Wednesday, October 31, 2012

St. Petersburg, Russia

Järjekordset kirjatükki alustades konstanteerib bloggeri statistika, et ainuüksi paaril viimasel päeval oli Upsijate toimetuste vastu huvi tundnud 18 ja 16 lugemishuvilist (vaatamisi kokku muide, kui kellelegi peale blogija enda huvi võiks pakkuda, on 1136). Ei tea, kas meie viimase laheda trenni ning õnnestunud:) õpingu pärast? Aga vot - peate veel veidi ootama ning kannatust varuma, kuna olin endale lubanud, et panen kirja veel jupikese Piiteri juttu.
Pean tunnistama, et ei mäletagi täpselt, kust sellise reisi mõte tuli - ju kellelegi Brigita ilmutas. Igatahes seda 2007/2008 hooaega puudutavast tööplaanist lugesin: ... jaanuar 2008.a. Peterburi, vastutavad Maire ja Uuno.  Ja siis kõlavad kõrvus kaks tsitaati. Esimene neist Mairelt: "Nii, Kasemets...." ja teine Kajalt, ikka see traditsiooniline - teate ju küll -: "Millal on väljasõit?" Aga bussi asju toimetas minu mäletamist "Tiit Reisidega" Pille.
Väljasõit oli kohe jaanuari algul ja seda sellepärast, et tahtsime näha kuulsat vene jõulu kogu selle hiilguses. Seega siis kompsud kokku, kaasa "Kusta" ja "Siller" ning saigi võetud suund Piiteri peale, kus veetsime aega 4.-6. jaan. 2008. Igatahes jagas Kats nagu tubli emme kunagi oma "lapsukestele" bussis sooja omatehtud leiba: ikka korralik  viilakas viilaka järel, sinna veel või peale - imemaitsev suutäis! Aga väljas oli pakane juba Eestis Venemaast rääkimata. Mäletate ju küll, et vene talv päästis Napoleoni sõdurite käest ka Moskva....
Peterburis hoolitses meie eest Peterburi Eesti Seltsi esinaine pr. Viiu Fjodorova. Tarvitses meil vaid midagi soovida, kui Viiu nagu kuldkalakese abil see soov täitus. Kõik asjaosalised, kes siis värskendas, kes tegi esimest korda tutvust vene kultuuriga ja Piiteriga. Loenadamatute objektide hulgas, mida väisasime oli Peterburi Jaani kirik (tol ajal veel tellingutes), Peeter-Pauli kindlus (vaata aga vaata: Paulil üle maailma kohvikuid, nüüd siis ka kindlusega maha saanud), Tsarskoje Selo ja loomulikult Ermitaaž. Tsarskoje Selos läks isegi Viiul kogu tema professionaalsuse juures natuke aega, aga kuna pidime palee värava taga ootama ning ilmataat oli veel mõned külmakraadid igaks juhuks juurde keeranud, otsustasime endale pisut sooja teha. Ah et  "lapikuga"? Noh hea küll tšutt-tšutt, aga parim vahend selleks oli meie oma "Kaera-Jaan".

Ülejäänud seltskonnad vaatasid Upsijaid algul küll pisut imestunult, kuid peagi hakkasid meile kaasa elama.
Ermitaažiga oli jälle pisut teine lugu. Seal tuli tähtis nägu pähe teha ja need, kes vene keelt hästi ei mõistnud, pidid oma suukesed kenasti kinni hoidma kuni olime ametikäigust sujuvalt sisse saanud.
Ja siis muidugi meie hobi - tantsimine. Andsime oma kontserdi Peterburi etnograafiamuuseumis. Küll oli suursugune paik.


