Aeg ja elu oli meie reisiseltskonnas korrektiive teinud, nii et kes soovis, sai kaasa võtta ka oma suuremat või väiksemat mõõtu "satelliidid". Ja muidugi ka oma valvekoera - kohe kindlam ja julgem tunne oli. Reisikorralduse oli Pille oma õlgadele võtnud ja selles osas tubli töö teinud: kõik sujus kenasti.
Reisi algus oli paljulubav: juba öösel vastu laupäeva oli aknal kuulda vihmapiiskade krabinat ning seda jätkus poole Tallinna tee peale. Mida Paldiskile lähemale, seda viisakamaks ilm muutus - olime ju nõus kõigega, peaasi et ei sajaks! Jäime uskuma Kükita vanasõna: söö Kükital 1 burgs ja ilm läheb ilusaks! Igatahes trehvasime seal Leino ekipaažiga ja nii see sõit kulges: algul kahes autos, siis ühes paadis ja tagatipuks veel ühel saarel. Pakrile minne tuleb ju ületada Kurkse väin. Meie tegime seda paadiga, kuigi oli ka süsta võimalus. Kuid kunagine kurb sündmus välistas meie jaoks süsta, ehkki kui oma paati nägime, jäime sedagi veits kahtlevalt piidlema: pilk mõõtmas meid ja meie pagasit, siis jälle kummipaati. Aga tegelikult olid kõhklusel suured silmad ja paat ning selle kapten tegid tublit tööd: 2 edasi-tagasi tirtsu ning kogu meie seltskond oligi maismaalt Väike- Pakri saarele teisaldatud, kus juba traktor ootas, et meid ja meie pagasit lahkelt pakutud laagripaika toimetada - tuul oli läbilõikavalt külm ja taevaski veel hall - muidugi võtsime nn. sisemaa telkimispaiga pakkumise vastu. Ühekorraga jäi traktor seisma ja olimegi kohal. Oleksime justkui harjutanud: kõigi suunurgad kukkusid ühekorraga alla ja silmisse tekkis veidi nõutu pilk - nali või? Ei olnud: katusealune ehk ilmarite keeles ööklubi, paekividest laotud mõnus tulease, meie kõnepruugis lift (st. WC) täitsa olemas, ainult et looduskaitsealal vist ei tohi heina niita, ainult tallata (miks muidu kõrgus rohi poolde reide....). Aga telgid tuli ju püsti panna. Kui sellega ühele poole saime, oli tuul pilved laiali ajanud ja päikegi välja tulnud. Ööklubis ootasid meid supp-leib-sai ja maapiim. Ja kui siis sõõrmeisse jõudis kohvi aroom, millele lisandus kuldkollane korp, tõusis tuju jälle tasemele ning meie esimese päeva traktori-ekskursioon Väike-Pakril läkski lahti. Ilmselt ongi traktor Pakril ainus võimalik liikumisvahend, sest sügavalt rööpaline tee, milles poriloigud laiutamas, oleks sõiduautole ilmne liig. Ja ilmselt ei tunne 6 Pakrile ametlikult sissekirjutatud (kuigi tundub, et osa neist 6-stki pesitseb suurema osa ajast Rootsis) elanikku ka autodest puudust. Igatahes kadakad uhkeldasid vaid rannaaladel, sisemaal vaheldusid nn. heinamaad metsavõsaga. Ning kui see kõik kasvab soisel pinnasel, siis ta ongi pigem suur võsa paljude kuivanud puujäänukitega kui mets - üsna troostitu värk.
Mida veel kosta Pakri saarte kohta?
Seda, et Väike-Pakri on tegelikult territooriumilt suurem kui Suur-Pakri.Suurel oli rohkem elanikke ja see saigi nimepanekul otsustavaks kaalukeeleks. Hiilgeaegadel oli Suur-Pakri Suurkülas 25 talu (300 elanikuga), mis 20. saj.-ks kahanes 20-le talule ja omakorda suure sõja käigus "nulliti" sootuks. Kurb oli vaadata fotosid, kus inimesed oma varanatukese regedele laadisid, hinges lootus, et ehk kunagi saab taas koju tulla...
