Thursday, June 20, 2013

PÜHA


Tartumaa Rahvatantsujuhtide Liidu eestvedamisel otsustati korraldada üle mitme-setme aasta taas Tartumaa tantsupidu. Mäletan seda eelmist, mis toimus ülikooli staadionil 13 aastat tagasi, kui Sõrmuste isandat-emandat olid alles rohelised algajad ja rahvatantsuga mestis olnud ca paari aasta jagu. Tookordne pidu oli meile justkui omamoodi pereüritus, sest algklasside rohutirtsude seas tegi kaasa ka meie pesamuna Eva-Mai. Küll see staadion tundus üüratu suurena ja oma positsioonile jõudmiseks tuli jalad kõhu alt ikka kõvasti välja sirutada! Aga see selleks - lihtsalt nostalgia.
2013.a. peo nimeks sai "Püha" ja toimus see 1500 osavõtjaga üritus 9. juunil Raadi mõisas - igati õnnestunud valik. Peo üldjuhiks oli Uve Saar ja nagu eelmisei peo korraldajate seas, oli seekord üheks liigijuhiks, nimelt B-rühmade omaks, meie Tarmo. Press kirjutas, et peo juhid käisid pühas hiies ...????... soovimas. Mida, seda ei öeldud, kuid meie veendumuse järgi pidi seal olema vähemalt 2 olulist asja: head ilma ja kordaminekut. Ja ju siis Taara võttis oma lapsukesi kuulda, sest palved said ju kuhjaga täidetud. Kõik oli super, ka võimalus püstitada oma telk. Ja ei saa upsijate saba kergitamata jätta: peo kunstiline kujundus oli meie Leino disainitöö ja nagu sellest veel väheks oleks jäänud, veetis ta kogu laupäevase päeva helipuldis.

Nagu ikka, eelnes sellisele suurüritusele 1 korralik proovipäev, mis lõppes õhtul 21.30 paiku. Kerdi ja Margus, võiks öelda, et lausa mõisa naabrid, kutsusid upsijad enda poole väikesele saunale-chillile-grillile ja nagu arvata võib, võeti selline kutse tänuga vastu. Tore oli: aitäh pererahvale!
Pidu ise oli tasemel, ei hakkagi siin pikalt-laialt kirjutama, vaid lisan allapoole isand Google-i abiga  leitud err-i http://uudised.err.ee/?06281014 ning fotograaf Jasse Hertsmanni
http://eestielu.delfi.ee/eesti/tartumaa/tartu/kultuur/delfi-video-ja-fotod-tartumaa-tantsupeol-keerutas-jalga-ligi-1500-tantsijat.d?id=66262800#dgsee-109734:6Wi6RVH1Kp48VjzveAcUTj
  lingid ning meie Aliisi fotokaga enne peo algust jäädvustatud edevad hetked - on ju ammutuntud tõde, et üks pilt kõneleb rohkem, kui kümme sõna. Nii et võtke ja vaadake, millega upsijad tegelesid!
 



 Püha mees sinises koos jüngriga
 
 
 Tagasihoidlik soojendus meesinimese musklitele
See, et eesti mees on tugev, ei tähenda, et eesti naine kehvem oleks.
Vaata, lugupeetud soovolinik, upsijatel on asjad kontrolli all

Mis siin pikalt vantsida, varsti saame tantsida

Ja kes veel ei tea, siis saladuskatte all võin öelda, et meil on tekkinud koduõlle klubi "Kolm Kannu".
Liikmete nimesid üles ei loe, aga kui nutikad olete, mõistate pildi abil, kellest jutt. Ning kui veel terasemad olete, oskate kindlasti ära tabada, kes on pealik ja ideeline isa.