Meie etteastest olid tulnud osa saama Peterburi Eesti seltsi liikmed ning muuseumikülastajad. Tore oli! Vahetasime kingitusi ning kutsusime Piiterlasi ka Eestisse. See pakkus eesti seltsi liikmetele tõsist huvi. Tegime neile isegi ametliku küllakutse meie juubelile (vene eesriie oli selle koha pealt veel õige tugevasti kinni...). Paraku ei saanud nende külaskäigust asja ning Tartusse tuli vaid proua Viiu. Proua Viiust veel niipalju, et ta on vastu võtnud suurel hulgal eestlastest külalisi ning et meie president tunnustas Viiu Eesti kultuuri hoidmisega seotud tegevust talle kõrget vabariigi aumärki andes.
Mis veel? See mõnus saksa pubi (kõlab küll inglaslikult), kus kohapeal õlut tehti, mõnusad õllekannud ja kuumus:) - miks muidu lahkudes olid pea kõigi meesinimeste pintsakud ontlikult igaühe käsivarrel, mitte tavapäraselt seljas?!
Ja veel üks söögikoht (nimi sel kahjuks ajaloohõlma vajunud). Igatahes esimeses söögisaalis oli uhke elusuuruses sõiduauto "Tšaika" laud ja toolid sees, nii et võtke aga platsi! Kuna meid oli üksjagu palju,  loovutasime "Tšaika" järgmistele külastajatele ning kulgesime pisut väiksemasse, just nagu meile loodud söögisaali. Siis toodi menüüd, kust lugesime lisaks tavapärastele söögikoha artiklitele veel ka järgmist:
Pitsi purustamine                               .... rubla
Taldriku katkitegemine                      ..... rubla
Kahvlite/ nugade/ lusikate väänamine  ..... rubla
Lillevaasi lõhkumine                           ..... rubla
Televiisori puruksviskamine                ......rubla.
Nii et kõige peale oli mõeldud ja klint on kuningas: "Nagu härrad soovivad!"

Kodutee kulges kiirelt ja kuumalt sõna otseses mõttes, sest meie bussil juhtus mingi apsakas, mistõttu temperatuur (eriti bussi tagaosas) hakkas kiirelt tõusma, higi lahmama - ainult viht oli vajaka.

Wednesday, October 24, 2012

Kanuumatkad, Vormsi ja Mardilaat

Peate veel mõned mälestused välja kannatama, siis jõuame juba vahelduseks tänapäeva.
Aga mälestused seepärast, et see aeg oli üks tore ja ettevõtlik aeg (eriti 2007.a.) meie Taara-Upsijate eluloos.
Alustan kanuumatkadest, mis oli lahutamatuks osasks meie igasuvistes ettevõtmistes. Tarvitses vaid Kajal öelda, et nüüd autodesse ja koos naiste-meeste ja lastega Pundale ja kohal me olime: ikka enne "töö" kanuutamise näol ja pärast see super saun + grill + chill. Kaja, Sinu poole suunan oma nimetissõrme ja ütlen: "Sina oled süüdi!" .... selles, et Sõrmuste isandal-emandal nüüd ka Ahjal kanuu on. Olin aastaid veendunud, et tarvitseb mu jalal vaid kanuud puutuda, kui see kindlasti kohemaid ümber läheb ja püüdnud oma perele selgeks teha, et minge ja sõitke palun, ainult ilma minuta. Ja siis tuli müüdimurdmine: ei läinud ümber, ei valutanud lihased, ei olnud vilets ettevõtmine, vaid just the opposite! Nii see pisik naha vahele läks ja enam välja ei tulnud.




Aitäh, Kaja, Sulle, Sinu isale ja vennale, kes te tubli tiimina lisasite sära meie ettevõtmistesse ja ilusaid helmeid mälestustesse! 

Usinate maadeavastajatena jätkasime ka Eestimaa saarte avastamist. Selle aasta sihiks oli Vormsi. Mäletate, kui esimesel ilusal suveõhtul läksime naaberkülla pubisse? Ja koju tulles polnud kuiva kohta isegi hamba all!
Vaesed line-tantsijad, kes vabas looduses telkisid... Meie ekskursioon selle puna-valgete majadega asustatud Rootsi juurtega saarel või retk mererannal, rajaleidja Tarmo kõige ees. Kena kirik, kus meremeeste kombe kohaselt oli lakke riputatud ka laeva mudel. Osasaamine jahimehe nõksudest...
Ilus oli, aga otsa sai:). Ehkki oleme tänaseni usinalt oma saarteprojekti jätkanud, tahaks teada, millal ettevõetud ülesande täidetuks saame lugeda - Eestis on ju "ainult" 1521 saart!!!



