipäevaga. See oli ka ainus päev, kus meile "hinnaalandust" tehti ja tavapärase kella 21.00 asemel lõpetati meie toonane tööpäev kella 17 paiku, tänu millele saime veidi aega ka endale, väisates meie Õismäel elavaid sugulasi. Oh jaa: jätsin ju mainimata, et nädala alguse proovid toimusid meil mitte Kalevi staadionil vaid Järveotsa Gümnaasiumis, mis asus Laidi ja Jaani elukohast vaid kiviviske kaugusel.
Tuleb tunnistada, et võrreldes välismaiste festivalidega on Tantsupidu ikka tõsine töö. Nii mõnedki sõbrad-tuttavad on küsinud: mis küll sunnib tantsijaid (arvan, et ka lauljaid) sinna peole rühkima: mitu kuud õppimist trennides ja treeninglaagrites, päevad otsa tööd , olgu siis pladisevas vihmas või päikeselõõsas, väsinud jalad, elamine koolides, magamine põrandal jne. jne. Ja ega ei oskagi öelda muud, kui et tuleb üks vaim, viskab lingu kaela ja ei vea mitte Kabelimäest üles nagu Jorh Adnieli "Kevades", vaid tirib hoopis läbi ülevaatuste suure peo poole,

kulmineerudes lõppakordi - "Tuljaku" tõstega. Ja kindlasti see õlg-õla tunne olla üks paljudest st 10.000-st esinejast (dancers) ja 640-st kollektiivist (groups), kogeda ühes hingamist ja

muidugi ... puudutust!
Peol olles võib ju alati elada ka Tallinna sõprade-sugulaste pool, kuid oleme Pauliga olnud ikka seda meelt, et kui rühmaga minna, siis ka rühmaga olla ning seekord Kristiine Gümnaasiumis. Tõeline paradiis võrreldes üle-eelmise peoga, kus kogu Tartu linn ja maakond paigutati kokku Juhkentali kooli võimlasse, kust vooris läbi ka kogu tantsijate seltskond, kes vähegi tahtis dushiruume külastada... Ja need öised "traktorid" alates T24-st lõpetades K700!!! See masinapark mürises uhkelt ja mitmehäälselt, aga tõsi, alates 3-4 ööst see und enam ei seganud... Seevastu Kristiines elasid Upsijad mõnusas kunstiklassis, kus oli ka tahvel, kuhu ühiste arutelude tulemusena tekkisid plaanid a la  "Barbarossa", mille koostajate agarus oleks Tarmo südame heldima pannud...,

täiendatud märkmetega, kes mitu korda öösel külge pööras või ??? norskas.
Ja Fortumi muskel

ja kaardipõrgu ning südaöine :"Hea tantsija..." jne.
Oh mind küll: unustasin ju mainida, et hoolimata esialgsetest piirangutest lubati peole varutantsijatena siiski kõik upsijad, kellest, tõsi küll mõni rohkem, mõni vähem, platsile sai. Oli meie seas ka neid, kes "segavate" asjaolude tõttu mõne proovi ja etenduse vahele jätsid, aga eks see tuli boonuseks jälle varupingile... Olid ilusad rukkililledest pärjad, mille ETV oma rongkäigu reportaažis ära märkis, uudishimu uuristamas, kui väikesed ikka need kimbud olid olnud, mis oli hingehind, mille eest nad soetati ja kas nad pärinesid Nõmme turult või hoopis Viru Väravate juurest. Aga vot ei ütle! Kostan vaid nii palju et osava punuja Külli nobedate näppude all (ja abitöölise Terje kaasaaitamisel) nad valmisid

ja täpselt õigeks ajaks: just rongkäigu alguseks.