Lõputud niidud, osa harimata, osa pallitatud ja muidugi vahva kari, kelle toidulauale pallid mõeldud olid. See ilmarite kuningriigi 4-jalgne seltskond alates kõige suuremast kuni kõige väiksemani ilmus nähtavale leivapakendite krõbistamise peale, teades, et järgnemas on midagi tõeliselt maitsvat: hea musta leib, mille eest võis ennast ka paitada lasta. Kolme aasta eest toodud 50 lihaveisest isendist oli ilmarite valitsemisajal saanud erinevatel andmetel 150- (5 min. pärast juba 180) pealine kari.
Ilmarite vabapidamisel notsuperekond - väikeste upsijate vaieldamatu uudistamisobjekt. Väikesed upsijad olid tõeliselt tublid ja hakkajad reisisellid. Kui väsimus vahepeal kippuski võimust võtma, siis issi-emme süles traktori rappumise saatel koguti jõudu uuteks väljakutseteks.
Tamm/sild kahte Pakrit ühendamas. Väike-Pakri poolne ots vastne: kenasti peitsitud puidust (valminud 2012.a.), siis järgmine kolmandik, kaootiline koostis aukudest ja kividest ning viimane kolmandik taas enam-vähem normaalne, põhikomponentideks kivid ja muld.
Ilmarite öömaja pakkumine aidalakka (võta Sa kinni, kas meestele või naistele), kuhu lubati puhtad linad laiali lüüa (= uus heinapall lahti laotada)...
Üleüldine veendumus, et laupäeva hommikul 07.00 tuleb ruuporiga Tarmo (või Jaanus) ning teatab valjul, selgel ja kõlaval häälel, et äratuseni on jäänud 1 tund!
Tühjad mürsud kõikjal üle saare, isegi lillepeenra dekoratsioonina, metsa sisse kasvanud valvepatareid ning muu militaristlik jäänuk.
Üksik maja, mille katus oli tehtud paeplaatidest. Paas ongi ilmselt ammendamatu kohalik ehitusmaterjal, mis sobis nii maja- kui aiaehituseks jne.jne.
Meie turismibuss traktori ning selle käru näol, kus veetsime kahe päeva peale kokku ca 7 tundi.
Lutsuviskamine - hoos olid nii meie suured kui väikesed turistid.
See, et saarel olles ei läinud keegi kordagi ujuma peale väikese Grete-Maria, kes lihtsalt libedatel kividel kolades vette potsatas.
Grilliõhtu upsijate, "satelliitide" ja sääskede osavõtul, teenindava personali osas Eva-Mai, Tanel ja Maanus - tubli töö.
Suurepärane lihaveise praad ning maitsev "oma" lehma piim.
Ja muidugi tore seltskond, kes me selle ettevõtmise teoks tegime.
Feeling? Pisut rõhuv, ise arvan, et põhjustatud saarte karmist käekäigust ja taagast, mis nende ajalool lasub. Kui kõrvutada Vilsandiga, siis nagu öö ja päev. Aga ega kõik saared ju peagi ühte nägu olema, muidu kaoks põnevus. Ja kes kahtleb, kas Pakrile minna või mitte - minge ikka, see on omaette kogemus ja avastus!
Ja muide, läinud nädalavahetusel Setomaal olles ei tahtnud oma silmi uskuda, kui Ilmar-Ilmarit ennast nägime, aga tema see oli ja uskuge, hoopis teine, kui oma kuningriigis!
Mis veel?
Plaanisin, et suvel alustan ka Upsijate reisikirjadega, kuid loodus kappab ja aega selleks kipub kõigi teiste toimetuste kõrval nappima. Aga mine tea... Kel viitsimist, võib ju vahepeal tšekata, kui huvi on.
Ja Elke, Sinu kontsert Vastseliinas oli suurepärane!
Ning kui varem ei näe, siis kohtumiseni sügisel, 11. septembril - ees ootavad ju uued toimetused-SOORITUSED!!!
No comments:
Post a Comment