India and Expressions - see you soon!

We are a folk dance group UPSIJAD in Estonia, a small country in the Baltics.  Our history contains good days as well as bad ones, joy and grief. But in spite of everything Estonians have kept their culture pure.

Estonia can be characterized by the Singing Revolution in 1988 were we sang our country free as well as Song and Dance Festivals that started in 1869 already, the last festival held in 2009 drew over 37000 performers.

Population of Estonia is only approx.1,4 million. We represent the second biggest town Tartu, called also “The City of Good Thoughts” that has only 100.000 inhabitants. You may judge Tartu to be a really tiny municipality, but for us it is the best and beloved place on earth.

Our folk dance group was found in 1982 and named UPSIJAD (meaning hoppers in English). So we will celebrate our 30^th anniversary in 2013. Since 2011 we are the members of CIOFF (International Council of Organizers of Folklore Festivals).

We try to dance, sing and play in the way our grandmothers and grandfathers enjoyed themselves. But in addition to old folk dance our programs also contain authors’ dances spiced with contemporary music. 

But all dances performed by us no matter if folklore or authors’ ones are  based on evergreen topic – relation between two sex: friendship, teasing and love.

 

Currently the group has 22 active members (by the way: quite a number of them being couples) of many different professions starting from wageworkers up to scientists who all gather for pleasant company and agreeable activity - dancing. Self-achievement and joy of performance is an award to tough trainings improved by the possibility to learn more about the culture of different countries as well as to introduce Estonian folk dance in our turn. Dancing trips have taken us to various countries last of them being Russia, South-Korea, Azores Islands. We really enjoy making friends to Estonia and to our folk culture. In 2010 in South Korea we were awarded special prize for introducing our country.  

 

What to say something characteristic about UPSIJAD? A little hint: in addition to dancing and travelling abroad we have one more hobby: “discovering” the islands of Estonia. Our homeland has totally 1521 islands, we have visited approximately 10 of them – so there is a long-long way to goJ!

Jõulud * Merry Christmas!

Tundub, et Upsijatel on välja kujunemas vahva traditsioon tähistada jõule nn. külakorda üksteise juures. Eelmisel aastal kutsusid Aliis ja Mati kogu meie seltskonna oma mõnusasse maakoju - mäletate küll: supersaun, kuusetoomine ja jõuluvana jututunnist rääkimata. Sel aastal olime aga oodatud Lepa külla Toomase ja Elke poole.
Aeg kaob kiiresti nagu liiv sõrmede vahelt ning tegemisi on kuhjaga. Seetõttu olid ka Upsijad sunnitud hargnema: ei saanud ju jätta minemata Tartu Talvisele Tantsupeole, kus oleme igal aastal osalenud. Selle ülesande võttis enda õlule Upsijate üks pool. Küsite, et kuidas neil läks ja kas "Siisikest" ka tehti. Ei tehtud, aga kuidas läks, eks need jutud jõuavad linnapealt peagi kohale - suuruke see Tartu siis ikka on...
Aga teine pool, India projekt nimelt, elab nagu valsirütmis: trenni-peole-trenni.
Peo alguski sätiti trenni lõpu järgi. Usinamad, kes varem kohale jõudsid, olid pererahvale abiks ja kui indialased pärale jõudsid, kupatati nad kohe sauna, samal ajal kui köögitoimkond ruulis täiega.
Mille poolest oli see jõul meil eriline? Klavessiin!

Laulda imeilusaid jõululaule "elusa" klavessiini saatel või kuulata-vaadata, kuidas Elke sõrmed mängleva kergusega üle klahvide libisevad, see on tõesti omaette elamus! Ja kui väljas vihiseb tuisk, lumes hubisevad küünlad ning toas hõljub verivorsti ja hapukapsa hõng - lihtsalt täiuslik ja mida võib üks igipõline eesti hing veel ihata!?

 Ah jaa, muidugi jõuluvana! Ja ühekorraga ta seal ukse taga kloppis, uhke ja sirge nagu mastimänd. Aga tavapärase punase mantli oli ta vahetanud ehtsa karusnahkse kasuka vastu (ju siis eurotrendid käesoleval aastal sellised) ja peas uhkeldas tal vene sõjaväge meenutav "läki-läki".... Ja vaene mees oli päris paljasjalgne (arvata, et tuli Kreekast)... Integreerumine missugune!