Tuleb tunnistada, et see rongkäik oli Terje-Pauli jaoks esmakordne kogemus, kuna nn. "Metsa" peo ajal, kui kogu Taara-Upsijate rühm oli end üüratu vihma vastu ära kiletanud, teatati, et protsessioon jääb ära... Seda enam nautisime seda sammumist Lauluväljakule

ning maa sinna polnudki pikk. Ehk aitasid sellele kaasa fännklubi noormees ja neiu,

kes meid publiku seast kogu aeg saatsid ja muidugi pidevad hõisked:"Elagu Mäksa!"
Aga pidu oli ilus: kõik need rombid-ringid-ristid-kaared. Tänud liigi- ja üldjuhtidele kes olid suure-suure töö ära teinud, et soovitud kujundid ka paberilt platsile jõudsid ja Eestimaa meie hinges taas helisema panid! Ja muidugi tänud Tarmole,

 kelle juhendamise ja karmi pilgu all upsijad tantsud selgeks said! Eks see oli pikk vahel tüdimuseni viiv pingutus nii talle kui ka meile, aga ära tegime!

Ja muidugi ei saa märkimata jätta ka põneva ülesehitusega laulupeo kontserti, millest tantsijatel oli kena võimalus sumedas suveöös osa saada. (Muuseas, järgneva foto autor on meie 4-aastane Rocco!)

Tuletoomine

Kui Terje Pauliga Marguse ja Kerdi juurde jõudsid, olid tunnid juba alanud st. meie ratturite tiim oli juba Haldja talu poole teele asunud. Mis muud - järele neile! Haldjale oli juba kogunenud mitut-setut sorti rahvast: nii rahvatantsijaid, lauljaid, rattureid kui muid värvilisi-sulelisi; autode jada kulgemas silmapiirini.

 

Varahommikul Raadi mõisas süüdatud Tantsupeo tõrvikut anti käest-kätte

 

Helju Mikkeli poole, kes luges oma tantsuloitsu, mille saatel liikusid tantsujuhid ümber kivikalme, kulmineerudes  laulu- ja tantsupeo tõrvikust lõkke süütamisega. Mõned tantsud ja oligi uuel tuletiimil aeg end teele minekuks valmis sättida. Samal ajal võis igaüks, kes soovis, meie tantsumemmelt pai kaasa saada. Kasutasin seda võimalust minagi ja uskuge või mitte, aga selle paiga oleksin ma nagu memmelt kaasa saanud midagi väga päikeselist ja positiivset - see oli tõesti hea tunne!
Upsijate marsruut kulges Haldjalt Luke mõisapargini, kus tuli taas turvajaid vahetas, et juba uutes kätes tegusalt lõppsihi - Tallinna - poole kulgeda. Ats oli ennast plaanipäraselt "kolmerattalisele" paika seadnud,

ülejäänud Upsijad rivistusid veidi kaugemal, et sealt juba teele asuda.

Ja nii nad läksid

et mõne aja pärast Kerdi-Marguse juurde naasta, sest ees seisis veel üks sooritus: Upsijate 2013/2014 hooaja lõpetamine: mõnus saun, chill&grill.

Aeg läks kui linnutiivul ja tuleb tunnistada, et ratastega Tartu poole kulgesid küll ainult Suur Juht alias Pohlak (loe:Tarmo) ja Peetrike. Ja kui juba jutt aliastele läks, siis kahestunud olla pole ilmselt kerge, kuna mõned meist on viibinud ühes akadeemilises seltskonnas ka Tõnu Kaljustega... (Omad naljad, mis mõistetavad neile, kes kunagi "Loitsu" Pingviinide paraadil käisid.)