Ju olime oma Balticaks õpitud kavaga kõrgele komisjonile silma jäänud, sest lisaks Tallinna Raekoja väljaku kontserdile kutsuti meid "Ringiga" esinema ka Mardilaadale, õige prestiižikale üritusele, mis toimus Saku Suurhallis. Tegevus toimus parallelselt kahel väljal: erinevate kollektiivide esinemised + käsitöömeistrite väljapanekud. Uudistajaid-vaatajaid jätkus mõlemale poole ja tuleb tunnistada, et käsitöö oli viimase peal, endalegi saar paar mõnusat asja ostetud, mis tänaseni vastu pidanud.

Monday, October 15, 2012

Bohemia 2007

Mis on Bohemia? Kus on Bohemia? Annan vihje: Bohemia kristall. Ning siit polegi enam sotsialismiaja üle elanud ja ilmselt ka pisut kristallikultust tunda saanud inimhingel järeldada: Tšehhi. Bingo, nii ongi!
Kuidas me sinna sattusime? Täitsa juhuslikult, kuna vastasin ühele suvalisele e-kirjale. Ning arvan, et meie seltskond nautis seda reisi täiega.
Elasime suhteliselt Praha äärelinnas, kuid sellest polnud midagi, sest trammid sahisesid iga mõne minuti tagant käia otse meie hosteli ukse alt, sealt juba edasi metroosse ning sujuvalt soovitud suunas me läksimegi!
Tuleb tunnistada, et minust sai tõeline Praha vanalinna patrioot: kui ilus, kui puhas ja kui turvaline isegi pärast seda, kui raekoja kell oli südaöötundi löönud. Meie ülistusi jagab ka meie "esimene" perekond s.o. noored Sõrmused, kes on Prahas ümberistumiste kestel piisava ajavaru korral seda kaunist paika väisanud.
Mis on selle festivali eredamad välgatused?
Nagu juba mainitud imeilus Praha koos meie giidi Ewaga.
Gastronoomilise poole pealt maitsev toit ning hubased einestamispaigad, kus A-l 2 täppi: esimene neist Pauli "tagasihoidlik" praad tegelikult küll sea tagumine kints kogu oma hiilguses. Kui ettekandja selle uhkelt kohale tõi ja kliendi ette asetas, saabus meie lauda hiirvaikus - nii lummatud olid kõik, pilgud puurimas "tillukest" kehakosutust, millest oleks jätkunud meile kõigile.... Teiseks täpiks oli maitsev õhtusöök kohalikus pizzerias vahetult enne festivali galaõhtut. Aga seda ei osanud me ju ette arvata, et võõrustajad on "kannaka" teinud ja galaõhtu üks osa sab olema pidulik mitmekäiguline gurmee. Muidugi sõime, ainult et ...silmadega...
Suurepärane ilm. Ja ime küll, vaadates meie selle aasta metereoloogilist eripära, soovisime tookord Tšehhimaal, et päike oleks võinud veidi tagasihoidlikumalt paista. Miks? Sellepärast, et Podebrady lava põranda (katust ju polnud) oli päike nii kuumaks kütnud, et see kippus isegi läbi kinga talla kõrvetama selle tähenduse kõige olulisemas mõttes.
Orienteerumine leidmaks puskkaevude värvimuusika kontsertpaika (võiks tõmmata paralleeli onu Ville otsib prille) ja pärast hanereas maraton sõbralike linnaelanike kaasaelamise saatel, jõudmaks viimasele trammile, vältimaks kilomeetreid, mis ebaõnne korral oleks tulnud jalgsi vantsida.
Kuulsa Karlovy Vary kuurortlinna väisamine, saunatamine (mäletate ikka, kus oli kõige turvalisem riietumiskoht), ja ujumine katusebasseinis. (Fotojäädvustuselt nähtub, et õhutemperatuur oli +29C, vesi bassus aga +24C.)
Meie tunnetest ja emotsioonidest rääkimiseks annan sõna Bohemia kodulehele
http://www.greatevents.cz/dance2007.html , mida sirvides, võite tuttavat tantsurahvast näha jälitades järgnevat 2 linki: Podebrady on Saturday  ja Old Town Sq on Saturday .
Pildid kõnelevad iseenese eest ja ei hakkagi selle reisi kirjeldamiseks suuri sõnu kulutame - küülap mõistate isegi, kuidas seda sõitu kaifisime.
Lisaks festivali tublile fotograafitööle (millised hetked ta on kinni püüdnud!)  ka mõned pildid Sõrmuse-pere arhiivist - kohe ei saa teisiti!