Pakkide lunastamiseks esitatud salmid-laulud olid seinast-seina ja seda nii sisult kui esituselt ja tuleb tunnistada, et kui saksakeelne ettekanne uinutas taadi valvsuse, siis venekeelne värk pani ta algul punastama ja siis ähvardavalt püsti hüppama. Näha kohe, et erudeeritud mees: keeled suus ja puha.... Ja abiline Pille näol oli samuti tegija: kingist ilma ei jäänud keegi.
Ja veel: üle mitme-mitme (äkki isegi 10 aasta) aja ristiti rebaseid. Igaüks sai personaalseks ülesandeks sooritada teatud rahvatantsu sammu, pall jalge vahel.

Aga tublid olid kõik repsid: sooritasid eksami ning said Leinolt oma rebasepaelad.

Vahvad jõulud olid. Ja veel kord meie tänu lahkele pererahvale!

Üle seitsme maa ja mere

Et millele ma sellega vihjata tahan? Upsijaid haaranud rännukirele. Just! See kirg viskas meile lingu kaela juba kevadel, tõmmates suve jooksul sõlme aina koomale ja praegune seis on selline, et vot enam ei jõua kannatada ning tulebki minna. Ainult paar-kolm nädalat veel  - ja teele! Kuhu? Eks ikka idamaist tarkust tooma - Indiasse!
Kuna elu tegi esialgses Upsijate reisiseltskonnas korrektiive, saatsime sahinad laiali ka oma vanadele sõpradele Meelisele-Piretile, Peetrile-Piretile, sir. Arturile, Õilmele, Raivole, kes on ka varem osalenud meie reiside projektrühmades. Ning "JAH"-e pudenes robinal: saime kokku 21-liikmelise seltskonna, suurima rühma, millega oleme rännanud ja mahtus nibin-nabin selle festivali reeglites ette nähtud grupi suuruse piiridesse.
Mida hakata peale vaba ajaga - pole meie jaoks mingi probleem, pigem tuleks esineda petitsiooniga (ehk sir Artur aitaks?), et seda juurde taodelda. Peame pähe ja jäsemetesse saama 10-, 15-, 20-, 25- ja 45- minutilise kavad, mille Tarmo on kokku seadnud ja püüab nüüd meile selgeks õpetada.

Nii me külalislahkesse Kambjasse koguneme ja nädalavahetused, kus tuleb kokku ca 10 tantsutundi on muutunud juba harjumuseks.

 Kas tõesti on 22.-23. detsembri laupäev ja pühapäev vaba? Lausa uskumatu! Kuna oleme üks vähestest ka folkloori viljelevatest rühmadest (Tarmo sõnutsi Tartumaal lausa ainus), põhineb osa kavasid folklooril, mis tähendab kõige muu kõrval ka laulmist. Meesinimestega tundub, et on OK, kuid tunneme väga puudust Jaana kõlavast selgest häälest (võite julgesti tõmmata paralleli Vargamäe Krõõdaga!)... Kõige lootusandvamad asendajad on Aira ja Eili, nii et edu teile, kullakesed! Eks me, ülejäänud, püüa Teile kaasa lõõritada.
Omamoodi proovikivi ning tsensuur seisab ees sel neljapäeval, kui Milvi tuleb meid üle vaatama. Nii et pind päkka ja okas kurku meile kõigile! Ja siis reedel Ruusa poole edasi, et üks oma uutest kavadest juba seal proovile panna!

Palju õnne, Loits!

Ühel päeval tuli Tarmo trenni kutsega meie sõprade,  "Loitsu" 20. juubelile.
Ja nagu ikka sellistel puhkudel: kaasa 3 tantsu + 1 etteaste õhtuseks meelelahutuseks. Kandideerimiskonkursi läbisid "Hiidlase lugu", "Tule aga tule" ning .... "Kadrel".

Aga see showtants... "Meie mees" on olnud "Upsijate" "soojendusbändiks" ja vastupidi, nii et seekord siis tegi Tarmo seade nende loole "Šokolaadist jänes". Zajatsiteks oli meie esinduse meespool, naisinimesed pidid kehastuma pliksideks. Poogin siia ka mõne pildi, eks siis hinnake oma silmaga, kuidas see ümberkehastumine meil õnnestus. Pildivalik on küll kesine (fotokal oli vaba päev), nii et jäneste epust kollektiivist pilti polegi, telefon tabas vaid viimase lontkõrva

Aga "Loitsu" kontsert oli vahva nagu alati ja väga mõnusa ülesehitusega. Selle blogi üllitajale meeldisid eriti iga etteaste vahele pikitud tantsijate tsitaadid, mis tulid otse südamest ning sinna ka läksid. Olen isegi samu mõtteid mõlgutanud, seega oli äratundmisrõõm seda suurem.