Autor nagu kõigil selle blogi postitustel:
Sõrmusteemand alias Terje Sõrmus
Fotod pärinevad Terje ja Paul Sõrmuse erakogust

Tartu Tantsupidu 2014

Tartu Tantsupeo eelne juunikuu esimene nädal pakkus Tartu elanikele ja külalistele suure hulga kultuurilisi elamusi. Kaubamaja kõrval laiutas "Popside" telk ja Raekoja platsile kerkis 5. juunil lava. Mõlemas paigas said jala valgeks (esimeses kohas loe: märjaks) ka Upsijad. Tänuks ca 20-minutise programmi eest saime kingituseks superdisainiga (Laulu-ja tantsupidu ikkagi!) kommikarbid, millel sealsamas Rae platsil lasksime hea maitsta. Eelroaks oli meil jäätis (Kambja Talviselt Tantsupeolt pärit auhind), mida Pille oli hoolsalt säilitanud ja mis nüüd marjaks ära kulus.
Õhtul toimus Püssika ees simman, kus mängis Väägvere külakapell, kes on oodatud ka augustis Upsijate poolt korraldatavale "Pärimuse kandjate" üritusele Äärekoplis. Hästi mängisid, tantsijaid oli hulga (vaata, et plats jäi väiksekski) ja paljud said meie Tarmo

käe all selgeks nii mõnegi uue (vana) tantsu.

Reedel oli Laululaval 2-tunnine proov - ikka selleks et "Tantsukutse" ja "Tuljaku" joonised laupäeval hästi välja tuleksid. Ju oli ilmataatki kultuurilembene, sest keeras nädalavahetuseks oma kraanid kinni ning laskis nii esinejatel kui pealtvaatajatel pidu nautida. Siin kohal pean ühinema nii mõnegi teise arvamusega: kas väga kõrgetasemelist laululoomingut peab sellisel, ikkagi rahvapeol, esitama? Need teosed võiksid ettekandele tulla sootuks mujal ja sootuks teisele publikule. Miks muidu muutusid pealtvaatajate tribüünid kontserdi lõpupoole üsna hõredaks ja publiku pilgud suht uniseks? Elevuse ja sära tõi tagasi "Noorkuu", kus soleeris vingelt ja kaasakiskuvalt meie Piimatööstuse kunagine müügimees Ilmar ja nüüd plaksutas vaatajaskond juba südamest, mitte enam viisakusest.....
Lisan ka mõned pildid sellest, kuidas me rongkäigu poole kulgesime, tee peal jalgu puhkasime ja "nokka" harjutasime.

 

 

Nüüd ka mõned õpetussõnad: mitte ainult rahvatantsijal ei pea silmad olema ees, külje peal ja taga - kasuks tuleks see ka pillimeestele!

Ja nüüd edasi Tuletoomise ja suure peo enda poole!

Upsijad Assooridel. Sao Miguel - paradiis või põrgu?

Azores Islands - Sao Miguel - paradise or hell?
Our friends - group Balhados de Relva and Joao de Madeiros invited Upsijad to the folklore festival in 2011. What else to think - of course to go! An excellent experience to get acquainted to new friends, get part of their culture and of course to introduce Estonian folk dance. We really enjoyed the hospitality of our hosts and of course the nature. After visiting some beautiful places we believed that there is nothing more to surprise us but never say never: can you imagine two lakes in one crater - one of them being blue, the ohter one green, cooking very tasteful meal in a pot placed into the ground and cook being the boss of the hell himself!!! etc. etc. The island is volcanically active: a lot of geysers and in some places the ground is so hot that you can hardly step on it... But in spite of this people are living their ordinary lives, feeling fit like fiddles and enjoying themselves, there is no hurry - just take your time!- so different from our rush! So Sao Miguel is really a paradise worth to see and enjoy! This is a brief summary, but if you take a look at the video  https://www.youtube.com/watch?v=Nx4yEvXfdVE put together by Paul Sõrmus you will learn more!

   Upsijate järjekordsest tantsureisist saab varsti juba kolm aastat, kuid Estravelile saadetud reiskiri ajendas selle "magusa" tripi muljeid ka teistega jagama.