Talv-kevad 2013

Lõpuks olen jõudnud tagasi Eestimaale ja Upsijate toimetusteni, mis sooritatud jaanuarist maini.
See postitus jääb suhteliselt napisõnaliseks, sest nii-ja naasugustel põhjustel Terje ja Paul talvistel üritustel ei osalenud.... Ning kui pole Pauli, ime küll, aga siis pole ka fotosid..... ja mõistate ju ka, et Terjel üsna komplitseeritud kirjutada väisamata üritustest. Tõtt öeldes tuleb muidugi tunnistada, et sel kevadel ongi nii kaamera kui fotokas puhkust saanud (mis seal salata: 24. mail oli sellest päris hea meel)
Nüüd aga brief summary:
1) 16. veebruaril Baltica 2013 ülevaatus Tiigi Seltsimajas.
2) 24. veebruaril Vabariigi aastapäeva tähistamine Mäksa vallas
3) 2. märtsil Tartumaa Talvine Tantsupidu Kambjas
4) 30. märtsil Galakontsert Vanemuise kontserdimajas
5) 7. apillil Tartumaa Tantsupidu 2013 "Püha" ülevaatus Treffneri Gümnaasiumis
6) 24. mail Kogupere kevadpäev Tiigi Seltsimajas
7) 25. mail Kodukandipäev Mäksa vallas

Lühidalt mõnest üritusest? Aga palun!
Baltica 2013 "Igal linnul oma laul" ülevaatus. Meie muusikuks oli Marju Varblane, kelle pilli (torupill, viiul) järgi tuli upsijatel tantsu lüüa. Tema õpetuse kohaselt pidime "roided lõdvaks laskma" st. tegema kõike vabalt, nii nagu tegi  ja toimetas päev otsa palehigis rabanud esiema-esiisa pärast ränkrasket päevatööd kiigepeol: st. ilma varbasirutuseta ja mittesünkroonselt. Selles osas oli suht raske, kuna igas trennis oleme just vastupidise poole püüelnud. Aga hästi läks, sest meile omistati 1. kategooria.
Galakontsert "Vanemuises" oli igati tore üritus, kui vaid see lava poleks niiiiiiiiiiiiiiiii libe olnud. Hästi kokkupandud kava. Tundub, et nii tantsijate kui publiku lemmik oli TÜR KA "Tulevased tudengid", kes lõikasid loorbereid lausa hekikääridega. Pealtvaatajate seast tabasime kunagised Upsijad Meelise ja Katrini, kes elukoha vahetuse tõttu jätkasid oma tantsukarjääri Maie Orava "Tarvanpää seltsis", kuid kes kunagi ei jäta juhust kasutamata meile pöialt hoidma tulla.
"Püha" ülevaatus kulges ka kenasti ja tore oli näha jälle tantsusõpru "Vikerkaarest", "Kolumatsist" ja "Taarast" ning kunagist Upsijat Viljot. Kui Tarmol oli kombeks trennis küsida, et mis tantsu nüüd teeme, tuli Viljolt alati lõõpimisi:"Kuhaanushkat!" Nüüd on lõõpimisest saanud tõde ja juba ca paar aastat tantsib ta seda TÜR Ka vilistlastes.
Kui kogupere kevadpidu hiilgas ilusa päikeselise ilmaga, ei saa seda kahjuks öelda järgmisel päeval toimunud Kodukandipäeva kohta: vihma sadas nagu oavarrest ning pikema jututa vangerdati üritus "Käbitare" kõlakoja juurest Melliste algkooli. Tore etteastumine oli ja tundub, et lisaks meile endile läks peale ka pealinna külalistele: tunnustust ja naerusädemeid oli näha nii meie riigikogu spiikeri Ene Ergma kui tema saatjaskonna silmis ning aplauski kõneles enese eest.

Aga nüüd mis muud, kui vastu "Pühale" ja Upsijate 30. juubelile!

Wednesday, June 19, 2013

UPSIJAD - India vol. 5 - Delhi

Ja saigi festival otsa.

