See memory puudutab, tõsi küll, Taara-Upsijate ajajärku ja Terje-Pauli esimest kokkupuutumist Europeade festivaliga. Upsijatel endil minu teada eelnevat Europeade-l osalemise kogemust polnud, küll kandideerimise oma, mis sarnanes koera saba jupiti maharaiumisega (= esialgu lubati 6 paari, siis 4 ja lõpuks kahanes arv miskipärast kahele - lõime käega ja loobusime).
Taarakad olid seevastu juba "vanad hundid" ning Maire eestvedamisel otsustasime siis Taara nime all ära proovida, mida see festival endast kujutab. Kui muidu on Eesti rühmade osas sõel väga tihe, siis Riia oli erandiks. küllap imestate - miks? Ah et ta siinsamas külje all... Aga ei. Tegelik põhjus oli see, et Läti ja Riia olid ju vana kapitalistliku maailma jaoks sotsialistlik igand ning hirmul olid suured silmad: ikkagi esimene Europeade, mis korraldati kunagisel NL territooriumil. Seega loobusid nii mitmedki välisrühmad seal osalemast, mis omakorda andis paremad "sansud" eestlastele.
Nii et mõeldud, tehtud ja Läti poole see meie busside kolonn vuras, sihiks Riia ja Sconto staadion.
Ning mäng oli küünlaid väärt: sellist suurejoonelisust, ühtekuuluvust, rõõmu ja väljaelamist kui Riias, näeb harva.
Juba avamistseremoonia oli grandioosne ja muljetavaldav, meie sügav kummardus pr. Freibergale, kes pidas oma avakõned 4. erinevas keeles, kasutamata ainsatki spikrit! Lätlaste "Merevaiku" ei tasu (st. ei oska vääriliselt) kirjeldada - nii koreograafia kui lugu ise on 12 points - kes näinud on, see teab. Ma pole küll päris kindel, kuid ilmselt on lätakatele "Dzintars" sama, mis "Tuljak" meile. Ja milline ilutulestik!!!!
Oli palju vahvaid üritusi ja kokkusaamisi, vaimustav tantsushow "Leivategu" Riia Kongresside palees ja ehmatus, et "Kaera-Jaani" ei tantsita mitte ainult Eestis, vaid et lätlastelgi on oma "Kaeras-Janis" (blogija ristitud). Ainult et kui Mait Agu tants on kiire, siis korraldajad tegid ikka pika puuga ära, sest nende jalgade tööd vahepeal ei näinudki - see oli tõeline turbo! Ja muidugi pidevalt, ükskõik kas söögisaalis, etendustel või muidu kokku saades "Laa-la-laa-la jne" + ülestõstetud peopesade kordineeritud liikumine (küll kunagi osalenud juba teavad) ja pidev eufooria.
Europeade lahutamatud osad on ava- ja lõppkontsert, paraad ja tänavaesinemised - saime hakkama. Muusikaga toetas meid "Siller", kelle prouade pille meite mehed aitasid ühest paigast teise tirida. (Ja kui siis "Silleril" juubel tuli, viisime neile omalt poolt kingiks ratastega abilise, et nende vaeva tulevikus vähendada).
Ning kui erinevad rahvariided ja koloriitsed isiksused! Meile jäi eriti silma Itaalia rühma trummimees, kelle Papiks ristisime - ta oli nii naeruline, et iga juuksekarvgi ta peas naeris. (Etteruttavalt: tore oli Papit taas näha ka Prantsusmaal).
Mida veel võiks ära märkida? Juskui meie tollase treeneri Katrini näol asus meie ajutine elupaik Katrina ielal, mõnusad uitamised Riia vanalinnas ja ronimine Toomkiriku tippu, hispaanlased, kes munakividel esinedes poole tantsu pealt oma lahtised kingad jalast heitsid ja lumivalgetes sokkides, teist nägugi tegamata, lõpuni panid, õpihimuline robot, "Lido" ja botaanikaaed, kus üritasime "botaniseerida", "Puhu tuul ja tõuka paati" Daugaval koos lätlastega, teadasaamine, et gigantne Tantsupidu pole ainult Eestis, vaid ka Lätis (seal veel üksjagu suurema osalejate arvuga - nii et Piibeleht juba teistkorda peal) ning eestlaste vorm, pealtnäha tagasihoidlik ja musta tooni, aga sellest, mis trikke ta pimeduses tegi, saate näha ühel fotodest ( me ausõna ei teisaldanud Kohtla-Järvelt sealseid kaevurilampe....) jne. jne.
Igaks juhuks kokkuvõttena: oli igatpidi tore ettevõtmine väga mõnusa seltskonnaga, aga küllap jõudsite samale järeldusele juba isegi!
No comments:
Post a Comment