Pärast kontserti kostitas sünnipäevalaps punase-kollase-rohelise kirjuid külalisi (õhtu stiiliks oli ikkagi valgusfoor): lauad olid lausa lookas ja kuidagi ei sobi öelda muinasjuttudest laenatud sõnadega: "Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saan´d midagi!". Hiljem täpsustasime Imbi ja Tiiuga, et kust selline kulinaarne ja esteetiline saavutus ning vastus oli lihtne: neil on oma mees Havannas st. lausa paberitega kokk, pealegi tantsiv. Igatahes on latt kõrgele tõstetud ja meil sellest aprillis üleshüppamine üsnagi komplitseeritud.

Kui suurem nälg kustutatud, said soovijad ansambli pilli järgi jalga keerutada ning iga rühm ka üles astuda oma showprogrammiga. Meie jänesed olid küll vaprad, kuid ilmselt pani soe ruum šokolaadi veidi sulama ning rammestas ka plikse.

Tore külaskäik oli ja tänud, sõbrad, et Te meil olemas olete! Küllap varsti kohtume - kui mitte enne, siis aprillis,  "Upsijate" juubelil, sedakorda 30-ndal!

Milvi juubel

Nüüd ühest tähtpäevast, millest ei saa ei üle ega ümber: nimelt Upsijate asutaja ja kauaaegse treeneri Milvi Lingi sünnipäevast. Aeg lendab linnutiivul ning see oleks nagu eile olnud, kui korraldasime Milvile "Pere" saalis kingituseks pisikese kontserdi koos tervituslauaga.
Seekordne sünnipäev oli veidi teist laadi, sest Tarmo ja Pille koos Sõrmuste emanda-isandaga kulgesid 11. novembril sünnipäevale otse Kambja treeninglaagrist (harjutamine pidi meistriks tegema, kuid Tarmo, seega ka Upsijate, alles värske eilse vanasõna järgi: harjutamine teeb harjutajaks!), kohtudes Annelinnas teada-tuntud kohas Külli-Leino ja Katrini-Piretiga.
Sünnipäevalapsele kingiks tort ja lilleseade "Säravale, energilisele ning nooruslikule daamile". Just nii kirjeldasin Seadet tellides lilleseadjale meie Milvit.
Tore oli õdusas seltskonnas lobiseda ning tunnetada, et olime oodatud ning suutsime Milvile rõõmu valmistada.

                                                              Palju õnne, sünnipäevalaps!

Sügise sahinad

Sel sügisel jäi kahjuks olematuks Eestis valitseva tüüpilise suusailma tõttu võrratu värvilite puulehtede sahin  päikese käes - kahju!
Ega siis muud üle jää, kui peavad sahistama Upsijad ise. Alles hiljuti juhiti Sõrmusteemanda tähelepanu faktile, et viimane postitus pärineb oktoobri lõpust - peaaegu kuu aja eest. Uskumatu, kuidas aeg lippab ning sügis hakkab tasapisi talve poole tüürima, uputades eile õhtul Tartu müstilisse udumerre ning kattes täna hommikuks muru valge kirme justkui imeõhukese Haapsalu salliga. Udu viskas minu fotofriikidest noortelegi lingu kaela, kutsudes neid välja imelisi hetki tabama. Nii et trennist koju jõudes saime Pauliga osa tõelisest võlumaailmast. Kas teate, et eile paistis ka kuu - inimsilmale nähtamatu, kuid tehnika ning Eva-Mai valvsa pilgu eest ei jää midagi varju.