Thank you Prague!

Wednesday, October 3, 2012

Volbriöö Värskas 30. aprill 2007

Vanu fotosid sirvides selgus, et 2007.a. oli meie Taara-Upsijate ajajärgu üks väga tegus aasta. Kui algul arvasin, et siit tuleb vaid paar lugu, siis nüüd on jäädvustamist väärivaid mälestusi selle perioodi kohta kohe päris mitu. Arvuti arhiivilaegas tuleb jälle kriginal lahti ja siit tuleb viimane kunagine käsikiri. Nii et copy-paste ja siin ta on:
Värska Sanatoorium kutsus meid 30.aprilliks appi volbriööd tähistama. Ja nagu üldtuntud lauluviisis: kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Roberti, sikutas lõõg rahvatantsijat vastu-pandamatu jõuga Värska kanti (liiati veel, kui sõiduraha lubati lahkesti kinni maksta). Nibin-nabin oli Katrinil-Tarmol kokku pandud Kolumatsi-põhine nõiatants ja tegijad me olimegi.
30. aprill on teatavasti juba suht soe aeg ning Mooste mõisas peeti eelmisel nädalavahetusel Jüripäeva. Ent sel kevadel olid loodusel teised plaanid. Melliste kandis nägime maas juba esimest lund ja mida edasi Värska poole, seda tugevamaks tuul, tihedamaks lumesadu ja paksemaks maad kattev valge vaip muutusid. Ning tõsi, mis tõsi: Räpinas oli sahk tee äärde lausa kõrged vallid lükanud. Tekkisid küll pisukesed kahtlused edaspidise osas, sest pidime hiljem järve ääres Viljo valmistatud liha grillima... Aga enne töö ja lõbu pärast!
Kõik olid ettevalmistusi tõsiselt võtnud ja nii me moodustasimegi oma kostüümides üpris kummalise seltskonna. Teatavasti jäävad nõiad oma kauniduselt Okasroosikesest kaugelt maha, mistõttu nii mõnigi pisi-külaline puges meie õõvastava kamba eest, Surm ise eestansijaks, issi-emme sülle peitu. Aga lõbus meil oli ning tundub, et ka külalistel.    
Aga siis läksid asjad tõsiseks, sest järve äärde me grillima ei saanud. Kohalike sõnutsi kandnuks tuul meid kohe üle järve Venemaale. Paha küll öelda, kuid tuindub, et nõid oli hoopis pugenud kohaliku baariomanikku sisse, kes kategooriliselt keeldus oma ahjus meie liha grillimast ja vaatas meid kui häbituid algajaid luiskajaid, kui ütlesime, et Tartus küll talve polnud. Äärepealt oleksime Ahjale meie (Pauli-Terje) suvilasse sõitnud oma unelmat liha näol tõeks tegema, kuid viimasel hetkel meenus, et võtmeid pole kaasas ning lisaks tahab vastvalminud kamin ka mõnda aega kuivada. Siis arvas Uuno, et võiksime tema suvekoju Otepää kanti sõita. Mõeldud, tehtud. Esialgu koondusime kööki, kus Kaja, Sahku-Pille ja Paul asusid usinalt leiba praadima ning näljaseid kostitama, osa seltskonda suundus aga sauna poole. Igatahes leib (tõsi küll, tundub et päris suure kalorsusega) ja tee maitsesid mõnusad ja riburada pidi suunduti sauna poole grillimismeeskonna tööd kontrollima. Ja kummaline: see kes läks, enam tagasi ei tulnud. Kui siis Ehar viimasena meiega ühines, sai saun nii parasjagu rahvast täis, et poiss ei pidanud oma kotti enam käes hoidma, vaid see püsis niisama meie kõigu ühisel toel, kes me seal seisime. Ja muide, lihasöömist kitsad olud küll ei takistanud ning lihameister oli tasemel nagu alati!
Ju on vanarahval õigus: häid lambaid mahub palju ühte lauta…

PS! Oleme kuulnud, et nimetatud kuupäevast pole praetud leib enam Uuno ja ta proua menüüs - ju osutusid meist maha jäänud sinist tooni odöörid pisut liiga pikantseteks.

