Omast käest võib öelda, et tantsurahvas on üks tegus rahvas ja on kaasa löönud mitmetel vahvatel ühiskondlikel üritustel. Siinkohal peatuksin neist kahel: "Istuta 1.000.000 puud" ja "Teeme Ära". Nii et väike hüpe ajas tagasi, mil tegutses selline segarahvatantsurühm nagu Taara-Upsijad
Nõnda kui nimigi ütleb, koosnes rühm kahest tantsualdist kollektiivist Taara ja Upsijad, kes kumbki liikmete vähesuse tõttu mõneks aastaks leivad ühte kappi panid. Teotahet jätkus meil küllaga, nii et kui 2004.a. enne XVII tantsupidu "Las jääda ükski mets" kuulutati välja puude istutamise talgud, tervitas meie kollektiiv seda õilsat ettevõtmist ühel häälel ja volitas oma tookordset juhendajat Katrin Reinot asjaga lähemalt tegelema. Talgukohaks valisime välja Kambja kandi (ikkagi mõnusalt kodu lähedal) ja ettevõtmise kuupäevaks 1. mai kui kevadpüha ( ning mis seal salata: eks 1. mai on ka mõningane nostalgia endistest aegadest...).
Mõeldud, tehtud. Kambjas ootas meid kohalik talunik (kahjuks ei mäleta ta nime), võttis meid sappa ja nii me kui üks mees (või naine, et mitte soovolinikule tööd anda) oma objektile kulgesime.
Põliste puude varjus kilekottidesse pakitult ootas meid üüratu hulk ettekasvatatud puubeebisid.
Varjus seepärast, et päike on nii tillukestele taimedele lausa eluohtlik. Maa oli labida all veel kohati külmunud (eriti madalamates kohtades), kuid see olevatki hea, sest nii pidid puuhakatised kõige paremini juurduma. Toimetasime usinalt ja mõnuga 2-3 liikmeliste tiimidena,
riideid tasapisi palavuse tõttu vähemaks koorides ning ei pannud tähelegi, kui lõuna märkamatult kätte jõudis. Toitlustamine oli esialgu Katrini sõnutsi meie ajutisele leivaisale päris probleem olnud ning põhiline kirjavahetus oligi sel teemal käinud. Mida pakkuda Tartust tulnud "kõrgetele külalistele" pruukostiks: mida nad üldse söövad - kas "Volgast" tulnud peeni praade või ööbikukeeli? Muidugi mitte! Pigem grillvorst ja kodukootud road, mis olid ülimaitsvad.
Siis veidi leiba luusse ja taas tööle!
Päeva lõpuks olime istutanud ca 900 puud, enesega rahul ja nautinud tõeliselt mõnusat kevadilma. Meie tööd jäi tähistama vastav silt, kuhu iga osaleja kirjutas oma nime, mis siis hiljem puusse kõrvetati.
Preemiaks viis "meie" talunik Taara-Upsijad ekskursioonile naabruses asuvasse marjakasvatustallu, kus esimest korda puutusime kokku kultuurmustika kasvatusega. Talu perenaine tegi koostööd Maaülikooliga ja üheskoos uuriti, millistel muldadel tuleks kultuurmustikaid kasvatada. Kui pakute, et korralikul rammusal mustmullal, siis eksite, sest taimede prioriteediks oli turbamuld, kus uhkeldasid tõelised kaunitarid, kes oma kasvult ja välimuselt tavapeenral kasvajaid pikalt edestasid.
Teine tõsisem ettevõtmine oli osalemine " Teeme Ära 2008 ", mis tantsijate jaoks seoti 2009.a. XVIII tantsupeoga "Meri". Üritus ise toimus 3. mail 2008.a. ja selles osales rohkem kui 50.000 inimest üle Eestimaa, kes 5 tunni jooksul koristas ja kogus kokku ca 10.000 tonni rämpsu. Meie objekt asus vanal Raadi lennuväljal. Kas nüüd just lennuväli, pigem ehitusfirmade mitteametlik prügimägi, sest seda puitu, klaasi ja keraamiliste plaatide tükke, mida sinna oli koormate kaupa kokku veetud ja kaootiliselt autodelt maha kallutatud!!! Rabasime usinalt, higimull otsa ees, kuid sellest hoolimata saime puhtaks vaid minimaalse osa lennuväljast... Kurb, et leidub selliseid kodanikke, kelle mõttemaailm ei ulatu oma ninast kaugemale, aga kahjuks pole sinna midagi parata, sest issanda loomaaed on suur. Sellest ettevõtmisest fotod puuduvad, kuna "linnuke" keeldus keset seda saasta aparaadist välja tulema....
Mõlemad ettevõtmised olid toredad ja pakkusid ühistegemise rõõmu. Tore oli!
No comments:
Post a Comment