Meie traditsiooniline sõprusring

 Hüvastijätt lennujaamas Hireni ja Falguniga, nende vaikne hüvastijätulaul, mis naispoolel silma veele kiskus ja kus selgus veel üks India kohta käiv püha tõde: kui sa hilined, siis Sa näitad, et oled tähtis; ja siit edasi: mida rohkem hilined, seda tähtsam oled. Oleks meile seda varem ilmutatud! Aga jah: lennukisse ja edasi!
Delhi oli seal, kus ta meist jäi ning lennujaama vastutellitud buss viis upsijad meie majutuspaika, mil nimeks Vista Inn. Paiknes see koos teiste omasugustega spetsiaalsel ja ainult hotellidest koosneval tänaval. Ei midagi eksklusiivset, võib-olla kunagi ammu-ammu oli ta seda olnud, esialgu meie jaoks pisut ehmatav, aga eks rahvatantsija on harjunud paljuga. Oluline on ju koht, kuhu saaks turvaliselt oma pagasi jätta ja järgmiseks päevaks välja puhata. Siis veel puude-maade jagamine hotelliomanikuga: küll tahtis ta saada kogu summat ainult ühes valuutas ja võimalikult suurte kupüüridena jne.jne. Jäi üle imetleda vaid Pille järjekindlust, kes lõpuks siiski suutis sellile selgeks teha, et raha on raha ja kui ta soovib, et me ikkagi tema hotelli jääksime, võtku vastu, mida pakutakse. Good job, Pille! Õhtutund oli juba hiline, kui lõpuks alla söögisaali jõudsime, kus osa seltskonda juba pika laua ümber koos oli. Ja laual olid tõelised hõrgud delikatessid: suitsuvorst, vürtsikilu jne. - kõik see, mis Ahmedabadis oli öö võõrustajate külmikus veetnud, et päevaks tagasi kohvritesse pugeda (et mitte taimetoitlastest kohalikke traumeerida) + värskendavad/turgutavad joogid.
Aga nüüd oli laud nagu äke ja pidigi olema, sest tegu polnud mingi tavalise õhtusöögi, vaid piduliku einega, kuna meie ideelisel isal ja vaimsel juhil Tarmol on 13. jaanuaril ju sünnipäev! Niisiis kinkisid jüngrid oma Nipernaadile kohaliku meistri kätetööna valminud kehakatte.
                                                               Happy birthday to you, Tarmo!
Aga et mitte liiga äkitselt Euroopa kööki naasta, tellisime ka India rooga. Meie imestuseks ei toodud seda aga kohalikust köögiblokist (seda vist polnudki), vaid mingist naaberhotellist. Aga paneer oli maitsev ja võin julgelt kinnitada, et minu India köögi lemmik! Õhtu eeslauljaks oli taas Ats (kes seda küll Tartu trenni-Atsist arvata oleks võinud!!!), kellele siis ülejäänud püüdsid kaasa leelotada. Nii et Upsijatest võiks saada ka Group Upsijad, kus lisaks B-rahvatantsule oleks meeskvartett ja paar aastat ette mõeldes ehk ka seeniorrühm...
Järgmine päev oli meil kohustustevaba. Hargnesime oma äranägemisel grupiti linna peale, et oma silmaga näha ja käega katsuda ka Delhi vaatamisväärsusi. Viipasime endale ühe riksha (neid "sitikaid" on nii Ahmedabadis kui Delhis parvede kaupa), leppisime kokku hinna ja meie 5-liikmelise seltskonna sightseeing võis alata. Aga nagu Indias tavaks, hakkas meie juht uurima, kas sooviksime veel ajaloolisi paiku külastada ja meie deal arenes sujuvalt poolepäevaseks ürituseks autojuht-giidi käe all.

Külastasime Birla Mandir-i (= Laxmi Narayan Temple) http://www.delhitourism.gov.in/delhitourism/tourist_place/birla_mandir.jsp Ühes templiõues olid justkui Leino tarbeks loodud vahvad krokodillide kujud.

Kahjuks pisut suured ja raskevõitu, et neid kaasa võtta, aga tegime ju, Leino, Sulle nendest pildi, nii et sinu kodune kollektsioon sai ikkagi värvika täienduse.

Tahtsime imbuda ka parlamendihoonesse , äärmisel juhul selle vahetusse lähedusse, kuid turva nurjas meie kavatsused. Jääb üle jälle ainult lisada link http://www.delhitourism.gov.in/delhitourism/tourist_place/parliment_house.jsp ja kommentaar, et jah, tõesti võimas kompleks. Tahtsime külastada veel üht arhitektuuri imet, aga tundub, et hõbeseeklid panid meie rikshameeste silmad särama ja suu vett jooksma ning kodanikud tõstsid oluliselt reisitaksi, mille peale meie kui karmi põhjamaa esindajad ajasime seljad sirgeks ning hakkasime kauplema. Vaidlus oli tasavägine ja lõppes meiepoolse EI-ga... Meie väljaminekud poolepäevasele rikshasõidule olid lausa "kohutavad" ca 200 kohalikku, mis eurodes on ... olematu summa.