Seekord ei pajata ma ei Türgi Bodrumist, Tshehhi  Bohemiast, India Ahmedabadist ega Lõuna-Korea Cheonanist ning Seoulist, vaid suund sootuks teine:  Atlandi ookean. Just nimelt seal, seitsme maa ja mere taga asub meie reisisihiks olnud Sao Miguel – üks Portugalile kuuluvatest Assoori saartest.   Nii et ühel augustikuu päeval pühkis meie lõbus reisiseltskond jalgadelt Eestimaa tolmu, sõitis laevaga Helsingisse ja sealt juba lennukiga Lissaboni. Öine ootamine Helsingi lennujaamas oli küll veidi tüütu, kuid meid see ei eksitanud: siht Mihkli saar (meie slängis)  terendamas ju silme ees. Lissabonist juba kohalikule lennumasinale ja veel  1500 km edasi kuni lõpuks, meie 24. reisitunnil, hakkas aknast paistma sini-sinises meres ilutsev rohelusse uppuv saar.

Mis meid sundis nii kaugele minema? Ikka tahtmine avastada maailmas midagi uut ja huvitavat  ning samas tutvustada teistele meie kultuuri, osaledes Relva rahvusvahelisel tantsufestivalil. Kuna meid võõrustasid kohalikud, oli meie suhtlemine vahetu ning nägime ja kogesime palju sellist, mis ehk üksi rännates oleks kahe silma vahele jäänud. (Siin kirjutatut täiendab allpool lisatud video, sest üks piltki kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

Peatusime Relvas, mis asub saare suurimast linnas Ponta Delgadast mõne kilomeetri kaugusel. Relva  (tõlkes „muru“) on kohalike väitel ca 3000 elanikuga küla (meie mõistes pigem aedlinn) pindalaga ca 12 km² . Imeilusad valged majakesed kenade  eesaedadega ja lilled, lilled, lilled. Aedades õitsvad hortensiad sundisid end imetlema ja kohalikud „botaniseerijad“ pälvisid meie rohenäppudelt kiitvaid hinnanguid. Aga hiljem saarel ringreisi tehes selgus, et hortensiahekid ääristasid  ka nende maanteid nii nagu meil kunagi  kuuse omad. Ja millised teed – tõeline autojuhi unistus, ilma pisimagi auguta! Ning kohalikud ise! Olen veendunud, et nende elu moto on: aega jätkub, kiiret pole kusalegi, võta ja naudi, sest elu on kui lill! Näeb autojuht oma tuttavat või sõpra, peab auto kinni, vesteldakse, ehk tehakse kõrvalasuvas kohvikus klaasike, samal ajal, kui tänavale on moodustunud järjekord teistest autodest, kes küll tahaksid seisvast masinast mööduda, kuid ei saa, kuna tee on selleks liialt kitsas. Nüüd peaks ju järgnema närviline tuututamine või keskmise sõrme graatsia, kuid siin eksite: vaid leplik ootamine ja sõbralik viibe ning elu võib jälle soovitud suunas edasi kulgeda...
Mida siis saare enda kohta öelda? Eks ta on kunagi tekkinud vulkaanilise protsessi tulemusena: mäed vaheldumas orgudega

ja kuigi ümberringi on meri, ka meie akna all, tuli ujumiseks sõita Ponta Delgadasse, kuna mujal kerkivad merest järsunõlvalised kaljud. Rannaliiv ise on mustjas ja keskpäeval niiiiiiii kuum, et teie enda huvides on kasutada puitteid. Vesi on mõnus ja krutskiga lainega, mis tasapisi ligineb lüües äkitsi üle pea, tirides su korraks põhja, et järgmisel hetkel taas pinnale kanda. SPA efekti täiustamiseks on  rajatud rannakaljude tippu ka tõeline bassein ning teine, looduslik, on osake ookeanist.

