Siin me oleme - Prangli. Here we are - the island of Prangli

Following up the tradition of ours to discover every year one Estonian island we could not help and started in July to Prangli - a small island near-by Tallinn just an hour by boat. As it was the Fishermens' Day there was quite a lot of visitors on the island, wandering around, syckling, laying in the sun, swimming and sporting. Eager to learn more about Prangli and as we had children with us we decided to take an excursion by legendary socialist truck GAZ . And it turned up to be a right decision as there were so many crossing small routs on Prangli and if we had gone on our own we for sure had got lost. And of course we could not help but in the evening visited and enjoyed the concert of Anne Veski - popular Estonian singer. But for sure photos tell more than words so take a look at the pictures. But of my God we have still .... islands to discover:)!

Ka sel aastal jätkasid Upsijad oma eesti saarte avastamise traditsiooni. Valikut hakkasime tegema juba detsembris ning tee õigeni oli pikk ja vaevaline ning tänu Pille järjekindlusele meie reis  lõpuks teoks sai. Tõsisemalt hakkas Pille asja ajama juba mai algul, aga selgus tõsiasi, et oleks tulnud veel kärmem olla, et kõik soovitud kellaajal oleksid üle või siis jälle tagasi saanud. Nii et kes te blogihuvilistest soovite edaspidi Pranglile minna - olge kärmed!
Mõnikümmend kilomeetrit enne Tallinna tabas meid tõeline padukas ja kiitsime Pauliga end

 hea majutuspaiga - laka - valiku eest. Aga laevas tuli Leino uudisega, et Prangli kohal on taevas helesinine auk ning et saarel ei saja.

                        Pole midagi öelda: see mees on prohvet!
Meie põhipäev saarel - 7. juuli -  trehvas olema kalurite päev, mistõttu saarel oli hulganisti rahvast küll meiesuguste suvenautijate

                               kui ka kohalike sugulaste näol.
Meenub ka üks teine kalurite päev, toona Kihnus, kus me küll ainult ei logelenud vaid tegime ka tööd st. tantsisime: "soojendasime" "Meie meest". Temperatuur nagu selle postituse kirjutamise ajal oli +28C kanti ja saal otsani rahvast täis ja täiesti õhuvaba. Aga see selleks. Ilmaga vedas: oli mõnus ja päikeseline ning soosis kõiki väliseid tegemisi: mererannas lebotamist, ujumist, grillimist, saunatamist, ringiuitamist, päikeseloojangute nautimist, ekskurseerimist,

                 pildistamist (ega fotograafi elu pole meelakkumine).

Ja ekskursiooni me võtsime, sest kuidas muidu sa sellest Pranglist sotti saad. Kuna meiega olid kaasas ka "noored upsijad" (hea põhjendus) ja väga pikka maad jalgsi käia ei viitsinud, tellisime veoauto - vana hea GAZ-i. Seltskond suur, Gaz-i kast väike,

aga usinalt katsetades-proovides suutsime sentimeetrise täpsusega ennast siiski ära mahutada ja sõit läks lahti. Nägime metsas asuvat

      gaasitoru (kunagi puurimistööde käigus hakkas maapõuest välja tulema gaas),
                                                     

                                 hiidrahnu, mille ümbermõõt oli 36 m,

                                                     pilt IMG_7966JPG
sotsialiseerusime poe taga (väga emotsionaalne ja eluline, kuid panen üles vaid Kerdi-Marguse loal).

Väisasime 2. maailmasõja ajal hukkunud laevale pühendatud monumenti (sellest loost oli erinevaid variante - mine võta kinni, kus see tõde oli), kena kabelit ja muuseumi, kus

      läbisime ka kohaliku keeleoskuse kiirkursuse, täpsustasime, kas saar on ikka saar

                                                  või hoopis poolsaar

                ja korjasime "aas-käokingi" - milline imeline aroom, seltsimehed!
Ja hulgaliselt kiviaedu, millest osa lausa ühekordsed - pidid nende ehitajatel aga kiviseadmise oskused olema! Aga milline teede rägastik: iga 3-4 meetri tagant läks jälle 1 tee, nii et kui need metsateed kõik oma kilometraazhilt kokku liita, oleks Prangli vist EU-s auväärsel esikohal.
Ja õhtu pärl oli Anne Veski kontsert kohalikus kultuurimajas, kuhu osa seltskonnast

                                       Signe eestvedamisel kulges.
Kontsert oli hea, Anne tiim tipp-topp ja primadonna sõnutsi

                   saali ühendkoor tubli ning tantsutrupp võrratu.
Muu seas õpetati meile selgeks ka ühe uue laulu (mis tuleb ilmselt suurele auditooriumile esmaesitlusele Anne juubelikontserdil Sakus detsembris) refrään, mis kõlas nii: "Elada on tore, elada on hea!"
Ja veel üks oluline asi (eriti neiudele-noorikutee): elasime turismitalus, mistõttu naispere oli pottidest-pannidest ja toiduvalmistamisest prii ning saime nautida perenaise kokakunsti. Küsimus suurele ringile: milline roog osutus populaareimaks?... Munavõi! Pranglile tagasi mõeldes, tuleb tunnistada, et üks asi jäi meil tegemata: võimalust mööda oleme pea iga külastatud saare randa kividest Upsijate majaka ehitanud. Aga noh, eks oleme siis edaspidi hoolsamad.
Järjekordselt võib nentida, et Eesti saared on lahedad ning nende avastamine (tõsi küll - õnneks mitte Robinson Crusoe moel) lahe traditsioon. Eks seda, kes ... (pigem ei ütle mitmest sajast saarest) järgmiseks valituks osutub, näitab juba aeg.

