Kuna kõiki prominente ei kutsuta või vastupidi pole neil võimalik lähtuvalt oma tihedast töögraafikust ja valijatega kohtumistest minna "Estoniasse" punasele vaibale, sai nimetatud auväärne seltskond kokku Suure-Jaanis meie sõprade - "Loitsu" kutsel. Tähtsaid "sulelisi" oli tulnud nii Euroopast kui Aasia poole pealt aga ennäe imet: igaüks neist mõistis sulaselget veatut eesti keelt. Lisaks väljamaisele kirevale külaliskonnale oli näha ka Eestimaa kultuuripõllu harijaid, kellest vääriks märkimist muusikaala edendaja Tõnu Kaljuste Tarmo isikus.
Selline visiitkaart pidi olema igal külalisel (etikett ju!) ning see tuli enne kätlemisvooru anda nime mahahõikamiseks kohalikule protokolliülemale. Algul ei viitsinud Pegasus lennata, aga kui ta siis bussis lähtuvalt igaühe tualetist hakkas tiibu sirutama, polnud fantaasial enam piire.
Päris lõbusaks läks siis, kui pidupaika saabudes riietuma hakati: oh seda itsitamist ja ringikiikamist!
Nagu sellise sündmuse puhul tavaks, järgnes kätlemisvoorule tants, aga mitte tavapärane, vaid ikka rahvatantsija moodi. Seekord pidid meesinimesed naisinimese riietuses tantsima ühe ontliku naistetantsu ja õrnema soo esindajad siis jälle meeste oma. Mida kosta? Need uued naisinimesed olid esiteks pisut ületoidetud, nii mõnelgi vöökoht paisunud nagu oleks paari-kolme kuu pärast uut järelkasvu oodata ja oi, küll nad olid eputrillad!!!
Ent mis puutub "Loitsu", siis asjad ei piirdu ainult "vaibalkäimisega". Põnevaid ideid jätkub meie sõpradel küllaga. Näiteks ükskord tuli igal külalisrühmal esitada sportlik number. Meil oli selleks püramiid, mille tegemist trennis korduvalt harjutada sai. Püramiid oli tõsine ja meie riietus samamoodi. Pisut soliidsemas eas lugejaskond ehk mäletab kunagisi koolis nõutud nn. võimlemisriideid, mis koosnesid mustadest lühikestest pükstest (ei, mitte lühikestest retuusidest, vaid nendest trussikusarnastest), valgest /sinisest maikast ja sokkidest. Järeleandmisi ei tehtud kellelegi, vaid pisikese mööndusena võisid naisinimesed komplekti lisada ihuvärvi sukapüksid. Need sportlikud kavad kutsusid esile tõelise eufooria, kuid kahjuks peab tunnistama, et miskipärast pole Terje-Pauli fotoarhiivis, kust kõik selle blogi pildid pärinevad, miskipärast ühtki fotot, kus need meistriteosed oleksid jäädvustatud.... kahju!
Või siis etteaste sootuks teisest ooperist: "Väikeste luikede tants" P. Tšaikovski balletist "Luikede järv". Siresäärsed, tõsi küll, mõni luik pisut matsakam kui teine, kuid igaüks südamega asja kallal - selline oli "Loitsu" meespoole üllatus.
Ette rutates võib öelda, et seda esitust nägime veel sama heal tasemel Upsijate 25ndal ja Taara-Upsijate 5. juubelipeol.
Vahvad ettevõtmised nii korraldajate kui osalejate poole pealt, kus kõik nii võõrustajad kui külalised võtavad asja täie tõsidusega ja saadakse tulemus nagu rosin!
Jess!!!! Ma teadsin, et kuskil ju PEAB olema:
No comments:
Post a Comment