Ega siis midagi, vahelduseks osaliselt vaevaliselt tilkuvatele India "sabadele" võtan närvirahustuseks ette midagi hoopis mõnusamat - seega tagasi 27.-29. juulisse ja Käärikule!
Üritus algas, nagu tõsine tööpäev ikka, juba hommikul kell 9. Lisaks 100% esindatud Upsijatele osalesid veel Kolumats, Vikerkaar, Kavalik, Torbikud, Tantsutallad, Toome ja Tarbatu - kas viimased just B-rühmad on, aga B1 mõõdu andsid välja küll....
Need olid päevad täis trenne, seltsielu, ujumist ja joomist. Joomist selle sõna kõige otsesemas ja vee ning mahla mõttes. Või arvasite, et igihaljast jms. räägin - aga eks igaüks mõtleb oma rikutuse piires:). Seda H2O-l põhinevat eliksiiri kulus tõesti ohtralt, aga mida tahta, kui temperatuur kisub juba +30 kanti ning päike särab pilvitust taevast lagipähe? Toimetasime seal usinasti, iga tants eri treeneri käe all, kui vaheaeg tehti, siis kiiresti-kiiresti järve ujuma.
Korraldajad olid oma ürituse igati läbi mõelnud, põimides tantsutöö sisse erinevaid pärleid. Mulle isiklikult meeldis eriti 2 ettevõtmist ja tundub, et esimene neist oli üleüldine lemmik. Kohe sellest lähemalt. Reede pärastlõunal jagati iga rühma esindajale kätte plaat lastelauluga ning kästi laulule tants seada ja õhtul rühmaga esitada. Muideks, treenerite helgete ajude kasutamine oli selleks rangelt keelatud! Panime siis Aiteli ja Mariliisi ettevõtmisel pead kokku ja püüdsime "kelgutada", sest meie loo nimi oli "Kelgusõit". Tulistes vaidlustes ja tatsumistes sündis siis Upsijate "lapsuke". Tuleb tunnistada, et millegipärast oli Tarmol eriti lõbus, kui ta meie tuhusid nägi... Nojah, nii nagu juunikuus lumi on maas, nii võib Upsijate kelgule juulis tulla veel üks laps - eriti suurte silmade ja õnnest oimetu naeratusega. Nii nägi see vähemalt välja proovis, kuidas esietendusel, seda teavad juba teised. Igatahes, kui läks õhtuseks etlemiseks, jätkus elevust nii iga rühma etlejatele kui naeru nabani pealtvaatajatele. Kõik rühmad peale ühe olid võtnud oma ülesannet tõsiselt ja mis sel ühelgi üldise tögamise taustal üle jäi, kui tükk aega pärast teisi (oma tantsiva treeneri osalusel ja üldise arvamuse järgi ka loomeabil) enda üllitis ette kanda. Kahjuks oli väljas juba nii pime, et Sõrmuste pere ei hakanud oma fotokat koormama ja kaameragi puhkas juba õiglase und. Jääb vaid loota, et ehk õnnestus kellelgi öövõtteid teha. Kui jah, lisan need kunagi, sest ilu ei panda padaje, vaid jagatakse ikka teistega.
Ja nüüd teisest pärlist. Olime just Pauli-Külli-Leinoga lobby-baaris mõnusad kohvid teinud ja otsustanud, et jalad juba piisavalt vatti saanud ning klassikaline tants peab meieta läbi ajama. Üritasime just piisavalt märkamatult telkide poole "vasakule" keerata, kui sattusime vastastikku Tarmoga, kes kõuehäälselt nõudis: "Kuhu minek?" Mis meil muud üle jäi, kui sabad jalge vahele tõmmata ja külg ees treeningsaali poole kõmpida. Aga saalis ootas meid malbe ja karismaatiline-graatsiline Rufina Noor, kes suutis oma trenniga kõigi asjaosaliste silmad särama ja südamed põksuma panna ning trenni lõpus oli tal juba saalitäis nii nais- kui ka meessoost noori luiki,kes oma liikumist täiega nautisid. Tänud, Tarmo, et õigel ajal õiges kohas olid ja meid sama õigele teele juhatasid!
Ja ega need paar päeva ainult "tühi" tantsimine olnud: reede öösel kella ühe paiku sauna minnes toimus puhkeruumis ikka tõsine ümarlaud globaalsetel ja aktuaalsetel teemadel, mida siin üles lugema ei hakka, küll asjaosalised mäletavad!
Ja mis kõige olulisem: ilmataat oli igati tantsijate poolt, hoidis oma vihmakraanid peaaegu kinni, ainult väike suts enne rongkäiku oli pisike erand. Siiani (ka nüüd Pakril olles) tundub, et hommikul tuleb Jaanus oma ruupori ja äratusega: "See ei ole puhkelaager, see on tantsulaager!"
Tantsuetendus ise toimus muruplatsil, kus mõned augud kurikavalalt oma ohvreid varitsesid. Kahjuks ka meie Monikat, kes vigastusest hoolimata võtmekohaga tantsu ära tantsis, kuigi hiljem kipsis lõpetas. Tänaseks peaks kips olema maha võetud ja loodame, et Monika taas tantsuvalmis.
Veidi pitsitab pilt, kus Tarmo ja Jaanus kahekesi kaski maasse teisaldasid ja kogu tantsijate meesperest läks neile appi vaid Vikerkaare Ilo - ju siis teised lihtsalt "ei näinud"...
Aga nagu kodus jäädvustuste põhjal võib kinnitada, oli etendus ilus ja mis seal salata, üleminekud andsid kogu kavale volli juurde, särades nagu rosinad kringlis. (Ja ei saa salata, et jupike Käärikust on osakesena meie promost ka juba India poole teel.)
No comments:
Post a Comment