Seekord elan vanast rasvast ja toon laiema avalikkuse ette Upsijate 25-ks ja Taara-Upsijate 5-ks juubeliks kirjutatud, kuid tunnustuseta jäänud arvutisahtlist leitud käsikirja. Ilusad mälestused - miks mitte neid Teiega jagada! Aga nüüd tagasi aastasse 2006!
Pärast seda, kui Merle oli Kihnu kultuurimajaga sujuvalt sõprussidemed sõlminud, pakkis Taara-Upsijate reisiseltskond oma telgid-madratsid-rahvariided ning asus pritsumeeste bussi ning Ivariga roolis saare poole teele.
Võrreldes Kihnut 80ndatel aastatel ning 2006.a., võib öelda, et tsivilisatsioon oli siingi eurosammudega edasi rühkinud. Kui kunagised mälestused seostusid ööbimisega saarekülastajatele määratud ja aiaga eraldatud reservaadis, kuhu kohalikud kalurid tõid oma külgkorvidega värsket suitsuräime (mmm- kui maitsev!!!) ning lugematutel külavaheteedel vuravate tsiklitega, siis nüüd oli kunagine vaikus asendunud „bemarite” ja „jeepidega” ning tohutute mandrilt pärit rahvahulkadega, kes saarel kas niisama puhkamas või siis firma suvepäevi pidamas (erinevate firmade laagreid oli mererand külg-külje kõrval täis pikitud ning arvan, et nii mõnigi sealne piduline võis end vastu ööd avastada sootuks teiselt lõkkeplatsilt… Tõsi, sekka vilksas ka kohalikke körtides ja pearättidega tsiklitega kihutavaid tädisid
Aga meid paigutati lahkesti kultuurimaja kõrvale, aga soovi korral võis valida ka „sviidi” kultuurimajas endas. Et väljas valitses ligi +30C-ne leitsak, arvasime sinisilmselt, et kalurite päeva häppening saab toimuma sumedat suveaega kasutades vabas õhus, kuid puusse panime: pidupaigaks oli hoopis kultuurimaja saal. See oli pisuke katsumus omaette, sest lisaks libedale põrandale valitses seal paras õhupuudus. Etteruttavalt võib öelda niipalju, et „soojendusbändiks” oli kihnukate vaieldamatu lemmik „Meie Mees”. Oma esinemisega võisime peaaegu et rahule jääda ning kaasasoleva fänklubi kommentaar oli järgmine: „Kui Te lisaks oma tublile emotsionaalsele fassaadile ka jalad ühes rütmis liikuma saaksite, oleks viimase peal!” Nii et arenguruumi on… Kui oleksime oma ridadesse uusi liikmeid tahtnud värvata, oleks see õige paik olnud, sest meie sekka püüdis tungida tosin tulihingelist madrusesärkides tantsijat … Oh „Kalamies”- sa oled vastupandamatu!
Saarega tutvumiseks sai tellitud kohalik teenus ring reisiks lahtises veoautos. Kunagisest GAZ-st oli asi kaugel, sest sõiduk oli oluliselt väiksem ning eurolikum, giidiks juba 15-20 aasta eest saarele kolinud kooliõpetaja. Kohalike jaoks oli tema ikka veel massakas (= seto tsuhkna) ning selleks ka jääb, sest sellest tiitlist päästab ainult Kihnus sündimine.
Tänu temale saime mõnusa ülevaate kohalikust elust-olust. Saime teada, et juba oma viisteist aastat pole saarel pulmi peetud, sest ükski peigmees ei jõua nädal aega kogu saarerahvast (sest pulma kutsuti kõik sugulased ning otsapidi nad seda ju ka on) sõõgi, eriti aga joogiga võõrustada nagu ei jõuaks pruut ka igale pulmalisele paari kindaid kududa. Aga ajaloohõngulised erinevatest pulmadest kingitusteks saadud kindad olevat suht ebapraktilised, sest neid ei kanta, kuna nad on kingitused, vaid hoiustatakse spetsiaalsetes kirstudes. (Vihjeks tänapäevast, et esimesed pulmad üle pika aja toimusid 2007.a. suvel). Ringreisi kohta veel niipalju, et sinna mahtus ka üks korralik kalalõuna (supp, suitsutatud tuulehaug, kohalik leib) vabas õhus, kuid sinnagi oli kommerts sisse murdnud, sest võõrustajad jälgisid usinalt kella ning mõni minut pärast meie lauast tõusmist oli see juba nõiaväel uue päralejõudnud seltskonna jaoks kaetud. Ja aitäh Õilmele tema magusate ja mahlaste maasikate eest!
Pühapäeval andsime autojuhile uneaega ning läksime jalgsi randa. Mida veel võiks üks puhkaja ihaldada, kui mõnusat seltskonda, sooja merd , kus sulistada ning külma karastava joogiga lebotada ja sillerdavat päikest, mille käes peesitada?!
Tore reis oli! Eestimaa saared ja laiud – kes teist on järgmine, mida võiks avastama minna?
PS! Küll on hea "vanast rasvast " elada! Tavaliselt töötaksin nagu põrandaaluses trükikojas: ikka hilistel õhtutundidel, teinekord südaööni välja - justkui oleks midagi varjata. Aga nagu isegi näete - pole ju!
No comments:
Post a Comment