Pingviinide paraad ja püramiidid

Upsijate hääletoruna ei saa ma üle ega ümber "Loitsuta".
Kuna kõiki prominente ei kutsuta või vastupidi pole neil võimalik lähtuvalt oma tihedast töögraafikust ja valijatega kohtumistest minna "Estoniasse" punasele vaibale, sai nimetatud auväärne seltskond kokku Suure-Jaanis meie sõprade - "Loitsu" kutsel. Tähtsaid "sulelisi" oli tulnud nii Euroopast kui Aasia poole pealt aga ennäe imet: igaüks neist mõistis sulaselget veatut eesti keelt. Lisaks väljamaisele kirevale külaliskonnale oli näha ka Eestimaa kultuuripõllu harijaid, kellest vääriks märkimist muusikaala edendaja Tõnu Kaljuste Tarmo isikus.
                                      Fotosilm on jäädvustanud minu ja minu saatja visiitkaardi.
Selline visiitkaart pidi olema igal külalisel (etikett ju!) ning see tuli enne kätlemisvooru anda nime mahahõikamiseks kohalikule protokolliülemale. Algul ei viitsinud Pegasus lennata, aga kui ta siis bussis lähtuvalt igaühe tualetist hakkas tiibu sirutama, polnud fantaasial enam piire.
Päris lõbusaks läks siis, kui pidupaika saabudes riietuma hakati: oh seda itsitamist ja ringikiikamist!
                           

Nagu sellise sündmuse puhul tavaks, järgnes kätlemisvoorule tants, aga mitte tavapärane, vaid ikka rahvatantsija moodi. Seekord pidid meesinimesed naisinimese riietuses tantsima ühe ontliku naistetantsu ja õrnema soo esindajad siis jälle meeste oma. Mida kosta? Need uued naisinimesed olid esiteks pisut ületoidetud, nii mõnelgi vöökoht paisunud nagu oleks paari-kolme kuu pärast uut järelkasvu oodata ja oi, küll nad olid eputrillad!!!
                                            
                            

                                                      
Aga värsket verd poisid seevastu rasket tööd rabanud ja alatoidetud - vestid lausa lopendasid seljas. Kuid hoolimata oma kesisest ja nälginud välimusest said nad "Kingsepa polkaga" päris kenasti ja maskuliinselt hakkama.

Ent mis puutub "Loitsu", siis asjad ei piirdu ainult "vaibalkäimisega". Põnevaid ideid jätkub meie sõpradel küllaga. Näiteks ükskord tuli igal külalisrühmal esitada sportlik number. Meil oli selleks püramiid, mille tegemist trennis korduvalt harjutada sai. Püramiid oli tõsine ja meie riietus samamoodi. Pisut soliidsemas eas lugejaskond ehk mäletab kunagisi koolis nõutud nn. võimlemisriideid, mis koosnesid mustadest lühikestest pükstest (ei, mitte lühikestest retuusidest, vaid nendest trussikusarnastest),  valgest /sinisest maikast ja sokkidest.  Järeleandmisi ei tehtud kellelegi, vaid pisikese mööndusena võisid naisinimesed komplekti lisada ihuvärvi sukapüksid. Need sportlikud kavad kutsusid esile tõelise eufooria, kuid kahjuks peab tunnistama, et miskipärast pole Terje-Pauli fotoarhiivis, kust kõik selle blogi pildid pärinevad, miskipärast ühtki fotot, kus need meistriteosed oleksid jäädvustatud.... kahju!

Või siis etteaste sootuks teisest ooperist:  "Väikeste luikede tants" P. Tšaikovski balletist "Luikede järv". Siresäärsed, tõsi küll, mõni luik pisut matsakam kui teine, kuid igaüks südamega asja kallal - selline oli "Loitsu" meespoole üllatus.
Ette rutates võib öelda, et seda esitust nägime veel sama heal tasemel Upsijate 25ndal ja Taara-Upsijate 5. juubelipeol.

