Vanu fotosid sirvides selgus, et 2007.a. oli meie Taara-Upsijate ajajärgu üks väga tegus aasta. Kui algul arvasin, et siit tuleb vaid paar lugu, siis nüüd on jäädvustamist väärivaid mälestusi selle perioodi kohta kohe päris mitu. Arvuti arhiivilaegas tuleb jälle kriginal lahti ja siit tuleb viimane kunagine käsikiri. Nii et copy-paste ja siin ta on:
Värska Sanatoorium kutsus meid 30.aprilliks appi volbriööd tähistama. Ja nagu üldtuntud lauluviisis: kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Roberti, sikutas lõõg rahvatantsijat vastu-pandamatu jõuga Värska kanti (liiati veel, kui sõiduraha lubati lahkesti kinni maksta). Nibin-nabin oli Katrinil-Tarmol kokku pandud Kolumatsi-põhine nõiatants ja tegijad me olimegi.
Värska Sanatoorium kutsus meid 30.aprilliks appi volbriööd tähistama. Ja nagu üldtuntud lauluviisis: kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Roberti, sikutas lõõg rahvatantsijat vastu-pandamatu jõuga Värska kanti (liiati veel, kui sõiduraha lubati lahkesti kinni maksta). Nibin-nabin oli Katrinil-Tarmol kokku pandud Kolumatsi-põhine nõiatants ja tegijad me olimegi.
30. aprill on teatavasti juba suht soe aeg ning Mooste mõisas peeti eelmisel nädalavahetusel Jüripäeva. Ent sel kevadel olid loodusel teised plaanid. Melliste kandis nägime maas juba esimest lund ja mida edasi Värska poole, seda tugevamaks tuul, tihedamaks lumesadu ja paksemaks maad kattev valge vaip muutusid. Ning tõsi, mis tõsi: Räpinas oli sahk tee äärde lausa kõrged vallid lükanud. Tekkisid küll pisukesed kahtlused edaspidise osas, sest pidime hiljem järve ääres Viljo valmistatud liha grillima... Aga enne töö ja lõbu pärast!
Kõik olid ettevalmistusi tõsiselt võtnud ja nii me moodustasimegi oma kostüümides üpris kummalise seltskonna. Teatavasti jäävad nõiad oma kauniduselt Okasroosikesest kaugelt maha, mistõttu nii mõnigi pisi-külaline puges meie õõvastava kamba eest, Surm ise eestansijaks, issi-emme sülle peitu. Aga lõbus meil oli ning tundub, et ka külalistel.
Aga siis läksid asjad tõsiseks, sest järve äärde me grillima ei saanud. Kohalike sõnutsi kandnuks tuul meid kohe üle järve Venemaale. Paha küll öelda, kuid tuindub, et nõid oli hoopis pugenud kohaliku baariomanikku sisse, kes kategooriliselt keeldus oma ahjus meie liha grillimast ja vaatas meid kui häbituid algajaid luiskajaid, kui ütlesime, et Tartus küll talve polnud. Äärepealt oleksime Ahjale meie (Pauli-Terje) suvilasse sõitnud oma unelmat liha näol tõeks tegema, kuid viimasel hetkel meenus, et võtmeid pole kaasas ning lisaks tahab vastvalminud kamin ka mõnda aega kuivada. Siis arvas Uuno, et võiksime tema suvekoju Otepää kanti sõita. Mõeldud, tehtud. Esialgu koondusime kööki, kus Kaja, Sahku-Pille ja Paul asusid usinalt leiba praadima ning näljaseid kostitama, osa seltskonda suundus aga sauna poole. Igatahes leib (tõsi küll, tundub et päris suure kalorsusega) ja tee maitsesid mõnusad ja riburada pidi suunduti sauna poole grillimismeeskonna tööd kontrollima. Ja kummaline: see kes läks, enam tagasi ei tulnud. Kui siis Ehar viimasena meiega ühines, sai saun nii parasjagu rahvast täis, et poiss ei pidanud oma kotti enam käes hoidma, vaid see püsis niisama meie kõigu ühisel toel, kes me seal seisime. Ja muide, lihasöömist kitsad olud küll ei takistanud ning lihameister oli tasemel nagu alati!
Ju on vanarahval õigus: häid lambaid mahub palju ühte lauta…
No comments:
Post a Comment