Kui kultuuri ja arhitektuuriobjektid läbitud, soovitas meie isehakanud giid meile ka kohalike käsitöömeistrite loomingut, peatudes erinevate poekeste ees,

kus siis magusa jutuga tuldi meile pähe määrima küll vaipu, küll sarisid. Ei saa salata, et sarid olid tõesti imekenad ja sobiva väljavalimine on Õilme näite najal tõsine ja aeganõudev töö. Kui Õime oma pakikesega poest väljus, kadus meie rikshajuht kibekähku sama poe ukse taha, et siis paar minutit hiljem ruupiaid lugedes sealt tagasi tulla: seega siis commission ja kaubandus India moodi...
Õhtul käisime veel kohalikul turul st. kaubandustänavatel , et oma kingituste tagavarasid täiendada ja ka kohalikest ruupiatest lahti saada, sest selle valuutaga teiste maade pangad väljaspool Indiat ei tegele.
Viimane Delhi öö kulges enamusel meie seltskonnast üheskoos Jaani ja Eve apartemendis

, kuid oli ka neid, kes eelistasid omaette olla ja tagasireisiks jõuvarusid koguda.
Magus oli ka kohalike uni, kuid sootuks teistes tingimustes

Ei tahaks jätta näppu viibutamata meie kahe reisi lõpus tekkinud isehakanud reisikorraldaja suunas, kes soovides kauem magada, olid sehkendanud meie busijuhiga, nii et vaene mees sattus segadusse ega teadnud enam vastukäivate korralduste tuhinas, mis kell meid koiduajal lennujaama toimetada. Kell lippas, bussi polnud, rääkimata rikshadest. Pinge kasvas ja närvid tõmbusid krussi, värskelt meeles meie Ahmedabadi lennule hilinemine ja sellega kaasnenud paine. Õnneks sai Aira lõpuks turismifirma telefoni otsa ja kõik lõppes üle noatera õnnelikult. Riskida võid siis, kui reisid kahekesi, aga kui rühmaga, tuleb lähtuda grupi turvalisusest - kas pole? Ja uskuda tasub kohalike kogemustel põhinevaid soovitusi: kui öeldakse, et India teeninduskiirust ei saa võrrelda Euroopa omaga, siis nii see ka on. Nii et vähemalt 3 tundi enne väljumist lennujaama ja pole muret, et aega üle jääb!
Aga tagasitee kulges viperusteta, liiati kui meie seltskonnale jagati lahkesti pisikesi pudelikesi, stjuuardessid lugemas silmist soove, kas red või white...
Ja Jaak kur...., jalad maas juba Riia lennujaamas, veel väike bussisõit ja olimegi armsas Tartus, selles Eesti kauneimas linnas, tagasi.

Kas läheksin taas? Ütleksin, et olen nüüd osa ehedast Indiast näinud ja tundub, et mõneks ajaks sellest piisab...
PS! Siin on väga kokkusurutult kirjas osa minu kui Sõrmusteemanda muljetest ja kogemustest. Kindlasti on teistelgi omi seiklusi, millest ajalugu veel vaikib...
 Ja palju tänu meie Kõpsule alias Sõrmusteisand Paulile tänu kellele on minu blogis nii palju foto- ja videomaterjali!

                                               
***THE END***               

Wednesday, June 12, 2013

Kaks kanget Indias ? Ei: 22 Upsijat Indias vol. IV - ekskursioonid ja vaatamisväärsused



Nüüd oleme siis jõudnud ekskursioonide ja vaatamisväärsusteni.
Esimese objektina külastasime sellist asja nagu Step Well. Mulle isiklikult tundub, et need kaevud on India arhitektuurile ainuomased ehitised. Just nimelt arhitektuurirajatised, mitte mingid lihtlabased kaevud, millele vihjab nende nimi. Indialased jagavad oma aasta kolmeks 4-kuulise kestvusega aastaajaks: talv, suvi ja mussoonide periood. Suvi on kuum ja kuiv ning kunagistel ammustel aegadel oli vaja hoidlaid, kuhu koguda mussonidega kaasnev vesi. Nendeks hoidlateks saidki Step Wellid. Mida need endast kujutavad? Manage silme ette mõni suurtsugune palee ja paraadtrepp, mis viib peaukseni. Paleesse sisenedes lähete trepist üles, kaevu sisenedes aga korrus-haaval trepist alla. Kõik seinad on kaetud kivist väljaraiutud mustrite ja kujunditega - tõeline Indiale omane meistritöö. Kust vesi kaevu sai, ei mõistnud meie giidid seletada. Alles hiljem Naimeshiga paari järgmist kaevu uurides tuvastasime kaevu katusel paikneva terve rennide süsteemi, mis tegi vee kogumise võimalikuks. Aga oma silm on kuningas, nii et võtan appi Pauli-Terje pildimaterjali.