Kagu-Eesti tantsupidu "Kuula" - Dance-Festival "Listen!"

 

 

Kuula, mida on öelda inimesel sinu kõrval!

                             Kuula, sest ka südamel on hääl!
                   Kuula, millest räägivad esivanemate traditsioonid!

Pärast Vaba 100 häälestasime end järgmise suurema ürituse - III Kagu-Eesti tantsupeo "Kuula" lainele. Kuidas iseloomustada seda ajajärku? Treening! Treening... Treening!!!! Nõrkemiseni, sest pahatihti oli neid, kes mingil endale teadaoleval põhjusel (väga leebelt öeldes) nii mõnigi kord trenni tulla ei saanud:). Aga las see "pesupäev" jääda meie endi teada! Igatahes lõpuks jõudis kätte 25. mai ning reedel kell 15.00 tuli Intsikurmus positsioonidele asuda. Eks ta olnud tööinimesele pisut varavõitu ja nagu korraldajadki tunnistasid, olid osalejate read õhtul kella 19.00-ks juba oluliselt täienenud. Aga eks igaüks õpib, loodame, et ka korraldajad, ning järgmise peo proovigraafik saab paremini paika: ikka nii, et ei peaks töölt mitu tundi varem ära küsima ja siis ühekorraga on laupäeva lõunast kuni pühapäevani sülle kukkunud suur ports vaba aega. Ja kurb oli kuulata, kui üks umbes 2. klassi poiss rääkis meile oma murest: "Terve talv õppisime tantsu (vist oligi peo nimilugu), aga nüüd pandi meid ainult taha äärde seisma ja õõtsuma..." Kui palju kurbust oli neis silmades ja muregi suur, mistõttu tuli seda lihtsalt jagada!
Aga ilm oli tantsurahva poolt: päikesepaisteline ja soe, et mitte öelda kuum ning õige pea läksid puhkepauside ajaks hinda varjulised kohad. Kuigi pakuti ka ööbimisvõimalust, siis seda kasutas vaid väike käputäis upsijaid, kuid etterutates võib öelda, et just see 4-ne punt sai peost täiega osa, kuna laupäevaõhtusel simmanil tantsisid nad lausa varbad villi.
Pidu ise toimus 27. mail ja esinejaid oli alates pisikestest lasteaia põnnidest kuni memmede-taatideni välja, publikut jagus ohtralt ning auditoorium elas tantsudele soojalt kaasa. Said nad ju osa oma lapsepõlvest tuttavatest ringmängudest kõige nooremate esituses, teismeliste toimetustest, kui ka tagasivaatest karmile küüditamisele... Peo krooniks oli "Kuula" Ott Leplandi esituses, kuid kahjuks oli Otil endal mujal tegemist, nii et tuli leppida helikandjaga (Signe, sa said sellega hästi hakkama, kuigi sinu lootus kustus vist viimasena!). Aga nüüd annaksin sõna pigem piltidele - nemad ju paremad jutuvestjad:

Meie päike!

Kümme minutit "käpakestele"

                                      Intsikurmu mändide all

                                          Mehed omaette

                                           Tantsijal on janu....

                                        Upsija olla on uhke ja hää!

                               Lipsticks are the girl's best friends!

Especially the red ones!

         Grand finale, siis kui külmal maal on käidud ja kuulamised kuulatud....

      Tänud Sulle, Külli! Poleks olnud sind, poleks meil neid toredaid elamusi!

2017./2018. hooaja lõpetas meil Upsijate üldkoosolek, teemadeks lõppeva hooaja kitsaskohad ja sihid uueks tegevusaastaks, lootuses, et Külli meid ka edaspidi taltsutab ning sellele järgnev grill ja chill Allani ja Kärdi kaunis kodus. Ja seda juba teist hooaega järjest - ei tea, kas hakkab traditsiooniks muutuma? Oi-oi: äärepealt oleksin unustanud: meil on ju kohe-kohe tulemas üks saareretk, et saada kirja järjekordne avastatud ja üleloetud saar. Nii et polegi enam palju aega jäänud, kui tuleb pakkima hakata ja - merele!

On May 27th we participated in the dance festival named "Listen". Listen to people next to you, to old traditions, listen what your heart tells about! It was an open-air performance telling about children (the youngest dancers were of age 5-6) becomming grown-ups, about our history, joy and hard times of it devoted as many other events of this year to the 100th anniversary of our republic.
The festival was the final of our season of 2017/2018 so happy summer holidays to everybody and lets hope to meet again in the autumn.