Usssskumatu - kui tsiteerida "Verekivi".
Aga nüüd siis lubatud sahinate juurde. Siinkohal toon ära vaid mõned - ei saa ju ometi kohe kõike must-valgel kirja panna - millega siis edaspidi üllatada?!
Rõõm on nentida, et Upsijad on võtnud endale lisaks kõigele muule kohustuse hoolitseda järelkasvu eest ning toimetavad selles osas usinalt. Jana oma pisipojaga käis juba korra Tartus trennis: Rait oli nimelt arvanud, et ta tahaks põrandat proovida (kuigi jah, ega sest kohapeal midagi välja tulnud - ju oli pikk tee väikemehe ära väsitanud). Monika on praegu varumeeste pingil, veel mõni kuu kannatust ja tagasi mängus ta on. Edu neile!
Tore, et "nägijaks" on saanud ja meiega liitunud nii mõnigi tantsuhuviline. Ja et nad on nii tublid, et Tarmo tabelis uute nimede taga puudumismärget naljalt ei näe. Jõudu ning järjepidavust Teile Signe, Ardo ja Nata. Ning olge ettevaatlikud, sest rahavatantsule sõrme andes võite ilma jääda tervest käest, rääkimata faktist, et teine perekond (noorte Sõrmuste kõnepruugis Upsijad) saab Teie elu lahutamatuks osaks.
Ja meie toimetused? Neid tundub jätkuvat kuhjaga, eriti suvel, kui ajaga saab päris kitsas olema, kuna lisaks upsimisele on tarvis arendada ka maaelu ning ehitustegevust. Aga olgu peale, nüüd siis mõned vihjed tegemistele: külaskäik Suure-Jaani "Loitsu" juurde, Baltica 2013 (oleme ju rühm, kelle programmis on olulisel kohal ka folkloor), tantsupeod: nii Tartu kui Tartumaa talvised + Tartumaa Tantsupidu 2013, kus B- segarühmade eest (et neil liialt igav ei hakkaks) kannab hoolt meie ideeline isa ja tunglakandja Tarmo. Ja muidugi ei saa me läbi Äärekoplita ega Mäksa vallata - nii et sinnagi saab meie jalajälg maha jääma.
Meie uuemad tantsud? Külalistreenerist Uve käe all tegime tutvust "Kuhaanuškaga". Kui vahepeal treener küsis, et mida nüüd tantsime, tuli alati vastuseks, küll lõõpimisi, "Kuhaanuškat!". Ja nüüd ühtäkki olime selle tantsuga silmitsi ning tundub, et esimestel kohtingutel oli tants tugevam kui meie - millest muidu see kaootiline molekulide liikumine?!
Ja muidugi kaks üritust, millest võiksid saada 2013.a. rosinad: India ja Upsijate 30. juubel. Kuid nendest juba edaspidi...

St. Petersburg, Russia

Järjekordset kirjatükki alustades konstanteerib bloggeri statistika, et ainuüksi paaril viimasel päeval oli Upsijate toimetuste vastu huvi tundnud 18 ja 16 lugemishuvilist (vaatamisi kokku muide, kui kellelegi peale blogija enda huvi võiks pakkuda, on 1136). Ei tea, kas meie viimase laheda trenni ning õnnestunud:) õpingu pärast? Aga vot - peate veel veidi ootama ning kannatust varuma, kuna olin endale lubanud, et panen kirja veel jupikese Piiteri juttu.
Pean tunnistama, et ei mäletagi täpselt, kust sellise reisi mõte tuli - ju kellelegi Brigita ilmutas. Igatahes seda 2007/2008 hooaega puudutavast tööplaanist lugesin: ... jaanuar 2008.a. Peterburi, vastutavad Maire ja Uuno.  Ja siis kõlavad kõrvus kaks tsitaati. Esimene neist Mairelt: "Nii, Kasemets...." ja teine Kajalt, ikka see traditsiooniline - teate ju küll -: "Millal on väljasõit?" Aga bussi asju toimetas minu mäletamist "Tiit Reisidega" Pille.
Väljasõit oli kohe jaanuari algul ja seda sellepärast, et tahtsime näha kuulsat vene jõulu kogu selle hiilguses. Seega siis kompsud kokku, kaasa "Kusta" ja "Siller" ning saigi võetud suund Piiteri peale, kus veetsime aega 4.-6. jaan. 2008. Igatahes jagas Kats nagu tubli emme kunagi oma "lapsukestele" bussis sooja omatehtud leiba: ikka korralik  viilakas viilaka järel, sinna veel või peale - imemaitsev suutäis! Aga väljas oli pakane juba Eestis Venemaast rääkimata. Mäletate ju küll, et vene talv päästis Napoleoni sõdurite käest ka Moskva....
Peterburis hoolitses meie eest Peterburi Eesti Seltsi esinaine pr. Viiu Fjodorova. Tarvitses meil vaid midagi soovida, kui Viiu nagu kuldkalakese abil see soov täitus. Kõik asjaosalised, kes siis värskendas, kes tegi esimest korda tutvust vene kultuuriga ja Piiteriga. Loenadamatute objektide hulgas, mida väisasime oli Peterburi Jaani kirik (tol ajal veel tellingutes), Peeter-Pauli kindlus (vaata aga vaata: Paulil üle maailma kohvikuid, nüüd siis ka kindlusega maha saanud), Tsarskoje Selo ja loomulikult Ermitaaž. Tsarskoje Selos läks isegi Viiul kogu tema professionaalsuse juures natuke aega, aga kuna pidime palee värava taga ootama ning ilmataat oli veel mõned külmakraadid igaks juhuks juurde keeranud, otsustasime endale pisut sooja teha. Ah et  "lapikuga"? Noh hea küll tšutt-tšutt, aga parim vahend selleks oli meie oma "Kaera-Jaan".