Kiidan taas meie peremeest-perenaist Naimeshit ja Niehat, kes tutvustasid meile oma kodulinna ja selle ümbruse vaatamisväärsusi, pakkudes meile suurepäraseid elamusi.
Väga tore oli pärastlõuna Ahmedabadi vanalinnas.


Küll kunagisest maavärinast hooletusse jäetud ja räsitud, indialikult kriim ja saastane, kuid sellest hoolimata oli seal mingi enneolematu aura, mis pigem tõmbas enda poole kui ära tõukas. Et tänavad on autode tarbeks liiga kitsad, kasutatakse seal liikumiseks lisaks tavapärasele kondimootorile rikshasid , rollereid ja jalgrattaid. Külastasime kõige muu hulgas ka paari renoveeritud elamut,

 millest ühte oli ehitatud oma kaev, mis oli ca 50 m sügavune (et selle suurusest aimu saada, oli kaev varustatud valgusvoolikuga)

ja mida toitis elamu katusele ehitatud ja taastatud veekogumissüsteem. Muidugi on mugav vett võtta omast majast, kui naistel seda linna teisest otsast oma pea peal anumatega kohale toimetada!

Käisime mitmes Vana-Ahmedabadi pitsilises moshees ja templis.



Ühes neist puhkas oma õiglast und linna asutanud kuningas Ahmed Shah, kuid kuningannat tema juurde ei lubatud. (Minagi pidin eesruumis aega parajaks tegema, kuniks Paul võis edasi minna ja templit ka seestpoolt jäädvustada.) Kuninganna viimane puhkepaik oli sootuks teises templis,

 õigemini lageda taeva all (vasakpoolne punane) templiõues vaibaga kaetud sarkofaagis. Läksime ka seda paika üle vaatama ja sattusime .... pulma. Ega me ise poleks sellest ilma Naimeshita sotti saanud: õues oli lihtsalt 2 seltskonda: üks meeste ja teine naiste oma, kes hoidsid eraldi, isekeskis lobisedes ja sööki nautides. Meid kutsuti kui kalleid külalisi "lauda". Oh need hirmud pisikute-batsillide, mustuse jne. ees ja soov olla viisakas.... Viimane jäi peale, sest raske on öelda "EI" inimestele, kes sinusse väga soojalt ja sõbralikult suhtuvad (see kehtis kõigi kohalike puhul, olgu ta siis ülemisest või alumisest kastist. Igatahes proovisime siis meile ulatatud riisi ja kastet (muidugi lihavaba),

lootes, et viimane on piisavalt vürtsikas, et batsillid lämmatada, nii et pääseksime tablettidest. Lõpuks nägime ära ka ääretult malbe pruudi ja uhke peigmees-poisi ja soovisime neile kombekalt õnne.

(Mõne aja pärast lisan siia väikese video, sest fotod pole nii kõnekad.)

Ei saa jätta märkimata, et meie riksha avaldas suurt muljet ja vastupandamatut külgetõmmet Paulile. Nii lubati tal pildistamiseks selle rooli istuda, aga kuidas Sa, hing, jätad võimaluse kasutamata ja ei proovi sõita?

Ikka proovid! Push the brakes!!!!! Paul, are you 5 or 50?
Tagasi kodu poole kulgedes kuulsime mingit muusikat, mis pani Naimeshil silmad särama: jälle pulmad, aga seekord moslemi omad. Võtsime suuna protsessiooni ja selle eesotsas oleva uhkeldava tõlla poole,
väljusime rikshast ja püüdsime nähtut jäädvustada. Mõnda aega oli kõik ilus-kena, kuid kuna kõiki soovijaid ei suuda ka parima tahtmise juures pildistada, muutusid nad (eelkõige poisid)ühekorraga agressivseks. Naimesh, kes kogu aeg meie kõrval seisis, lükkas meid kibekähku rikshasse ja kummide vihinal me sealt põgenesime. Võib-olla olidki moslemid põhjuseks, mille eest meid kogu festivali aja püüti kaitsta. Sellele vihjas ka Naimesh, kes väljendas nii enda kui ülejäänud indialaste muret nende ettearvamatuse ja agressiivsuse ning järjest kasvava arvu pärast - moslemitel võib korraga olla mitu naist....

