Programm oli vinge: kõigepealt kalapüük järvel, siis tutvumine kohalike vaatamisväärsuste sh. vanausuliste külaga, seejärel setode ja meie etteasted, jõuluvana ning pidu hommikuni.
Esimese punkti pidime kahjuks ära jätma, sest ega ilma- , samuti ka taevataadi vastu saa. Kui ikka termomeeter plussi näitab, ega siis väga järvejääle kipu! Aga vanausuliste külla läksime küll ja ühte majapidamisse kutsuti meid lausa sisse ning anti võimalus imetleda pühasenurka ning ikoone. Lummav! Sulo hakkas lahkelt meie giidiks: kuulsime huvitavaid fakte ja pärimusi kohalikust ajaloost ning sedagi, kuidas omal ajal külas tulekahju kustutati. Ei tea, kas arenguspiraal on järjekordse tiiru täis saanud ja võetakse taas kasutusele vanad grotesksed meetmed - miks muidu siis tänane hommik (16.05.) üheksale päästekomandole kõrgema otsuse kohaselt viimaseks jäi?
Aga vanausuliste küla juurde tagasi tulles: jah, tõesti oli palju vanu maju, siis kõpitsetud ja veidi uuemaid ning ühes eriti maalilises paigas uhkeldas juba modernne klaasist ülimoodne rajatis - kuidagi võõras selles hubases keskkonnas. Ehk peaks siiski väärtustama kohalikke traditsioone ning miljööd ja püüdma need säilitada? Saab ju teha ka mõnusalt kaasaegse elamise, mis klapiks kenasti olemasoleva arhitektuuriga ka materjalide poolest, mitte ei kiiskaks kui "hiina päike"?
Aga see selleks, kulgesime tagasi seltsimajja ja kuna külm tuul oli vägisi kontidesse pugenud, otsis Kaido välja kohaliku hansa ning instrueeris täpselt, kuidas seda manustada. Igatahes põhitoiming (=sooritus) oli kukrunõks! Ja mida rohkem Sa nõksutasid, seda soojemaks sisemus muutus, kuid stopp! - esinemised veel olemata! Nii et riietuma, väike soojendus ja pushimine. Muide, ega me nii agressivsed ka pole nagu mõne pildi järgi võiks arvata....
Alustuseks näitas oma oskusi Tartu Tarmo pillimängu saatel setode "Hõbehall". Ja Tartu Tarmo ise on meiegi vana tuttav, kelle pilli järgi ka Upsijad õige mitmel korral on jalga keerutanud. Nii meil ongi Hõbehalliga kahe peale paar viimast aastat üks treener (rohkem ikka Upsijate oma) nagu ka üks pillimees, kes omakorda kaldub küll seto-kanti, nii et tasakaal ja rahu majas.
Pärast setosid tuli meie etteaste - sooritus. Eriliselt sooja ja südamlikuna (vähemalt minu jaoks) on ikka olnud eelmise aasta leid "Kodukotus" Tarmo ja Jaana tantsituna. Esmaesitlus Assooridel ja nüüd Lüübnitsas. Aga saatuse tahe (või mis iganes) oli ettearvamatu ja millegipärast kaamera Lüübnitsas just selle tantsu ajal ei töötanud - kahju!!!
Meie leivanumber "Kadrel" tuli pärast esitusele koos "Hõbehalliga" ja jäägu vaatajate otsustada, kes oli rohkem seto: kas päris setod või tsuhknad.
Ja see pidulaud ning külalislahke kostitamine!!!! Kuidagi ei saa vene muinasjutu järgi öelda. "Pidus käisin minagi, suhu ei saan´d midagi!" Laud oli lookas, tuju laes ja jõuluvana tasemel - arvan, et kõnelen kõigi eest! Iga natukese aja tagant kostis rõõmus-reibas hääl "Tere, mina olen Kaido!" ning hääle rõõmus omanik kiirgas enda ümber optimismi. Rahvast naerutas Karisilla külateater ja oma teise etteaste "Tiiu talu tütrekene" sooritas nais-Upsijate showtantsutrupp "Vallatud kurvid - siin me oleme!". Aja möödudes keris pidu järjest tuure, kukrunõks ruulis täiega, kloostri vein oli suurepärane (järjest magusamaks läks) ja meeleolu tipus. Eks sealt tipust oli ka langejaid - aga loomulik kadu on ju tavapärane nähtus - nii ka Lüübnitsas...
No comments:
Post a Comment