Ülejäänud seltskonnad vaatasid Upsijaid algul küll pisut imestunult, kuid peagi hakkasid meile kaasa elama.
Ermitaažiga oli jälle pisut teine lugu. Seal tuli tähtis nägu pähe teha ja need, kes vene keelt hästi ei mõistnud, pidid oma suukesed kenasti kinni hoidma kuni olime ametikäigust sujuvalt sisse saanud.
Ja siis muidugi meie hobi - tantsimine. Andsime oma kontserdi Peterburi etnograafiamuuseumis. Küll oli suursugune paik.

Meie etteastest olid tulnud osa saama Peterburi Eesti seltsi liikmed ning muuseumikülastajad. Tore oli! Vahetasime kingitusi ning kutsusime Piiterlasi ka Eestisse. See pakkus eesti seltsi liikmetele tõsist huvi. Tegime neile isegi ametliku küllakutse meie juubelile (vene eesriie oli selle koha pealt veel õige tugevasti kinni...). Paraku ei saanud nende külaskäigust asja ning Tartusse tuli vaid proua Viiu. Proua Viiust veel niipalju, et ta on vastu võtnud suurel hulgal eestlastest külalisi ning et meie president tunnustas Viiu Eesti kultuuri hoidmisega seotud tegevust talle kõrget vabariigi aumärki andes.
Mis veel? See mõnus saksa pubi (kõlab küll inglaslikult), kus kohapeal õlut tehti, mõnusad õllekannud ja kuumus:) - miks muidu lahkudes olid pea kõigi meesinimeste pintsakud ontlikult igaühe käsivarrel, mitte tavapäraselt seljas?!
Ja veel üks söögikoht (nimi sel kahjuks ajaloohõlma vajunud). Igatahes esimeses söögisaalis oli uhke elusuuruses sõiduauto "Tšaika" laud ja toolid sees, nii et võtke aga platsi! Kuna meid oli üksjagu palju,  loovutasime "Tšaika" järgmistele külastajatele ning kulgesime pisut väiksemasse, just nagu meile loodud söögisaali. Siis toodi menüüd, kust lugesime lisaks tavapärastele söögikoha artiklitele veel ka järgmist:
Pitsi purustamine                               .... rubla
Taldriku katkitegemine                      ..... rubla
Kahvlite/ nugade/ lusikate väänamine  ..... rubla
Lillevaasi lõhkumine                           ..... rubla
Televiisori puruksviskamine                ......rubla.
Nii et kõige peale oli mõeldud ja klint on kuningas: "Nagu härrad soovivad!"

Kodutee kulges kiirelt ja kuumalt sõna otseses mõttes, sest meie bussil juhtus mingi apsakas, mistõttu temperatuur (eriti bussi tagaosas) hakkas kiirelt tõusma, higi lahmama - ainult viht oli vajaka.

Kanuumatkad, Vormsi ja Mardilaat

Peate veel mõned mälestused välja kannatama, siis jõuame juba vahelduseks tänapäeva.
Aga mälestused seepärast, et see aeg oli üks tore ja ettevõtlik aeg (eriti 2007.a.) meie Taara-Upsijate eluloos.
Alustan kanuumatkadest, mis oli lahutamatuks osasks meie igasuvistes ettevõtmistes. Tarvitses vaid Kajal öelda, et nüüd autodesse ja koos naiste-meeste ja lastega Pundale ja kohal me olime: ikka enne "töö" kanuutamise näol ja pärast see super saun + grill + chill. Kaja, Sinu poole suunan oma nimetissõrme ja ütlen: "Sina oled süüdi!" .... selles, et Sõrmuste isandal-emandal nüüd ka Ahjal kanuu on. Olin aastaid veendunud, et tarvitseb mu jalal vaid kanuud puutuda, kui see kindlasti kohemaid ümber läheb ja püüdnud oma perele selgeks teha, et minge ja sõitke palun, ainult ilma minuta. Ja siis tuli müüdimurdmine: ei läinud ümber, ei valutanud lihased, ei olnud vilets ettevõtmine, vaid just the opposite! Nii see pisik naha vahele läks ja enam välja ei tulnud.

Aitäh, Kaja, Sulle, Sinu isale ja vennale, kes te tubli tiimina lisasite sära meie ettevõtmistesse ja ilusaid helmeid mälestustesse! 