 

 Selleks, et sa end liialt ei väsitaks (peab ju õitsemaJ), ulatub ühelt kaldalt teiseni köis, millest kinni hoida ning lasta lainetel end mõnusalt hällitada. Majades ahje pole, sest isegi kui talvel on jahedam, tõmbavad kohalikud paar kampsunit ülestikku ning „külmamure“ saab murtud. Tänu Golfi hoovusele ei  lange temperatuur talvelgi alla +14C (suvel kuni +28C), õhk on suht niiske. NB! Kui pesu tahate kuivatada, tehke seda hommikust lõunani, sest õhtul võtate nöörilt sama märjad asjad, kui sinna panite. Aga tantsupesu kuivatamine oli usinate upsijate iga päeva lahutamatu (ja paratamatu) osa. Oma õppetunni saime kätte  kohe festivali alguses, kui mehed (eputrillad pole ainult naised) läksid täisvarustuses rongkäiku ja esinema: kuumuse ja higistamise tulemusena võtsid nad seljast justkui pesust tulnud vaata et tilkuvad vatid (mõista seda kui pintsakut) ning nende kuivamaupitamine nõudis naistelt üksjagu rammu... 

Ära tundsite: siin kuivavad Pauli valvsa pilgu all  Upsijate arhailised rahvariided.
 Kohalike põhiliseks tegevuseks on kalapüük ja karjakasvatus. Küllalt järskudel mäekülgedel sõid lehmakarjad ning kohati tundus, et seal Mihkli saare lehmade esijalad on tagumistest lühemad, kuna kohalikku reljeefi arvestades on jumala loomakestel nii lihtsam toimetada. Vähemalt pooled kohalikest pole kunagi mandril käinud – nad ei tunne selleks lihtsalt vajadust!
Ning loodus! Roheline ja lokkav. Ühel hetkel oled troopilises vihmametsas, siis tõelisel ulmemaal ning kolmandal kümbled termaalbasseinis.

Mõni sõna ka festivalist. Esinemised toimusid kõik saare eri paigus, ca 1 kontsert päevas, aga raudselt õhtusel ajal. Ja jälle see kohalik kannatlikkus: kui algusajaks oli näit. 20.00 ja rahvas ka selleks ajaks kogunes, ootasid nad kannatlikult, kui Upsijad alles kella 22.00-ks kohale toodi, sest ekskursioonid venisid "pisut" pikemaks, ka püüti üldjuhul meie kõhud maksimaalselt täis sööta.

Mäletate seda kuninglikku õhtusööki, mis päädis imemaitsva jäätise topsikutest torni ehitamisega, siis lavale ja 40 min. jutti +25C juures koos unustamatute "Kosjamängu" tõstetega!!!!  Ka Mihkli saarel kehtis ütlus, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane. Nii meid kui teda, kes ta oli saarel juba mitu aastat elanud, lummas Jaana ja Tarmo esitatud "Kodukotus". Imeilus! 
Meie programmi igapäevane lahutamatu osa oli sightseeing. Mida …!!! Aga hiljem tuli tunnistada, et asjatult sai kirutud – sightseeing oli tõesti küünlaid väärt.

Mõned märksõnad:
Ponta Delgada. Suurim linn. Lennujaam, jahisadam, vaalavaatlus (isegi kui vaalu pole, saadavad teid delfiinid) rand , botaanikaaed, muuseumid, kaubandus. Käisime Tarmo ja Pauliga ning tshehhi grupi esindajatega kohalikus raekojas linnapea vastuvõtul

Lagoa de Fogo. Uinunud vulkaani kraatris asub kõrvuti 2 järve, millest üks on sinine, teine aga … roheline!

Porto Formoso  teeistandus ja –vabrik. Te ikka teadsite, et ühest ja samast taimest saab kõike kolme teed: nii valget, rohelist kui musta? Aga püha lihtsameelsust: teelehti ei  korjata käsitsi, vaid … hekilõikuriga.

 

Ribeira Grande City oma graatsilise ning kõrge sillaga, mis ohutuse huvides tormide ajal (kõikumine) suletakse.

Pico de Ferro mäetipp oma lummavate vaadetega. Sealt paistis all sügavikus valge laiguna meie järgmine sihtpunkt: Furnase vabaõhurestoran.