Vahvad ettevõtmised nii korraldajate kui osalejate poole pealt, kus kõik nii võõrustajad kui külalised võtavad asja täie tõsidusega ja saadakse tulemus nagu rosin! 


Jess!!!! Ma teadsin, et kuskil ju PEAB olema:

Monday, October 1, 2012

Tuhamägede Tantsupidu 10.02.2007

Avan jälle arvutisahtli ning järgmised paar-kolm  lugu Taara-Upsijate ajajärgust tulevadki otse "kummutist". Selline variant töötaks üpris kiiresti, kui ei peaks pilte lisama, aga nagu juba varemgi öeldud, annab pilt  olnut edasi paremini kui ükski sõna, nii et ütlen endale: "Come on, Terje -näpud tööle!"
Ka rahvatantsijate seas liiguvad „sosinad”. Tavapärase naised saunas rääkisid teemal „Kes kellega käib” asemel on need jutud, kus keegi käinud on ja kas oli tore. Selline sahin ajendas meidki Tuhamägede tantsupeole minema, et veenduda kuuldud juttude õigsuses. Eks see tantsijarahvas ongi pisut kummaline: suvel tatsuvad kohati poris ja vihmas ning ei tee teist nägugi, talvel viskab neile vaim lingu kaela ning ärgitab keset -20C pakast vabatahtlikult mitu tundi väljas veetma. Aga nii see täpselt oligi.
Laupäeva varahommikul algas meie sõit Maire organiseeritud bussiga traditsioonilisest stardi- paigast Aardla-Võru ristist. Lahutamatu osa seekordsest pagasist soojad mütsid-sokid-sallid- kampsunid, „lapik” ja termos kuuma joogiga.
Martti kuldaväärt ettepanekul külastame Valastu juga. Milline lummav karge ilu, mida sõnades kirjeldada ei suuda, siin peavad pildid rääkima. Fotosessioonid üksinda, kahekesi, kolmekesi, grupiti. Ning uuesti bussi ja mägede poole edasi!
Käime kaevandusmuuseumis. Piisab vaid kaitseriietuses maa alla minemisest ja toestatud käikude, tilkuvate lagede ja seinte nägemisest, kui raamatutest loetud varingud ning kaevurite trööstitu elu hakkab veelgi kindlamaid piirjooni omandama… Ei taha kaevuriks!!!! Õnneks  varsti-varsti saame jälle tagasi maapealsesse paradiisi! Aga enne näeme, kui tublit tööd teeb suure puuriga relvastatult meie läbistaja Katrin, sõidame maa all töölisi vedava Piilupardi rongiga ning näeme, kuidas võtavad „Avasta Eestimaad” saatejuhid , sedakorda põlised kaevurid Venno ja Sepo vastu keskusest tuleva kõne: „Teha veel kahe vahetuse norm!” ja suunduvad seda vapralt täitma. Aga meie läheme hoopis  sööma: kuuma kaevurisuppi ja teed. Super!



Ning siis tõmbame lisaks olemasolevale selga veel seelikud (naisinimestele tekivad kopsakad taljed nagu tublidel talunaised muiste) ja edasi lumisele väljale peo tuld süütama ning tantsima! Tantsu sai kokku õige mitu tundi ning külm tuli meelde alles osalejate autasustamisel, kui pidime viksilt paigal püsima. Kui siis kutsuti ühinema kultuurimajja simmanile suunduva tõrvikurongkäiguga, tekkis algul küll kiusatus bussisõidu kasuks, kuid õnneks sai kohusetunne võitu ning otsustasime ikkagi jalgsi minna. Ja õigesti tegime: sest osaleda mäest üles ja alla looklevast hiiglaslikus jaaniussis oli väärt  muinasjutuline kogemus.
Simman oli lõbus nagu üks simman olema peab, selle märksõnadeks võiksid olla:Tarmolt „Paul, müü kampsun ära!” ja üleüldine „Kus on Maire saabas?”. Ka ei kaotatud aega ning tehti bussijuhile selgitustööd, kui hea ja tore on olla rahvatantsija. Muuseas – ta jäi uskuma ja lubas peaaegu et järgmisesse trenni tulla. Meest sõnast, härga sarvest!