Pean tunnistama, et ei mäletagi täpselt, kust sellise reisi mõte tuli - ju kellelegi Brigita ilmutas. Igatahes seda 2007/2008 hooaega puudutavast tööplaanist lugesin: ... jaanuar 2008.a. Peterburi, vastutavad Maire ja Uuno. Ja siis kõlavad kõrvus kaks tsitaati. Esimene neist Mairelt: "Nii, Kasemets...." ja teine Kajalt, ikka see traditsiooniline - teate ju küll -: "Millal on väljasõit?" Aga bussi asju toimetas minu mäletamist "Tiit Reisidega" Pille.
Väljasõit oli kohe jaanuari algul ja seda sellepärast, et tahtsime näha kuulsat vene jõulu kogu selle hiilguses. Seega siis kompsud kokku, kaasa "Kusta" ja "Siller" ning saigi võetud suund Piiteri peale, kus veetsime aega 4.-6. jaan. 2008. Igatahes jagas Kats nagu tubli emme kunagi oma "lapsukestele" bussis sooja omatehtud leiba: ikka korralik viilakas viilaka järel, sinna veel või peale - imemaitsev suutäis! Aga väljas oli pakane juba Eestis Venemaast rääkimata. Mäletate ju küll, et vene talv päästis Napoleoni sõdurite käest ka Moskva....
Peterburis hoolitses meie eest Peterburi Eesti Seltsi esinaine pr. Viiu Fjodorova. Tarvitses meil vaid midagi soovida, kui Viiu nagu kuldkalakese abil see soov täitus. Kõik asjaosalised, kes siis värskendas, kes tegi esimest korda tutvust vene kultuuriga ja Piiteriga. Loenadamatute objektide hulgas, mida väisasime oli Peterburi Jaani kirik (tol ajal veel tellingutes), Peeter-Pauli kindlus (vaata aga vaata: Paulil üle maailma kohvikuid, nüüd siis ka kindlusega maha saanud), Tsarskoje Selo ja loomulikult Ermitaaž. Tsarskoje Selos läks isegi Viiul kogu tema professionaalsuse juures natuke aega, aga kuna pidime palee värava taga ootama ning ilmataat oli veel mõned külmakraadid igaks juhuks juurde keeranud, otsustasime endale pisut sooja teha. Ah et "lapikuga"? Noh hea küll tšutt-tšutt, aga parim vahend selleks oli meie oma "Kaera-Jaan".
Ermitaažiga oli jälle pisut teine lugu. Seal tuli tähtis nägu pähe teha ja need, kes vene keelt hästi ei mõistnud, pidid oma suukesed kenasti kinni hoidma kuni olime ametikäigust sujuvalt sisse saanud.
Ja siis muidugi meie hobi - tantsimine. Andsime oma kontserdi Peterburi etnograafiamuuseumis. Küll oli suursugune paik.
Meie etteastest olid tulnud osa saama Peterburi Eesti seltsi liikmed ning muuseumikülastajad. Tore oli! Vahetasime kingitusi ning kutsusime Piiterlasi ka Eestisse. See pakkus eesti seltsi liikmetele tõsist huvi. Tegime neile isegi ametliku küllakutse meie juubelile (vene eesriie oli selle koha pealt veel õige tugevasti kinni...). Paraku ei saanud nende külaskäigust asja ning Tartusse tuli vaid proua Viiu. Proua Viiust veel niipalju, et ta on vastu võtnud suurel hulgal eestlastest külalisi ning et meie president tunnustas Viiu Eesti kultuuri hoidmisega seotud tegevust talle kõrget vabariigi aumärki andes.
Mis veel? See mõnus saksa pubi (kõlab küll inglaslikult), kus kohapeal õlut tehti, mõnusad õllekannud ja kuumus:) - miks muidu lahkudes olid pea kõigi meesinimeste pintsakud ontlikult igaühe käsivarrel, mitte tavapäraselt seljas?!
Ja veel üks söögikoht (nimi sel kahjuks ajaloohõlma vajunud). Igatahes esimeses söögisaalis oli uhke elusuuruses sõiduauto "Tšaika" laud ja toolid sees, nii et võtke aga platsi! Kuna meid oli üksjagu palju, loovutasime "Tšaika" järgmistele külastajatele ning kulgesime pisut väiksemasse, just nagu meile loodud söögisaali. Siis toodi menüüd, kust lugesime lisaks tavapärastele söögikoha artiklitele veel ka järgmist:
Pitsi purustamine .... rubla
Taldriku katkitegemine ..... rubla
Kahvlite/ nugade/ lusikate väänamine ..... rubla
Lillevaasi lõhkumine ..... rubla
Televiisori puruksviskamine ......rubla.
Nii et kõige peale oli mõeldud ja klint on kuningas: "Nagu härrad soovivad!"
Kodutee kulges kiirelt ja kuumalt sõna otseses mõttes, sest meie bussil juhtus mingi apsakas, mistõttu temperatuur (eriti bussi tagaosas) hakkas kiirelt tõusma, higi lahmama - ainult viht oli vajaka.
No comments:
Post a Comment