Usinate maadeavastajatena jätkasime ka Eestimaa saarte avastamist. Selle aasta sihiks oli Vormsi. Mäletate, kui esimesel ilusal suveõhtul läksime naaberkülla pubisse? Ja koju tulles polnud kuiva kohta isegi hamba all!
Vaesed line-tantsijad, kes vabas looduses telkisid... Meie ekskursioon selle puna-valgete majadega asustatud Rootsi juurtega saarel või retk mererannal, rajaleidja Tarmo kõige ees. Kena kirik, kus meremeeste kombe kohaselt oli lakke riputatud ka laeva mudel. Osasaamine jahimehe nõksudest...
Ilus oli, aga otsa sai:). Ehkki oleme tänaseni usinalt oma saarteprojekti jätkanud, tahaks teada, millal ettevõetud ülesande täidetuks saame lugeda - Eestis on ju "ainult" 1521 saart!!!

Ju olime oma Balticaks õpitud kavaga kõrgele komisjonile silma jäänud, sest lisaks Tallinna Raekoja väljaku kontserdile kutsuti meid "Ringiga" esinema ka Mardilaadale, õige prestiižikale üritusele, mis toimus Saku Suurhallis. Tegevus toimus parallelselt kahel väljal: erinevate kollektiivide esinemised + käsitöömeistrite väljapanekud. Uudistajaid-vaatajaid jätkus mõlemale poole ja tuleb tunnistada, et käsitöö oli viimase peal, endalegi saar paar mõnusat asja ostetud, mis tänaseni vastu pidanud.

Bohemia 2007

Mis on Bohemia? Kus on Bohemia? Annan vihje: Bohemia kristall. Ning siit polegi enam sotsialismiaja üle elanud ja ilmselt ka pisut kristallikultust tunda saanud inimhingel järeldada: Tšehhi. Bingo, nii ongi!
Kuidas me sinna sattusime? Täitsa juhuslikult, kuna vastasin ühele suvalisele e-kirjale. Ning arvan, et meie seltskond nautis seda reisi täiega.
Elasime suhteliselt Praha äärelinnas, kuid sellest polnud midagi, sest trammid sahisesid iga mõne minuti tagant käia otse meie hosteli ukse alt, sealt juba edasi metroosse ning sujuvalt soovitud suunas me läksimegi!
Tuleb tunnistada, et minust sai tõeline Praha vanalinna patrioot: kui ilus, kui puhas ja kui turvaline isegi pärast seda, kui raekoja kell oli südaöötundi löönud. Meie ülistusi jagab ka meie "esimene" perekond s.o. noored Sõrmused, kes on Prahas ümberistumiste kestel piisava ajavaru korral seda kaunist paika väisanud.
Mis on selle festivali eredamad välgatused?
Nagu juba mainitud imeilus Praha koos meie giidi Ewaga.
Gastronoomilise poole pealt maitsev toit ning hubased einestamispaigad, kus A-l 2 täppi: esimene neist Pauli "tagasihoidlik" praad tegelikult küll sea tagumine kints kogu oma hiilguses. Kui ettekandja selle uhkelt kohale tõi ja kliendi ette asetas, saabus meie lauda hiirvaikus - nii lummatud olid kõik, pilgud puurimas "tillukest" kehakosutust, millest oleks jätkunud meile kõigile.... Teiseks täpiks oli maitsev õhtusöök kohalikus pizzerias vahetult enne festivali galaõhtut. Aga seda ei osanud me ju ette arvata, et võõrustajad on "kannaka" teinud ja galaõhtu üks osa sab olema pidulik mitmekäiguline gurmee. Muidugi sõime, ainult et ...silmadega...
Suurepärane ilm. Ja ime küll, vaadates meie selle aasta metereoloogilist eripära, soovisime tookord Tšehhimaal, et päike oleks võinud veidi tagasihoidlikumalt paista. Miks? Sellepärast, et Podebrady lava põranda (katust ju polnud) oli päike nii kuumaks kütnud, et see kippus isegi läbi kinga talla kõrvetama selle tähenduse kõige olulisemas mõttes.
Orienteerumine leidmaks puskkaevude värvimuusika kontsertpaika (võiks tõmmata paralleeli onu Ville otsib prille) ja pärast hanereas maraton sõbralike linnaelanike kaasaelamise saatel, jõudmaks viimasele trammile, vältimaks kilomeetreid, mis ebaõnne korral oleks tulnud jalgsi vantsida.
Kuulsa Karlovy Vary kuurortlinna väisamine, saunatamine (mäletate ikka, kus oli kõige turvalisem riietumiskoht), ja ujumine katusebasseinis. (Fotojäädvustuselt nähtub, et õhutemperatuur oli +29C, vesi bassus aga +24C.)
Meie tunnetest ja emotsioonidest rääkimiseks annan sõna Bohemia kodulehele
http://www.greatevents.cz/dance2007.html , mida sirvides, võite tuttavat tantsurahvast näha jälitades järgnevat 2 linki: Podebrady on Saturday  ja Old Town Sq on Saturday .
Pildid kõnelevad iseenese eest ja ei hakkagi selle reisi kirjeldamiseks suuri sõnu kulutame - küülap mõistate isegi, kuidas seda sõitu kaifisime.
Lisaks festivali tublile fotograafitööle (millised hetked ta on kinni püüdnud!)  ka mõned pildid Sõrmuse-pere arhiivist - kohe ei saa teisiti!