Veel käisime Ahmedabadi eeslinnas asuvas Krishna templis st. Iskcon Temple-s

Väga ilus, positiivne, sõbralik. Arvasin, et Eestis Krishna templit pole, kuid mõni aeg tagasi veendusin vastupidises, kui Wend  teleri vahendusel Tallinnas asuvas krishna köögis süüa tegi. Ja üle ega ümber ei saa ..... kaljutemplist.
See on kuskil mitmesaja kilomeetri kaugusel asuva hästi suure ja püha templi vähendatud koopia. Ehitatud seepärast, et igaühel pole võimalik põhitemplisse minna.
Siin tuleb oma jalanõud ja sukad-sokid hoiule anda ning käia lausa palja jalu. Pisut kummaline, kuid peagi mõistsime, et täiesti õigustatud nõudmine. See on tempel, kus kitsuke käik  kulgeb ühesuunaliselt läbi kalju üles-alla, muutudes vahepeal nii õblukeseks, et suuremal meesinimesel on sealt käpuli läbiminek päris raske (Pireti sõnutsi pidi ta Peetrit ühes kohas lausa tagant nügima), samuti tuli minna ka läbi pisikese oja. Kui kogu teekond kenasti läbitud, jõutakse väikesesse küünaldest valgustatud ruumi ning kohalik preester annab Sulle mündi, mis tuleb panna oma rahakotti, kus ta Sulle õnne ja rikkust toob... Kas sel ka tõepõhi all on, ei oska veel öelda. Igatahes kotis ta mul on, näis, millal taevamanna kohale jõuab:)

Ja väga vinge püha kompleks Akshardham Temple  http://www.bing.com/images/search?q=Akshardham+Temple+Gandhinagar&id=D3BE4DD151B5265C3539BA88AA89411373299250&FORM=IQFRBA#x0y19374 asub Guajarti pealinnas Gandhinagaris (sootuks erinev Ahmedabadist). Kahjuks oli meil selle tarbeks väga vähe aega, nii et nägime vaid murdosa sellest vaatamisväärsusest ja sedagi kiirkäigul. See pühapaik oli turvatud juba lausa sõdurite poolt, kuna kunagi olevat see olnud terroristide huviorbiidis. Tänu Naimeshi tutvustele smuugeldati meid sisse mingist tagumisest väravast, millega vältisime mitmetunnist sabasseismist. Erinevalt teistest templitest ja mosheedest, tuli mul siin jalga tõmmata musta karva retuusid - etiketi vastu lihtsalt ei saa...  Aga milline aed (kahjuks ainult mällu talletatuna + muidugi andis sõber Google vastava eelpool kuvatud lingi) ja vee- ning lasershow!  Showd ennast me kahjuks ei näinud, sest kellaaeg ei sobinud, küll aga näitas lahke valvur selle klippi oma arvutist   http://www.youtube.com/watch?v=4dX_GAsAg-k .

Meie Naimeshi perefirma tegeles rahva- ja karnevaliriiete valmistamise ja väljarentimisega, tipphooaeg tema töös on dets.- aprilli alguseni, kus tööpäevade pikkus küündib 12 tunnini.

Meiegi Pauliga saime "käe valgeks" pruutpaari mannekeenidena. (Rõivad ise on Rajastani omad.)


Päikese Templist oma kivisse raiutud eluringiga,



Agra kindlusest

 ja Taj Mahalist ma ruumi kokkuhoiu mõttes pikemalt ei kirjuta, ka on nende kohta piisavalt infot google-i avarustes. Minu jaoks oli uus vaid kunagiste Taj Mahali arhitektide jumalik ettenägelikkus. Kas Teie teadsite, et kõik 4 Mahali ümbritsevat minaretti on projekteeritud ja ehitatud väikese kaldega väljapoole, nii et võimaliku maavärina korral jääks armastatud naisele ehitatud tempel läbi aegade püsima.... Kahjuks tundub, et kohalikud ei panusta eriti oma turismi põhiobjekti renoveerimisse ja hooldusesse. Vähemalt on Upsijad selle Unesco pärandis oleva ja hävimisohus oleva maailmaime oma silmaga ära näinud. Edasi kulgesime marmorivabrikusse, kus meile näidati, mil kombel valmib imekaunis käsitöö alates malenditest kuni laudadeni välja, muudest anumatest rääkimata. Eriti uhke tulemuse andis anumate ja laudade katmine kohalike looduslike kivimitega.

