Nagu enamuses meie trippe, oli seegi seotud festivaliga, seekord "The World Meets in Bodrum" ja toimus 17.-21. september aastal 2006.
Sai harjutatud, pakitud, Kolumatsist sõbra mikrobussi ronitud ja sõit Riia lennujaama võis alata. Kohale jõudes tundis rahvatantsija kogenud silm ära teised omasugused (meesinimestel ju kaabud peas) - lätlaste rühma. Olime piletite broneerimisel olnud üliagarad ja lennuki ära bookinud, nii et lätlastele seal kõigi muude reisijate kõrval ruumi ei jätkunud. Nii et neile tehti kohe spets tšarter Riia-Bodrum, samal ajal, kui meie pidime vahepeal 4-5 tundi Istanbuli lennujaamas passima. Linnani oli törts tühja maad ja vahepeal võrkaiaga piiratud tugevdatud valvega objektid, nii et pöörasime Pauliga otsa ümber ja tagasi. Kui siis ükskord Turkish Airlinesi mugavasse lennukisse istusime, kukkus silm juba enne õhkutõusmist kinni, ei reageerinud isegi pakutavale toidule ja avanes alles vahetult enne laskumist. Aga lennuväli asus... sügavas orus mägede vahel ja võttis seetõttu südame alt külmaks. Kuid taas olid hirmul suured silmad ja me ei saanud arugi, kui juba sujuvalt maandunud olime ning astusime kindlale pinnale ja suurde suvve! Ja kui siis sõit kulges piki imeilusat mereranda edasi meie kuurorti, võite juba ise ette kujutada meie rahulolevaid nägusid.
Kes siis osalesid "Maailma" festivalil? Lätist 1, Leedust 1, Eestist 2 (lisaks meile Kohila e. Kolhiida - nagu meie neid kutsusime) + siis kohalikud rühmad, osa neist lausa kõrgkoolide anasamblid. Hotell asuski meil mere (muuseas oma puhtuselt teisel kohal olev) kaldal rannarajoonis ning oli super. Kui nüüd manada ette väljend "elu nagu kuninga kassil", siis just selline ta meil oli. Söögikorrad - lauad hõrgutistest lookas suure basseini ääres vabas looduses - 3 korda päevas ja kui äkki mingi imejuhuse tõttu kõht tühjaks jäi, siis veel õhtuoode - muudkui söö, maga, puhka, ja palun tule osale selle ja tolle ja kolmanda diskoteegi üritustel, kasvõi ainult pooleks tunniks, aga palun tule! Aga diskoteegid olid tõesti võimsad, eelkõige see suur amfiteatri taoline, mille üks külg avanes kohe merele, nii et merepoolset seina tal polnudki - näha kohe, et lõunamaa värk! Turvad olid meil ees ja taga ning hoidsid meie kohtade ümbrusel kiivalt silma peal.
Ja kui pärisime korraldajatelt oma kohustuste st. rahvatantsu kohta, siis öeldi vaid: "Relax!". Aga tõesti, vahepeal sai paar korda tantsitud küll ja enne harjutatud hotelli terrassil, vaatega merele. Ja siit ka pealkirjas sisalduv küsimus: leiutage põhjus, miks rahvatantsijaks mitte hakata?
Kui juba tantsule läks, siis oli korraldajatel meile varuks ka paar üllatust. Näiteks üht esinemispaika sai eelnevalt vaatama minna igast rühmast ainult 1 esindaja. Saali meid, etlejaid, enne ei lastud, kui saabus meie etteaste järjekord ja siiski tagantuksest ning otse lavale! Ja kui siis keset "Viiulipolkat", just tüdrukute kiirete vintide st. ženeepöörete ajal, kustutati valgus ja laes hakkas plinkima diskokera .... polnud aega isegi ahhetada, tuli lihtsalt kiirkäigul pimeduses kobada ("Eesti Ekspressi" polnud ka võimalik osta, et nägijaks saada) ja orienteeruda esimeste sinavate varrukateni (selliseks muutusid poiste valged käised), lootes, et see on see õige koht, kuhu pidid jõudma... Ja kui Te nüüd kujutate ette pimedas ruumis eesti rahvariideid versus türklaste litrid....