 Furnas väärib erilist tähelepanu. Kuumavee allikaid ja sooja maapinda olime juba varem kogenud, kuid Furnas on seismiliselt väga aktiivne piirkond. Osa kuumavee allikaid toimetavad vaikselt, piirdudes pisikese purskamise ja aurupilvega, teised aga maa sügavuses suure kolina-korinaga ning tundub nagu iga hetk avaneks maapind ning sul on võimalus külastada … põrguvürsti  ennast. Maapinnast õhkuvat  kuumust leevendab vaevu korraliku tallaga jalavari – sellest siis ka Pico do Ferrost nähtud valge maapind (ahjus ju taimed ei kasva). Aga inimene on nutikas. Furnas on kujunenud väga populaarseks vabaaja veetmise kohaks, mille külastamiseks tuleb end juba varakult registreerida. Kodus tuleb valmis panna hiiglaslik pott, kuhu laotakse kihiti liha, vorstikesed ja aedviljad, maitseained ning toimetatakse Furnasesse otse restorani abilise kätte, kes selle juba chefile – põrguvürstile endale - edasi toimetab, otse  maa sisse puuritud auku, kus see mõne tunniga muutub suurepäraseks roaks. Seejärel õngitseb abiline poti välja

 

 ning metsa alla kaetakse piknikulaud, kuhu lisandub ka kohalik vein ja usume meiegi juba, et elu ongi lill!

Eedeni aed. Siia kogunetakse õhtul perekonniti, peetakse öö läbi pikniku, et hommikul nautida hunnitut vaatepilti: merest kerkivat päikeseketast.

Kohalikust kultuurist. Religioon on au sees. Iga maja ukse kohal on kas pisike mosaiik või pilt selle kodu kaitsepühakust. Kord aastas, augustis, on Relva tähtsündmus : tänavad kaetakse selleks puhuks nagu imeväel lillevaibaga (meenutab Petseri kloostri Maarjapäeva traditsiooni) ja korraldatakse kohalikule jumalaemale Nossa Senhora das Neves-le pühendatud protsessioon.  See on tõsine ettevõtmine: siin ei naerda, laulda, ega pruugita alkoholi. Lillevaibal võib kõndida inimene, kes on jumalalt midagi palunud ja kelle palvet on kuulda võetud, ülejäänud astuvad vaiba kõrval. Majade aknad on avatud, üle aknalaua rippumas iidse traditsiooni kohaselt kõige kaunim tekk või vaip. Rahvariided on lihtsad, meenutades tavalisi töörõivaid, erinedes vaid oma kirevuselt: mida kirevam, seda särtsakam näitsik, nii et meesinimesed, vihje teileJ.

Pidustused algavad alati õhtuti  9 paiku ja kui algus hilinebki tunni või paar, pole probleemi - magada jõuab ju järgmise päeva lõunani!

Nüüd siis Pauli Koduvideo poolt tehtud link  https://www.youtube.com/watch?v=Nx4yEvXfdVE
ning otsustage siis ise, kas Sao Migueli puhul on tegu paradiisi või põrguga!

                                                                                                  Terje Sõrmus (nagu ikka selles  blogis)

 

Peole! XIX Tantsupidu "Puudutus"

