Tuhamägede Tantsupidu 10.02.2007

Avan jälle arvutisahtli ning järgmised paar-kolm  lugu Taara-Upsijate ajajärgust tulevadki otse "kummutist". Selline variant töötaks üpris kiiresti, kui ei peaks pilte lisama, aga nagu juba varemgi öeldud, annab pilt  olnut edasi paremini kui ükski sõna, nii et ütlen endale: "Come on, Terje -näpud tööle!"

Ka rahvatantsijate seas liiguvad „sosinad”. Tavapärase naised saunas rääkisid teemal „Kes kellega käib” asemel on need jutud, kus keegi käinud on ja kas oli tore. Selline sahin ajendas meidki Tuhamägede tantsupeole minema, et veenduda kuuldud juttude õigsuses. Eks see tantsijarahvas ongi pisut kummaline: suvel tatsuvad kohati poris ja vihmas ning ei tee teist nägugi, talvel viskab neile vaim lingu kaela ning ärgitab keset -20C pakast vabatahtlikult mitu tundi väljas veetma. Aga nii see täpselt oligi.

Laupäeva varahommikul algas meie sõit Maire organiseeritud bussiga traditsioonilisest stardi- paigast Aardla-Võru ristist. Lahutamatu osa seekordsest pagasist soojad mütsid-sokid-sallid- kampsunid, „lapik” ja termos kuuma joogiga.

Martti kuldaväärt ettepanekul külastame Valastu juga. Milline lummav karge ilu, mida sõnades kirjeldada ei suuda, siin peavad pildid rääkima. Fotosessioonid üksinda, kahekesi, kolmekesi, grupiti. Ning uuesti bussi ja mägede poole edasi!

Käime kaevandusmuuseumis. Piisab vaid kaitseriietuses maa alla minemisest ja toestatud käikude, tilkuvate lagede ja seinte nägemisest, kui raamatutest loetud varingud ning kaevurite trööstitu elu hakkab veelgi kindlamaid piirjooni omandama… Ei taha kaevuriks!!!! Õnneks  varsti-varsti saame jälle tagasi maapealsesse paradiisi! Aga enne näeme, kui tublit tööd teeb suure puuriga relvastatult meie läbistaja Katrin, sõidame maa all töölisi vedava Piilupardi rongiga ning näeme, kuidas võtavad „Avasta Eestimaad” saatejuhid , sedakorda põlised kaevurid Venno ja Sepo vastu keskusest tuleva kõne: „Teha veel kahe vahetuse norm!” ja suunduvad seda vapralt täitma. Aga meie läheme hoopis  sööma: kuuma kaevurisuppi ja teed. Super!

Ning siis tõmbame lisaks olemasolevale selga veel seelikud (naisinimestele tekivad kopsakad taljed nagu tublidel talunaised muiste) ja edasi lumisele väljale peo tuld süütama ning tantsima! Tantsu sai kokku õige mitu tundi ning külm tuli meelde alles osalejate autasustamisel, kui pidime viksilt paigal püsima. Kui siis kutsuti ühinema kultuurimajja simmanile suunduva tõrvikurongkäiguga, tekkis algul küll kiusatus bussisõidu kasuks, kuid õnneks sai kohusetunne võitu ning otsustasime ikkagi jalgsi minna. Ja õigesti tegime: sest osaleda mäest üles ja alla looklevast hiiglaslikus jaaniussis oli väärt  muinasjutuline kogemus.

Simman oli lõbus nagu üks simman olema peab, selle märksõnadeks võiksid olla:Tarmolt „Paul, müü kampsun ära!” ja üleüldine „Kus on Maire saabas?”. Ka ei kaotatud aega ning tehti bussijuhile selgitustööd, kui hea ja tore on olla rahvatantsija. Muuseas – ta jäi uskuma ja lubas peaaegu et järgmisesse trenni tulla. Meest sõnast, härga sarvest!