Veel üks uskumatu kogemus oli esinemine pärast rongkäilu. See pidi toimuma vabas õhus rannal ja hilisel kellaajal nagu kõik kohalikud üritused - siis just türklaste kommete põhiselt seltsielu hoo sisse sai. Paar tundi enne esinemist polnud lavast õhkagi (arvasime, et jälle "Relax!"), ent vaata aga vaata, õigeks ajaks oli ta vastu ootusi siiski püsti! Lummav oli noorte türgi dzigittide tants. Oma riietuselt ja olemuselt tahtsin panna = grusiinidega õnnelikust NL ajast, neist suurtest kunagistel tähtpäevadel ja Ostankinost ülekantud kontsertidest. Nii lähedalt vaadates tabasime ära ka nipi, kuidas nad pärast kõrgele üles hüppamist põlvedele maanduvad, kuid alati ei aidanud see, eriti kõva kiviparketi korral ei aidanud, nii et ükskord tuli kaaslastel vigasaanud tantsija lavalt ära aidata.
Väga ilus ja stiilne oli kohaliku linnapea vastuvõtt mere ääres: sume suveõhtu ja palju-palju säravaid küünlaid rannal, kuhu teiste rühmade esindajate seas Tarmoga kui treener ja manager kutsutud olime. Mõnus oli ka mereröövli laevaga (ning osal seltskonnal banaaniga ) sõitmas käia, Taara-Upsijate matk mägedesse, ainult, et meie vallutatud mäetipp oli ... prügimägi... (Sellelt teekonnalt leidsime värskelt püstitatud palkmaja, mis tõstatass küsimuse, kas omanik on eestlane?) Kohvikarva kõhurohi, mille hirmuga kokku segasime restoranis olevatest nimega ja nimeta vürtsidest, lahustades neid Ivari kanges igihaljas eliksiiris, mis manustades tõi meelde midagi kurba, võttes silma veele, kuid seadis piirid meid ähvardavale tõvele... Igat sorti ja variandis paprika, mida tillem, seda krehvtisem ja mõnusam! Ning Türgi omad arbuusid ja melonid, mis andsid silmad ette igasugusele kohalikule tipptasemel kondiitrile., olles meie vaieldamatuteks lemmikuteks. Ning muidugi kauplemine/tingimine/luiskamine parimaks näiteks Pauli soetatud mõnusad linased püksid, kus potentsiaalse ostja keeldumine kutsus esile ehmatuse mitte ainult müüjas, vaid ka minus, Merles ja Marttis, kes me teda osturetkel saatsime. Ja kui juba Türgis käia, siis tuleb sealt tagasi tulla kõvera mõõgaga. Paraku ei jätkunud seda Ivarile, kes pidi endale soetama tavapärase ja sirge variandi. Huvitav, kas Ivar oleks selle ka siis ostnud, kui oleks teadnud, et ta oma kohvri igas turvaväravas vähemalt kord või paar peab lahti/kokku pakkima??? Seiklemine, küüned peopesadesse surutud, öises Istanbulis, kus tsivilisatsiooni ja slumi lahutas vaid üks 4-realine sõidutee, meie mikrobusside võiduajamine, kus ettenähtud 50 km/h asemel tõusid kiirused reisijate vaimustuse ajel 110-ni? Ja muidugi türgi saun! Kindlasti võib ära märkida asjaolu, et vene turistide ligimeelitamiseks on Türki tööle kutsutud palju venelasi, kes siis talvel saavad kodumaal kuninglikult puhata või on juba loonud Türki oma perekonna... Ja viimane pärl: naissoost Taara-Upsijate sünkroonujumine: vahetult enne äratulekut esitasime nimelt "Tuljakut" ja eriti briljantselt tuli välja lõputõste!
Ilmselt oligi üks festivali korraldamise peapõhjusi Bodrumi kui kuurordi promomine, sest juba järgmisel aastal ilmus meie turismifirmade pakkumistesse uus nišš - Bodrum!
Bodrumit jääb muidugi meenutama ka Pauli Koduvideo järjekordne film (ei saa meie Kõps ilma kaamerata....), mis kätkeb endas oluliselt rohkem infot meie sealsetest tegemistest. Kas tõesti saab sellest reisist juba täpselt 6 aastat????
THANK YOU, BODRUM!
PS! Meie reisi ajal toimusid Eestis olulised asjad: presidendivalimised, mis meilgi kogu aeg meeles mõlkusid: kes keda? Vaevalt oli buss Riias oma nina Eesti poole keeranud, kui Piret sai sõnumi: valituks osutus Toomas Henrik Ilves, millele järgnes üksmeelne südamesttulev hurraa!
No comments:
Post a Comment