Nagu olete märganud, on selle hooaja postitused suhteliselt harvad olnud. Miks? Sellepärast, et Upsijad muudkui harjutasid, harjutasid ja veel n+1 korda harjutasid: küll esmaspäeviti ja kolmapäeviti traditsioonilistel trenniaegadel ja lisaks veel nädalavahetustel trennilaagrites koduses Mäksa vallas, sealses Melliste lasteaed-algkoolis. Ja mida me harjutasime? Väsimatult ja nõrkemiseni B-1 rühmade "Ootuse lugu", Puudutuse aeg", "Tantsume Aissa!", "Tantsukutse", "Pere labajalg", "Isad ja pojad" ja muidugi "Tuljakut". (Kui Kõps aega saab, lisaksin siia isegi väikese videoklipi.) Kõige enam "nühiti" kaht esimest tantsu, mis meenutasid rahvatantsijale pigem balletti. Kui ajas tagasi mõelda, võiks nende osas tõmmata paralleeli 2004.a. XVII Tantsupeoga "Las jääda ükski mets", eriti selle Tõnis Mägi esitatud nimiloo algusega. Kui juba seda pidu meenutada, siis ka paar fakti: peol osales 7136 esinejat 404 kollektiivist. Ja tegelikult võiks seda pidu nimetada vihmapeoks. Mäletate, kuidas vihma kallas juba esimesest päevast alates, nii et varju all olev helitehnikagi ütles üles ning "segaste" proov Õismäel tuli enneaegselt lõpetada? Kui vihma tõttu jäid ära rongkäik ja esimene kontsert, sest staadionist oli saanud .... järv... Ja kuidas Taara-Upsijad ei saanud olla tantsimata, kuidas nad läksid staadioni valvemeeskonna juurde ja küsisid, kas nad võiksid meeskonnale tantsida. Võisid. Ja seda nad siis oma ümina saatel tegid, tänuks mille eest pakkus sõjaväelastest valve neile maitsvat sõdurisuppi.... Oh neid mälestusi...

Aga tagasi tulles "Puudutuse" juurde: rääkides ühe võimlejast töökaaslasega, kuulsin viimaselt, et "Ootuse lugu" ja "Puudutuse aeg" tulid neil kibekähku välja ja tunduvadki loodud olevat justkui liikumisrühmadele, seevastu olid nad kõvasti higistanud "Pere labajala" "kummalise" põhisammuga...

Igatahes osalesime koos paljude teistega tantsupeo kahel ülevaatusel ja ootasime hinge kinni pidades 8. maid: kellele rõõmu-, kellele mihklipäeva!

Ja siit see tuli: "Upsijad" saavad peole nagu ka nende sõbrad Vikerkaar, Taara, Kolumats, Loits, Ruusa rühm. AGA AINULT 8 "Upsijate"" paari!!!!!! See oli nagu külm dush, sest tööd selle ürituse nimel on ju kõik teinud ja mitte vähe, siht osaleda peol terendamas silme ees. Keda võtta, keda jätta? Vaene Tarmo, ei taha Sinu nahas olla, et seda rasket otsust langetada, sest nii või teisiti saab keegi väga haiget... Jääb vaid  lootus, et kuskil on mõni rühm, kel endal vähem paare ja kes meeleldi täiendaksid oma ridu mõne upsijaga. Hei, siin me oleme! Nii et, sõbrad, pöidlad pihku!

Loodan väga, et paaride laenamise traditsioon jätkub. Vaadake või meie 2004.a. peojärgset fotot: näete, kui palju erinevaid rahvariideid: siingi jätkus paare lausa 3 erinevale rühmale. Ning mina ja Anne Muhu rahvariideis assotsieerub Ervin Abeliga Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal - teate küll see uljas Muhu neiu igihaljast "Noorest pensionärist".....

Istuta 1 000 000 puud ja Teeme Ära 2008

Seda postitust ajendas kirjutama RMK üleskutse rahvatantsijatele meenutada 2004.a. puude istutamise talguid. Nii et võtke heaks või pange pahaks, aga siit see RMK kodulehele läinu veidi pikem variant tuleb.
Omast käest võib öelda, et tantsurahvas on üks tegus rahvas ja on kaasa löönud mitmetel vahvatel ühiskondlikel üritustel. Siinkohal peatuksin neist kahel: "Istuta 1.000.000 puud" ja "Teeme Ära". Nii et väike hüpe ajas tagasi, mil tegutses selline segarahvatantsurühm nagu Taara-Upsijad
Nõnda kui nimigi ütleb, koosnes rühm kahest tantsualdist kollektiivist Taara ja Upsijad, kes kumbki liikmete vähesuse tõttu mõneks aastaks leivad ühte kappi panid. Teotahet jätkus meil küllaga, nii et kui 2004.a. enne XVII tantsupidu "Las jääda ükski mets" kuulutati välja puude istutamise talgud, tervitas meie kollektiiv seda õilsat ettevõtmist ühel häälel ja volitas oma tookordset juhendajat Katrin Reinot asjaga lähemalt tegelema. Talgukohaks valisime välja Kambja kandi (ikkagi mõnusalt kodu lähedal) ja ettevõtmise kuupäevaks 1. mai kui kevadpüha ( ning mis seal salata: eks 1. mai on ka mõningane nostalgia endistest aegadest...).
Mõeldud, tehtud. Kambjas ootas meid kohalik talunik (kahjuks ei mäleta ta nime), võttis meid sappa ja nii me kui üks mees (või naine, et mitte soovolinikule tööd anda) oma objektile kulgesime.