Thank you Prague!

Volbriöö Värskas 30. aprill 2007

Vanu fotosid sirvides selgus, et 2007.a. oli meie Taara-Upsijate ajajärgu üks väga tegus aasta. Kui algul arvasin, et siit tuleb vaid paar lugu, siis nüüd on jäädvustamist väärivaid mälestusi selle perioodi kohta kohe päris mitu. Arvuti arhiivilaegas tuleb jälle kriginal lahti ja siit tuleb viimane kunagine käsikiri. Nii et copy-paste ja siin ta on:
Värska Sanatoorium kutsus meid 30.aprilliks appi volbriööd tähistama. Ja nagu üldtuntud lauluviisis: kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Roberti, sikutas lõõg rahvatantsijat vastu-pandamatu jõuga Värska kanti (liiati veel, kui sõiduraha lubati lahkesti kinni maksta). Nibin-nabin oli Katrinil-Tarmol kokku pandud Kolumatsi-põhine nõiatants ja tegijad me olimegi.

30. aprill on teatavasti juba suht soe aeg ning Mooste mõisas peeti eelmisel nädalavahetusel Jüripäeva. Ent sel kevadel olid loodusel teised plaanid. Melliste kandis nägime maas juba esimest lund ja mida edasi Värska poole, seda tugevamaks tuul, tihedamaks lumesadu ja paksemaks maad kattev valge vaip muutusid. Ning tõsi, mis tõsi: Räpinas oli sahk tee äärde lausa kõrged vallid lükanud. Tekkisid küll pisukesed kahtlused edaspidise osas, sest pidime hiljem järve ääres Viljo valmistatud liha grillima... Aga enne töö ja lõbu pärast!

Kõik olid ettevalmistusi tõsiselt võtnud ja nii me moodustasimegi oma kostüümides üpris kummalise seltskonna. Teatavasti jäävad nõiad oma kauniduselt Okasroosikesest kaugelt maha, mistõttu nii mõnigi pisi-külaline puges meie õõvastava kamba eest, Surm ise eestansijaks, issi-emme sülle peitu. Aga lõbus meil oli ning tundub, et ka külalistel.    

Aga siis läksid asjad tõsiseks, sest järve äärde me grillima ei saanud. Kohalike sõnutsi kandnuks tuul meid kohe üle järve Venemaale. Paha küll öelda, kuid tuindub, et nõid oli hoopis pugenud kohaliku baariomanikku sisse, kes kategooriliselt keeldus oma ahjus meie liha grillimast ja vaatas meid kui häbituid algajaid luiskajaid, kui ütlesime, et Tartus küll talve polnud. Äärepealt oleksime Ahjale meie (Pauli-Terje) suvilasse sõitnud oma unelmat liha näol tõeks tegema, kuid viimasel hetkel meenus, et võtmeid pole kaasas ning lisaks tahab vastvalminud kamin ka mõnda aega kuivada. Siis arvas Uuno, et võiksime tema suvekoju Otepää kanti sõita. Mõeldud, tehtud. Esialgu koondusime kööki, kus Kaja, Sahku-Pille ja Paul asusid usinalt leiba praadima ning näljaseid kostitama, osa seltskonda suundus aga sauna poole. Igatahes leib (tõsi küll, tundub et päris suure kalorsusega) ja tee maitsesid mõnusad ja riburada pidi suunduti sauna poole grillimismeeskonna tööd kontrollima. Ja kummaline: see kes läks, enam tagasi ei tulnud. Kui siis Ehar viimasena meiega ühines, sai saun nii parasjagu rahvast täis, et poiss ei pidanud oma kotti enam käes hoidma, vaid see püsis niisama meie kõigu ühisel toel, kes me seal seisime. Ja muide, lihasöömist kitsad olud küll ei takistanud ning lihameister oli tasemel nagu alati!