Soovite lauda osta? Pole mingi probleem: kui te kohe ei soovi seda kaasa võtta, saadame DHL-ga. Aga meil Pillega hakkas lambikene vilkuma: kui juba laudu looduslike vääriskividega kaunistatakse - peaks olema võimalik "kivikesi" ka osta, nii et lõpuks saaksime Milvi palve täita. Videoklipp keeldub end üles laadimast, seetõttu siis fotol finaal: punane kotike koos kahe granaadiga.


Ja siinkohal toon ära veel ühe Indiale iseloomuliku joone: äärmuseni viidud turvalisuse nõuded ja seda nii muinsuskaitse objektidel, kirikutes ja isegi suuremates kaubanduskeskustes: pildistamine ja filmimine keelatud, kotid tuleb enne sisenemist hoiule anda ning tihtipeale kobatakse sind metalliotsiaga üle nagu lennujaama turvakontrollis. Nii et piltide- videode vähesus pole jäädvustajate laiskuse süü....

Korraldajate poolt oli väljasõit puhast loodust propageerivasse "rantshosse". Kenad onnid ööbimiseks, pügatud roheline muru ja lokkavad lillepeenrad. Selles oli midagi tuttavat. Ja siis ütles Tarmo välja lihtsa tõe: see on ju nagu meie oma suvekodud. Tõepoolest! Ja puhas oli:  mitte ainsatki paberitükki... kuni tarani. Joogipudelid, mis meie kaasabil oli tühjaks saanud, visati lihtsalt üle aia - ilmselt piisas puhta looduse jaoks mõnestsajast ruutmeetrist:) Ja ilusad oli safari ning päikeseloojang.


Mis me veel Aliisiga välja kauplesime? Õige pea saime selgeks, et ühekordsest küsimisest/soovist ei piisa, vaid et tuleb olla raudne ja järjekindel. Just nii said võimalikuks meie ekskursioon teemandivabrikusse ja safari soolajärve äärde. Teemandivabrik... Oma vaimusilmas kujutasin ette steriilset hästivalgustatud ruumi ning valgetes kitlites askeldavaid professionaale. Reaalsus nägi välja aga hoopis selline



pigem metallitöökoda meenutav. Ja kui me silm esmapilgul küütlevaid teemante ei haaranud, juhatati pisikese kristalli asukoht meile näpuga kätte. Aga ei saa salata, ka siin oli tehnikasajand, sest viimase kontrollietapi läbisid kõik teemandid arvuti abil. Meie aeg Pauli ja Tarmoga selles vabrikus jäi üürikeseks (müügipunkti me ei jõudnud), sest pidime kiiresti-kiiresti minema - õigemini küll meid toimetati - kohe algavale Ahmedabadi linnapea vastuvõtule (5 min. riietumiseks, 1 tund ootamiseks, filmida ei tohi).
Aga safari oli lahe: kauaoodatud vabadus ja päikesepaiste ning elu-olu nagu ta on. India vääringus küll pisut kallis, kuid kindlasti oli väärt investeering. Lisan siia  Paul Sõrmuse tehtud väikese klipi, kus vilksatab kogu muu elu sisse ka pisut India ürgset loodust, flamingosid, https://plus.google.com/111866642632837888745#111866642632837888745/posts

ja ainulaadsete eeslite väljasuremisohus populatsiooni, soola valmistamist, külaelu...



 Tundub, et viimane kulgebki hällist hauani samas külas. Tänu sellele külaelanikud õnneks ei tea, millest nad on ilma jäänud ja nad ongi õnnelikud. Hea seegi!

Tänaseks lõpetan. Kui mahti saan, tuleb veel üks osa: sedakorda Delhist. Kui juba nii kaugele tuldud, ei saa jätta Delhit väisamata. Nii et kindlat meelt ja jääge meiega!