Põliste puude varjus kilekottidesse pakitult ootas meid üüratu hulk ettekasvatatud puubeebisid.

Varjus seepärast, et päike on nii tillukestele taimedele lausa eluohtlik. Maa oli labida all veel kohati külmunud (eriti madalamates kohtades), kuid see olevatki hea, sest nii pidid puuhakatised kõige paremini juurduma. Toimetasime usinalt ja mõnuga 2-3 liikmeliste tiimidena,

riideid tasapisi palavuse tõttu vähemaks koorides ning ei pannud tähelegi, kui lõuna märkamatult kätte jõudis. Toitlustamine oli esialgu Katrini sõnutsi meie ajutisele leivaisale päris probleem olnud ning põhiline kirjavahetus oligi sel teemal käinud. Mida pakkuda Tartust tulnud "kõrgetele külalistele" pruukostiks: mida nad üldse söövad -  kas "Volgast" tulnud peeni praade või ööbikukeeli? Muidugi mitte! Pigem grillvorst ja kodukootud road, mis olid ülimaitsvad.

Siis veidi leiba luusse ja taas tööle!

Päeva lõpuks olime istutanud ca 900 puud, enesega rahul ja nautinud tõeliselt mõnusat kevadilma. Meie tööd jäi tähistama vastav silt, kuhu iga osaleja kirjutas oma nime, mis siis hiljem puusse kõrvetati.

Preemiaks viis "meie" talunik Taara-Upsijad ekskursioonile naabruses asuvasse marjakasvatustallu, kus esimest korda puutusime kokku kultuurmustika kasvatusega. Talu perenaine tegi koostööd Maaülikooliga ja üheskoos uuriti, millistel muldadel tuleks kultuurmustikaid kasvatada. Kui pakute, et korralikul rammusal mustmullal, siis eksite, sest taimede prioriteediks oli turbamuld, kus uhkeldasid tõelised kaunitarid, kes oma kasvult ja välimuselt tavapeenral kasvajaid pikalt edestasid.

Teine tõsisem ettevõtmine oli osalemine " Teeme Ära 2008 ", mis tantsijate jaoks seoti 2009.a. XVIII tantsupeoga "Meri". Üritus ise toimus 3. mail 2008.a. ja selles osales rohkem kui 50.000 inimest üle Eestimaa, kes 5 tunni jooksul koristas ja kogus kokku ca 10.000 tonni rämpsu. Meie objekt asus vanal Raadi lennuväljal. Kas nüüd just lennuväli, pigem ehitusfirmade mitteametlik prügimägi, sest seda puitu, klaasi ja keraamiliste plaatide tükke, mida sinna oli koormate kaupa kokku veetud ja kaootiliselt autodelt maha kallutatud!!! Rabasime usinalt, higimull otsa ees, kuid sellest hoolimata saime puhtaks vaid minimaalse osa lennuväljast... Kurb, et leidub selliseid kodanikke, kelle mõttemaailm ei ulatu oma ninast kaugemale, aga kahjuks pole sinna midagi parata, sest issanda loomaaed on suur. Sellest ettevõtmisest fotod puuduvad, kuna "linnuke" keeldus keset seda saasta aparaadist välja tulema....

Mõlemad ettevõtmised olid toredad ja pakkusid ühistegemise rõõmu. Tore oli!