Ju on vanarahval õigus: häid lambaid mahub palju ühte lauta…

PS! Oleme kuulnud, et nimetatud kuupäevast pole praetud leib enam Uuno ja ta proua menüüs - ju osutusid meist maha jäänud sinist tooni odöörid pisut liiga pikantseteks.

Pingviinide paraad ja püramiidid

Upsijate hääletoruna ei saa ma üle ega ümber "Loitsuta".
Kuna kõiki prominente ei kutsuta või vastupidi pole neil võimalik lähtuvalt oma tihedast töögraafikust ja valijatega kohtumistest minna "Estoniasse" punasele vaibale, sai nimetatud auväärne seltskond kokku Suure-Jaanis meie sõprade - "Loitsu" kutsel. Tähtsaid "sulelisi" oli tulnud nii Euroopast kui Aasia poole pealt aga ennäe imet: igaüks neist mõistis sulaselget veatut eesti keelt. Lisaks väljamaisele kirevale külaliskonnale oli näha ka Eestimaa kultuuripõllu harijaid, kellest vääriks märkimist muusikaala edendaja Tõnu Kaljuste Tarmo isikus.

                                      Fotosilm on jäädvustanud minu ja minu saatja visiitkaardi.
Selline visiitkaart pidi olema igal külalisel (etikett ju!) ning see tuli enne kätlemisvooru anda nime mahahõikamiseks kohalikule protokolliülemale. Algul ei viitsinud Pegasus lennata, aga kui ta siis bussis lähtuvalt igaühe tualetist hakkas tiibu sirutama, polnud fantaasial enam piire.
Päris lõbusaks läks siis, kui pidupaika saabudes riietuma hakati: oh seda itsitamist ja ringikiikamist!
                           

Nagu sellise sündmuse puhul tavaks, järgnes kätlemisvoorule tants, aga mitte tavapärane, vaid ikka rahvatantsija moodi. Seekord pidid meesinimesed naisinimese riietuses tantsima ühe ontliku naistetantsu ja õrnema soo esindajad siis jälle meeste oma. Mida kosta? Need uued naisinimesed olid esiteks pisut ületoidetud, nii mõnelgi vöökoht paisunud nagu oleks paari-kolme kuu pärast uut järelkasvu oodata ja oi, küll nad olid eputrillad!!!
                                            
                            

                                                      

Aga värsket verd poisid seevastu rasket tööd rabanud ja alatoidetud - vestid lausa lopendasid seljas. Kuid hoolimata oma kesisest ja nälginud välimusest said nad "Kingsepa polkaga" päris kenasti ja maskuliinselt hakkama.

Ent mis puutub "Loitsu", siis asjad ei piirdu ainult "vaibalkäimisega". Põnevaid ideid jätkub meie sõpradel küllaga. Näiteks ükskord tuli igal külalisrühmal esitada sportlik number. Meil oli selleks püramiid, mille tegemist trennis korduvalt harjutada sai. Püramiid oli tõsine ja meie riietus samamoodi. Pisut soliidsemas eas lugejaskond ehk mäletab kunagisi koolis nõutud nn. võimlemisriideid, mis koosnesid mustadest lühikestest pükstest (ei, mitte lühikestest retuusidest, vaid nendest trussikusarnastest),  valgest /sinisest maikast ja sokkidest.  Järeleandmisi ei tehtud kellelegi, vaid pisikese mööndusena võisid naisinimesed komplekti lisada ihuvärvi sukapüksid. Need sportlikud kavad kutsusid esile tõelise eufooria, kuid kahjuks peab tunnistama, et miskipärast pole Terje-Pauli fotoarhiivis, kust kõik selle blogi pildid pärinevad, miskipärast ühtki fotot, kus need meistriteosed oleksid jäädvustatud.... kahju!

Või siis etteaste sootuks teisest ooperist:  "Väikeste luikede tants" P. Tšaikovski balletist "Luikede järv". Siresäärsed, tõsi küll, mõni luik pisut matsakam kui teine, kuid igaüks südamega asja kallal - selline oli "Loitsu" meespoole üllatus.
Ette rutates võib öelda, et seda esitust nägime veel sama heal tasemel Upsijate 25ndal ja Taara-Upsijate 5. juubelipeol.

Vahvad ettevõtmised nii korraldajate kui osalejate poole pealt, kus kõik nii võõrustajad kui külalised võtavad asja täie tõsidusega ja saadakse tulemus nagu rosin! 

Jess!!!! Ma teadsin, et kuskil ju PEAB olema: