Europeade 2004 Riia - väike reisijutt

Ei saa mitte vaiki olla... Kogemata kombel lubas Sõrmusteemand oma viimases postituses, et ehk jõuab enne uue hooaja algust ja meie järgnevat sihtpunkti 2013.a. jaanuaris  ka Upsijate väljamaad puudutavate reisikirjadeni. Mis siis Terjel muud üle jääb, kui klaviatuur põlvele võtta ning ühe toreda mälestusega maha saada.
See memory puudutab, tõsi küll, Taara-Upsijate ajajärku ja Terje-Pauli esimest kokkupuutumist Europeade festivaliga. Upsijatel endil minu teada eelnevat Europeade-l osalemise kogemust polnud, küll kandideerimise oma, mis sarnanes koera saba jupiti maharaiumisega (= esialgu lubati 6 paari, siis 4 ja lõpuks kahanes arv miskipärast kahele - lõime käega ja loobusime).
Taarakad olid seevastu juba "vanad hundid" ning Maire eestvedamisel otsustasime siis Taara nime all ära proovida, mida see festival endast kujutab. Kui muidu on Eesti rühmade osas sõel väga tihe, siis Riia oli erandiks. küllap imestate - miks? Ah et ta siinsamas külje all... Aga ei. Tegelik põhjus oli see, et Läti ja Riia olid ju vana kapitalistliku maailma jaoks sotsialistlik igand ning hirmul olid suured silmad: ikkagi esimene Europeade, mis korraldati kunagisel NL territooriumil. Seega loobusid nii mitmedki välisrühmad seal osalemast, mis omakorda andis paremad "sansud" eestlastele.
Nii et mõeldud, tehtud ja Läti poole see meie busside kolonn vuras, sihiks Riia ja Sconto staadion.
Ning mäng oli küünlaid väärt: sellist suurejoonelisust, ühtekuuluvust, rõõmu ja väljaelamist kui Riias, näeb harva.
Juba avamistseremoonia oli grandioosne ja muljetavaldav, meie sügav kummardus pr. Freibergale, kes pidas oma avakõned 4. erinevas keeles, kasutamata ainsatki spikrit! Lätlaste "Merevaiku" ei tasu (st. ei oska vääriliselt) kirjeldada  - nii koreograafia kui lugu ise on 12 points - kes näinud on, see teab. Ma pole küll päris kindel, kuid ilmselt on lätakatele "Dzintars" sama, mis "Tuljak" meile. Ja milline ilutulestik!!!!
Oli palju vahvaid üritusi ja kokkusaamisi, vaimustav tantsushow "Leivategu" Riia Kongresside palees ja ehmatus, et "Kaera-Jaani" ei tantsita mitte ainult Eestis, vaid et lätlastelgi on oma "Kaeras-Janis" (blogija ristitud). Ainult et kui Mait Agu tants on kiire, siis korraldajad tegid ikka pika puuga ära, sest nende jalgade tööd vahepeal ei näinudki - see oli tõeline turbo! Ja muidugi pidevalt, ükskõik kas söögisaalis, etendustel või muidu kokku saades "Laa-la-laa-la jne" + ülestõstetud peopesade kordineeritud liikumine (küll kunagi osalenud juba teavad) ja pidev eufooria.
Europeade lahutamatud osad on ava- ja lõppkontsert, paraad ja tänavaesinemised - saime hakkama. Muusikaga toetas meid "Siller", kelle prouade pille meite mehed aitasid ühest paigast teise tirida. (Ja kui siis "Silleril" juubel tuli, viisime neile omalt poolt kingiks ratastega abilise, et nende vaeva tulevikus vähendada).
Ning kui erinevad rahvariided ja koloriitsed isiksused! Meile jäi eriti silma Itaalia rühma trummimees, kelle Papiks ristisime - ta oli nii naeruline, et iga juuksekarvgi ta peas naeris. (Etteruttavalt: tore oli Papit taas näha ka Prantsusmaal).
Mida veel võiks ära märkida? Juskui meie tollase treeneri Katrini näol asus meie ajutine elupaik Katrina ielal, mõnusad uitamised Riia vanalinnas ja ronimine Toomkiriku tippu, hispaanlased, kes munakividel esinedes poole tantsu pealt oma lahtised kingad jalast heitsid ja lumivalgetes sokkides, teist nägugi tegamata, lõpuni panid, õpihimuline robot, "Lido" ja botaanikaaed, kus üritasime "botaniseerida", "Puhu tuul ja tõuka paati" Daugaval  koos lätlastega, teadasaamine, et gigantne Tantsupidu pole ainult Eestis, vaid ka Lätis (seal veel üksjagu suurema osalejate arvuga - nii et Piibeleht juba teistkorda peal) ning eestlaste vorm, pealtnäha tagasihoidlik ja musta tooni, aga sellest, mis trikke ta pimeduses tegi, saate näha ühel fotodest ( me ausõna ei teisaldanud Kohtla-Järvelt sealseid kaevurilampe....) jne. jne.
Igaks juhuks kokkuvõttena: oli igatpidi tore ettevõtmine väga mõnusa seltskonnaga, aga küllap jõudsite samale järeldusele juba isegi!

  

Kõik see upsija Pakrile!

Omade seas teatud-tuntud tõde, aga igaks juhuks siiski märgin ära, et Upsijatel on ka kampaania. Mitte väike taks ega tudish jne., vaid Eesti saared. Üheskoos oleme nautinud Hiiumaad, Kihnut,Vormsit, Vilsandit, aga seekord jäi valik Pakrile ja kuupäevadele 11.-12. august. Ei oskagi öelda miks just Pakri - võib-olla seepärast, et tahtsime oma silmaga näha ja käega katsuda, mis sellest vene võimude poolt räsitud maatükist (tegelikult küll maatükkidest) saanud on...
Aeg ja elu oli meie reisiseltskonnas korrektiive teinud, nii et kes soovis, sai kaasa võtta ka oma suuremat või väiksemat mõõtu "satelliidid". Ja muidugi ka oma valvekoera - kohe kindlam ja julgem tunne oli. Reisikorralduse oli Pille oma õlgadele võtnud ja selles osas tubli töö teinud: kõik sujus kenasti.
Reisi algus oli paljulubav: juba öösel vastu laupäeva oli aknal kuulda vihmapiiskade krabinat ning seda jätkus poole Tallinna tee peale. Mida Paldiskile lähemale, seda viisakamaks ilm muutus - olime ju nõus kõigega, peaasi et ei sajaks! Jäime uskuma Kükita vanasõna: söö Kükital 1 burgs ja ilm läheb ilusaks! Igatahes trehvasime seal Leino ekipaažiga ja nii see sõit kulges: algul kahes autos, siis ühes paadis ja tagatipuks veel ühel saarel. Pakrile minne tuleb ju ületada Kurkse väin. Meie tegime seda paadiga, kuigi oli ka süsta võimalus. Kuid kunagine kurb sündmus välistas meie jaoks süsta, ehkki kui oma paati nägime, jäime sedagi veits kahtlevalt piidlema: pilk mõõtmas meid ja meie pagasit, siis jälle kummipaati. Aga tegelikult olid kõhklusel suured silmad ja paat ning selle kapten tegid tublit tööd: 2 edasi-tagasi tirtsu ning kogu meie seltskond oligi maismaalt Väike- Pakri saarele teisaldatud, kus juba traktor ootas, et meid ja meie pagasit lahkelt pakutud laagripaika toimetada - tuul oli läbilõikavalt külm ja taevaski veel hall - muidugi võtsime nn. sisemaa telkimispaiga pakkumise vastu. Ühekorraga jäi traktor seisma ja olimegi kohal. Oleksime justkui harjutanud: kõigi suunurgad kukkusid ühekorraga alla ja silmisse tekkis veidi nõutu pilk - nali või? Ei olnud: katusealune ehk ilmarite keeles ööklubi, paekividest laotud mõnus tulease, meie kõnepruugis lift (st. WC) täitsa olemas, ainult et looduskaitsealal vist ei tohi heina niita, ainult tallata (miks muidu kõrgus rohi poolde reide....). Aga telgid tuli ju püsti panna. Kui sellega ühele poole saime, oli tuul pilved laiali ajanud ja päikegi välja tulnud. Ööklubis ootasid meid supp-leib-sai ja maapiim. Ja kui siis sõõrmeisse jõudis kohvi aroom, millele lisandus kuldkollane korp, tõusis tuju jälle tasemele ning meie esimese päeva traktori-ekskursioon Väike-Pakril läkski lahti. Ilmselt ongi traktor Pakril ainus võimalik liikumisvahend, sest sügavalt rööpaline tee, milles poriloigud laiutamas, oleks sõiduautole ilmne liig. Ja ilmselt ei tunne 6 Pakrile ametlikult sissekirjutatud (kuigi tundub, et osa neist 6-stki pesitseb suurema osa ajast Rootsis) elanikku ka autodest puudust. Igatahes kadakad uhkeldasid vaid rannaaladel, sisemaal vaheldusid nn. heinamaad metsavõsaga. Ning kui see kõik kasvab soisel pinnasel, siis ta ongi pigem suur võsa paljude kuivanud puujäänukitega kui mets - üsna troostitu värk.

Mida veel kosta Pakri saarte kohta?
Seda, et Väike-Pakri on tegelikult territooriumilt suurem kui Suur-Pakri.Suurel oli rohkem elanikke ja see saigi nimepanekul otsustavaks kaalukeeleks. Hiilgeaegadel oli Suur-Pakri Suurkülas 25 talu (300 elanikuga), mis 20. saj.-ks kahanes 20-le talule ja omakorda suure sõja käigus "nulliti" sootuks. Kurb oli vaadata fotosid, kus inimesed oma varanatukese regedele laadisid, hinges lootus, et ehk kunagi saab taas koju tulla...
Lõputud niidud, osa harimata, osa pallitatud ja muidugi vahva kari, kelle toidulauale pallid mõeldud olid. See ilmarite kuningriigi 4-jalgne seltskond alates kõige suuremast kuni kõige väiksemani ilmus nähtavale leivapakendite krõbistamise peale, teades, et järgnemas on midagi tõeliselt maitsvat: hea musta leib, mille eest võis ennast ka paitada lasta. Kolme aasta eest toodud 50 lihaveisest isendist oli ilmarite valitsemisajal saanud erinevatel andmetel 150- (5 min. pärast juba 180) pealine kari.
Ilmarite vabapidamisel notsuperekond - väikeste upsijate vaieldamatu uudistamisobjekt. Väikesed upsijad olid tõeliselt tublid ja hakkajad reisisellid. Kui väsimus vahepeal kippuski võimust võtma, siis issi-emme süles traktori rappumise saatel koguti jõudu uuteks väljakutseteks.
Tamm/sild kahte Pakrit ühendamas. Väike-Pakri poolne ots vastne: kenasti peitsitud puidust (valminud 2012.a.), siis järgmine kolmandik, kaootiline koostis aukudest ja kividest ning viimane kolmandik taas enam-vähem normaalne, põhikomponentideks kivid ja muld.
Ilmarite öömaja pakkumine aidalakka (võta Sa kinni, kas meestele või naistele), kuhu lubati puhtad linad laiali lüüa (= uus heinapall lahti laotada)...
Üleüldine veendumus, et laupäeva hommikul 07.00 tuleb ruuporiga Tarmo (või Jaanus) ning teatab valjul, selgel ja kõlaval häälel, et äratuseni on jäänud 1 tund! 
Tühjad mürsud kõikjal üle saare, isegi lillepeenra dekoratsioonina, metsa sisse kasvanud valvepatareid ning muu militaristlik jäänuk.
Üksik maja, mille katus oli tehtud paeplaatidest. Paas ongi ilmselt ammendamatu kohalik ehitusmaterjal, mis sobis nii maja- kui aiaehituseks jne.jne.
Meie turismibuss traktori ning selle käru näol, kus veetsime kahe päeva peale kokku ca 7 tundi.
Lutsuviskamine - hoos olid nii meie suured kui väikesed turistid.
See, et saarel olles ei läinud keegi kordagi ujuma peale väikese Grete-Maria, kes lihtsalt libedatel kividel kolades vette potsatas.
Grilliõhtu upsijate, "satelliitide" ja sääskede osavõtul, teenindava personali osas Eva-Mai, Tanel ja Maanus - tubli töö.
Suurepärane lihaveise praad ning maitsev "oma" lehma piim.
Ja muidugi tore seltskond, kes me selle ettevõtmise teoks tegime.
Feeling? Pisut rõhuv, ise arvan, et põhjustatud saarte karmist käekäigust ja taagast, mis nende ajalool lasub. Kui kõrvutada Vilsandiga, siis nagu öö ja päev. Aga ega kõik saared ju peagi ühte nägu olema, muidu kaoks põnevus. Ja kes kahtleb, kas Pakrile minna või mitte - minge ikka, see on omaette kogemus ja avastus!

Ja muide, läinud nädalavahetusel Setomaal olles ei tahtnud oma silmi uskuda, kui Ilmar-Ilmarit ennast nägime, aga tema see oli ja uskuge, hoopis teine, kui oma kuningriigis!

Mis veel?
Plaanisin, et suvel alustan ka Upsijate reisikirjadega, kuid loodus kappab ja aega selleks kipub kõigi teiste toimetuste kõrval nappima. Aga mine tea... Kel viitsimist, võib ju vahepeal tšekata, kui huvi on.
Ja Elke, Sinu kontsert Vastseliinas oli suurepärane!
Ning kui varem ei näe, siis kohtumiseni sügisel, 11. septembril - ees ootavad ju uued toimetused-SOORITUSED!!!

 

Tartumaa B-rühmade tantsupäevad

Tere üle mitme aja! Kui vahepeal jõudsin joonele, siis nüüd tuleb tunnistada, olen omadega jälle lootusetult maas.
Ega siis midagi, vahelduseks osaliselt vaevaliselt tilkuvatele India "sabadele" võtan närvirahustuseks ette midagi hoopis mõnusamat - seega tagasi 27.-29. juulisse ja Käärikule!
Üritus algas, nagu tõsine tööpäev ikka, juba hommikul kell 9. Lisaks 100% esindatud Upsijatele osalesid veel Kolumats, Vikerkaar, Kavalik, Torbikud, Tantsutallad, Toome ja Tarbatu - kas viimased just B-rühmad on, aga B1 mõõdu andsid välja küll....
Need olid päevad täis trenne, seltsielu, ujumist ja joomist. Joomist selle sõna kõige otsesemas ja vee ning mahla mõttes. Või arvasite, et igihaljast jms. räägin - aga eks igaüks mõtleb oma rikutuse piires:). Seda H2O-l põhinevat eliksiiri kulus tõesti ohtralt, aga mida tahta, kui temperatuur kisub juba +30 kanti ning päike särab pilvitust taevast lagipähe? Toimetasime seal usinasti, iga tants eri treeneri käe all, kui vaheaeg tehti, siis kiiresti-kiiresti järve ujuma.
Korraldajad olid oma ürituse igati läbi mõelnud, põimides tantsutöö sisse erinevaid pärleid. Mulle isiklikult meeldis eriti 2 ettevõtmist ja tundub, et esimene neist oli üleüldine lemmik. Kohe sellest lähemalt. Reede pärastlõunal jagati iga rühma esindajale kätte plaat lastelauluga ning kästi laulule tants seada ja õhtul rühmaga esitada. Muideks, treenerite helgete ajude kasutamine oli selleks rangelt keelatud! Panime siis Aiteli ja Mariliisi ettevõtmisel pead kokku ja püüdsime "kelgutada", sest meie loo nimi oli "Kelgusõit". Tulistes vaidlustes ja tatsumistes sündis siis Upsijate "lapsuke". Tuleb tunnistada, et millegipärast oli Tarmol eriti lõbus, kui ta meie tuhusid nägi... Nojah, nii nagu juunikuus lumi on maas, nii võib Upsijate kelgule juulis tulla veel üks laps - eriti suurte silmade ja õnnest oimetu naeratusega. Nii nägi see vähemalt välja proovis, kuidas esietendusel, seda teavad juba teised. Igatahes, kui läks õhtuseks etlemiseks, jätkus elevust nii iga rühma etlejatele kui naeru nabani pealtvaatajatele. Kõik rühmad peale ühe olid võtnud oma ülesannet tõsiselt ja mis sel ühelgi üldise tögamise taustal üle jäi, kui tükk aega pärast teisi (oma tantsiva treeneri osalusel ja üldise arvamuse järgi ka loomeabil) enda üllitis ette kanda. Kahjuks oli väljas juba nii pime, et Sõrmuste pere ei hakanud oma fotokat koormama ja kaameragi puhkas juba õiglase und. Jääb vaid loota, et ehk õnnestus kellelgi öövõtteid teha. Kui jah, lisan need kunagi, sest ilu ei panda padaje, vaid jagatakse ikka teistega.
Ja nüüd teisest pärlist. Olime just Pauli-Külli-Leinoga lobby-baaris mõnusad kohvid teinud ja otsustanud, et jalad juba piisavalt vatti saanud ning klassikaline tants peab meieta läbi ajama. Üritasime just piisavalt märkamatult telkide poole "vasakule" keerata, kui sattusime vastastikku Tarmoga, kes kõuehäälselt nõudis: "Kuhu minek?" Mis meil muud üle jäi, kui sabad jalge vahele tõmmata ja külg ees treeningsaali poole kõmpida. Aga saalis ootas meid malbe ja karismaatiline-graatsiline Rufina Noor, kes suutis oma trenniga kõigi asjaosaliste silmad särama ja südamed põksuma panna ning trenni lõpus oli tal juba saalitäis nii nais- kui ka meessoost noori luiki,kes oma liikumist täiega nautisid. Tänud, Tarmo, et õigel ajal õiges kohas olid ja meid sama õigele teele juhatasid!
Ja ega need paar päeva ainult "tühi" tantsimine olnud: reede öösel kella ühe paiku sauna minnes toimus puhkeruumis ikka tõsine ümarlaud globaalsetel ja aktuaalsetel teemadel, mida siin üles lugema ei hakka, küll asjaosalised mäletavad!
Ja mis kõige olulisem: ilmataat oli igati tantsijate poolt, hoidis oma vihmakraanid peaaegu kinni, ainult väike suts enne rongkäiku oli pisike erand. Siiani (ka nüüd Pakril olles) tundub, et hommikul tuleb Jaanus oma ruupori ja äratusega: "See ei ole puhkelaager, see on tantsulaager!"
Tantsuetendus ise toimus muruplatsil, kus mõned augud kurikavalalt oma ohvreid varitsesid.  Kahjuks ka meie Monikat, kes vigastusest hoolimata võtmekohaga tantsu ära tantsis, kuigi hiljem kipsis lõpetas. Tänaseks peaks kips olema maha võetud ja loodame, et Monika taas tantsuvalmis.
Veidi pitsitab pilt, kus Tarmo ja Jaanus kahekesi kaski maasse teisaldasid ja kogu tantsijate meesperest läks neile appi vaid Vikerkaare Ilo - ju siis teised lihtsalt "ei näinud"...
Aga nagu kodus jäädvustuste põhjal võib kinnitada, oli etendus ilus ja mis seal salata, üleminekud andsid kogu kavale volli juurde, särades nagu rosinad kringlis. (Ja ei saa salata, et jupike Käärikust on  osakesena meie promost ka juba India poole teel.)

PS! Käärikul saime ka teada, et Elke läheb suvetuurile, nii et kui vähegi mahti, üritame teda 18. augustil kell 18.00 Vastseliina kirikusse kuulama minna.

Keisri uued rõivad

Täpselt nii: ainult et Upsijate uued rõivad.
Selleks, et pointini jõuda, tuleb alustada algusest ja Baltica ülevaatustest. Pange ennast valmis, sest jutt tundub pikk tulevat, kuna ma ei alustaks viimasest Baltica ülevaatusest 2010. a, vaid isegi eelviimasest, 2006.a. omast, nii et jalajäljed viivad meie Taara-Upsijate ajajärku, kui olime isatud-ematud (st. polnud kumbagi meie treenerit, ei Katrinit, ei Tarmot) ja meie rühm oli Liina ehk ajutise kasuema hoole all. 1. novembril 2006 jõudis meieni ülevaatuse (atesteerimine ise toimus juba 4. novembril!!!) ankeet, kus Liina oma kontaktid ära täitis, kõik muu jäi tantsijate hooleks. Sirvisin oma tolleaegset meililisti ning leidsin kirjatüki "Baltica 2007 - APPI!!!!!!!! pöördumisega Tarmo ja Katrini poole. Aga Tarmol olid lapsehoidja kohustused, Katrinil jälle muud põhjused, nii et pidime omal jõul hakkama saama ning lähtusime Tarmo soovitusest kasutada meie Võru Folkloorifestivali kava "Ring" tantse. Moodustasime rakukese: 8 paarist saime kokku 4 (Terje, Paul, Kaja, Viljo, Maarika, Ivar, Külli ja Udu e. Ehar), mis sellise ürituse mastaabis on naeruväärne, ka polnud meil elavat pillimeest e. Tartu Tarmot, aga tahtmine teha oli nii suur, et toimetasime 2 trenni (ise tantsime, ise vaatame, ise kritiseerime) ja 4. novembril astusime pisut võbiseva varbaga auväärse folkloorinõukogu palge ette. Lõi siis Terje silmad maha, vabandas meie väikese esinduse pärast (oh neid haigusi küll!!) ja tagatipuks ulatas .... CD (ennekuulmatu!!!!) meie muusikaga, tunnistades häbelikult, et ega haigus hooli, sest viimasel hetkel murdis maha ka meie pillimehe :) ning küsis luba esineda plaadimuusika saatel. Yes- lubati!!!
Hiljem, treenerite etteaste ajal, kui personaalselt tehti teatavaks iga rühma plussid ja miinused, taotlesime jälle luba kogu oma rakukesega, seekord treeneri eest, otsust kuulama tulla - saimegi! Ilmselt olime loonud pretsedendi ning nagu auväärt konsiilium heakskiitvalt tunnistas, olime Baltica ajaloos ainus rühm (ilmselt tõelised fanaatikud), kes tõelises pühendumises oli ise nii muusik, tantsija kui treener (viimast küll antud etapil, sest tegelikult oli tantsud meile varem selgeks õpetanud Katrin, ise tegime refresh-i). Ja veel: Katrin aitas meil ka tantsudele nende kogujate või seadjate nimed külge panna - me ju ise ullikesed. Igatahes kategooria saime üle ootuste hea, kõrgema kui Upsijatel enne oli ja nüüd jõuamegi riieteni.... Need meie ilusad meeste muhu vestid ja Paide naise kaunid riided ei lähe mitte... jne. jne. Nii et ei jäänudki muud üle (samas olid ka juubel ning Tantsupidu tulemas) kui hakata mõtlema uute meeste korrektsete riiete peale. Valituks osutus Paide mehe komplekt. Leebelt vihjates võiks öelda, et Paide riided  (eriti täiendavad naiste seelikukupongid) tekitasid üksjagu emotsioone ja kõik nendega kaasnev pole veel tänaseni kahjuks paika saanud... KURB!!!
Oleme jõudnud järgmise sammuni: Baltica 2010 ülevaatuseni, mis toimus 27.02.2010.a ja nagu reeglistik ette näeb, koos muusikutega (ehk tunnete ära?) ja muidugi pöidlahoidjast Milviga, kes kogu Upsijate etteaste vältel särasilmselt meiega tuttavaid lugusid kaasa laulis. Võtan abiks "Postimehe" http://www.tartupostimees.ee/230716/laupaeval-lustiti-tartumaa-trallamil/
 See juba Upsijate ajajärgust ning aegadest, kus olimegi üks pisike tibatilluke perekond oma 4-5 paariga. Kavast endast edaspidi, siinkohal vaid riietusest. Tahtsime olla võimalikult  arhailised, nii et dresscode oli linased hõlstid. Püüdsime olla igati kombekad: Tarmo ostis kümnete meetrite kaupa linast pastlapaela (Igor Tõnurist oma uurimustes oli sellele vihjanud) ja meie naisliikmed köitsid esimest korda pähe Külli nobedate sõrmede all valminud linikud) ja võta näpust: jälle, nii nagu muistegi, oli kõik, ka saadud kategooria http://www.folkloorinoukogu.ee/sisu/262_511_21_Ulevaatuste_tulemused_2010.doc, OK v.a. riided, eriti naiste omad. Hädasid oli kohe mitu: käiseid polegi!!?? ja lõhikud!!??? - Kes seda (jumalavallatust) enne näinud on? Kuigi, kui ringi vaadata, tundub neid vallatusi üle Eestimaa päris palju ringi kõndimas (kui võtta nimesid nimetamata kasvõi selle suve Lõuna-Eestis toimunud suur tippüritus)... Aga sõnakuulelikud, nagu oleme, otsustasime toetuste ning enda rahakoti abiga siis igatpidi ontlikud linased rõivad soetada. Tahtsime tõeliselt algupäraseid ja vanu, nii et mis muud, kui seadsime Jaana ja Külliga, kord Tarmogi kaasas, sammud  ERM-i sealsete asjatundjate ja kogude poole, pliiats, paber ja mõõdulint kaasas. Käisime kohe mitu-mitu korda: kasu oli.
"Uuemad moodud" välja valitud, sukeldus Terjekene Googlesse, surfas ja surfas, pidas läbirääkimisi ja laskis saata kanganäidiseid ning tundub, et sai jälile kõige soodsamale ja kabedamale materjalile. Varustajate brigaad Tarmo ja Jaana näol tegi väikese šopingu, hea et buss omast käest võtta! Ja nüüd pessu, kuna teatavasti iga linane tõmbab pestes vähemal või rohkemal määral kokku. Aga on ju vahe, kas pesta mõni pluus-seelik või kümnete meetrite kaupa kangast. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - muidugi meie Päästeamet oma pesumasinate ja saunaga (???) ning siiski jätkus toimetamist paariks korraks. Esimesel õhtul taidlesid Jaana ja Külli, teisel öösel Jaana ja Terje. See öö polnud muuseas eksitus: alustasime õhtul 22.00 paiku ning lõpetasime 04.00 ringis hommikul - ilusad maikuu ööd olid... Kangas tuli ka kuivatada (siin tulebki mängu saun oma lavaga, kus moodustasime arhitektuurilisi imesid, et kõik ära mahuks, sest enne juurdelõikusse minekut tuli materjal ka sujuvalt ära triikida - nii et töötasime välja terve tsükli. Kuna projektiraha jätkus vaid kangale, mitte õppinud õmblejatele/juurdelõikajatele, moodustati naisupsijate esindajatest selts "Nobedad näpud", sest riided oli ju vaja nii Balticaks kui Europeade 2011-ks valmis saada. Aeg möödus, aga näpud ikka puhkasid, kuni paar päeva enne jaanilaupäeva sain Jaanalt Võrumaale kutsungi "Õmblema!" Nimelt oli Jaana maandunud õmblusseltsi ema Külli juurde ja keeldunud sealt enne lahkumast, kui asjad välja lõigatud jne.jne. Ja nii saigi "Nobedad näpud" just Jaana ja Külli näol hoo sisse.Kuna Terje puhkus toob endaga kaasa suvised kohustused Tartust väljapool, jäi tema panus üsna tagasihoidlikuks, piirdudes oma seeliku ja poiste-tüdrukute riiete punaste triipudega (parem seegi, kui üldse mitte midagi). Ja kuigi hingeõhk kuklas, sai vajalik hulk komplekte  päevase täpsusega just õigeks ajaks valmis ning esimene ülesastumine nendes toimuski Toomel "Postimehega" kohtamas käies. Just siit pärinebki ka meie blogi paraadpilt. Nii et kui keisri uued rõivad olid nähtamatud, siis Upsijate omad on silmaga näha ja käega katsuda - kummad on uhkemad? Tuleb tunnistada, et mulle endale meeldivad kõige enam meeste mütsid, mida soovitas meile kokkusaamisel Silvi Alliman. Ja mis seal salata: need mütsid paeluvad paljude pilku - näis, kui palju aega läheb ja teistelegi sellised tutikad tekivad!

Aga muide, riiete lugu pole veel läbi, vaid jätkub nn. Hargla triibuseelikute saagaga - sellest ehk edaspidi ja juba lühemalt.
Lisan siia ka mõne pildi meie mõnusatest hõlstidest ning Baltica 2010 ülevaatusest. Nii nagu on "vallatud" hõlstid, on seda ka osa pilte, nii et võite otsida võimalusi, kuidas nad visuaalselt "sirgeks" saada...

PS! Samal ajal, kui mina järjekordse postitusega maha sain, istub Paul teises toas ja üllitab mitmendat-mitmendat õhtut/ööd mikromillimeeterhaaval meie promovideod kokku seada. Juba 59 sekundit on valmis nagu süžee ja klipidki. Jõudu talle sobitamisel, keevitamisel! Ja nii nagu videod, oodatakse ka meie kodulehte - tähtajani on jäänud vaid nädal!

Lastekaitsepäev Äärekoplis

Ja jõuamegi selle kevade tähtsama ürituseni: lastekaitsepäevani, mille korraldasime 2. juunil Äärekoplis.
Selle kavandamiseks ja läbiviimiseks peeti pikalt plaani, et kes, kus ja miks ja mida ja kuidas. Kuna tahtsime teha midagi vahvat, mis noortele ilmakodanikele (vanuseskaala missugune!!!!) rõõmu pakuks, olid kõik põnevad ideed-ettepanekud teretulnud. Lisaks Upsijatele panid üritusele õla alla veel kohalik pereklubi ning Upsijate sõbrad ja rõõm nentida, et vald toetas seda lapsesõbralikku ettevõtmist pisut ka omalt poolt. (Nende toetusega finantseerisime bussi renti, et kõik soovijad saaksid takistusteta Äärekoplisse ja hiljem tagasi keskusesse kulgeda)..
Kui nüüd loetleda üles mõned tegevused millega püüdsime lapsi lõbustada, võiks ära märkida näomaalingud (millised vahvad tegelased Võõpste Pereklubi kunstnike nobedate käte alt tulid!), takistusriba (Aira ja Moonika hallatud, osalejaid aastastest issi-emme süles kuni 7-aastasteni), pingsiturniir (sellelt platsilt oli rohi õhtuks ammu kadunud), küpsiste valmistamine (Katrini juhendamisel; huvitav, et väikestele pagaritele pakkus eriti pinget just küpsiste vormimine, maiustamine jäi teisejärguliseks), salatite õpituba (Külli, Terje; vitamiinid on vahvad!), joonistamine ja medalite meisterdamine, seiklusrada (Pille valvsa pilgu all), voolimine (Ilo - tubli töö!), kiikumine suurel Upsijate tehtud külakiigel, karaoke ja emotsioone küttev võrkpall vanema kaliibriga meesinimestele. Kui nüüd Upsijate võrkpallialastest saavutustest rääkida, siis ega me ju esikohta ei püüelnud - külalistele peab ka rõõmu jääma:) - samuti tuli ennast õhtuseks esinemiseks hoida.
Paari sõnaga lähemalt seiklusrajast: nimelt tuli Tarmol idee ehitada laste mängumaja, mille küljes ühe atraktsioonina väiksematele liumägi, suurematele aga platvorm põlise kase tippu kinnitatud atribuudini, millest kinni hoides sai liuelda allapoole, et õigel hetkel lahti lastes enne õunapuud turvaliselt maanduda. Mängumaja enda oli Tarmo aga ise oma usinate kätega oli juba mänglevalt valmis ehitanud - tema ööpäevas on ilmselgelt tunde rohkem kui teistel. (Tuntud tõde juba eelmisest aastast, mis taas kinnitust leidis.)  Omaette ooper oli selle värvimine, sest kuidas identse Võnnu seeliku triipe (meie kõigi kindel üksmeelne otsus) kahekordsele rajatisele kanda? Arvamusi oli palju (õnneks vähem kui Upsijaid endid), aga lõppes asi sellega et Insener (Paul) tegi kohapeal visandi, mida siis pidevalt töö käigus korrigeeriti, Aliis, Tarmo lapsed ja Terje haarasid pintslid ning valmis ta sai - lõbus silm Äärekopli kodutanumal.
Kui karaokest rääkida, siis see oli Upsijate ja Vikerkaare esindajate ühisprojekt "Uhti-Uhti uhkesti". Meil oli igatahes lõbus ja kuna konkurente ei lisandunud, õitsesime täiega kuni Tarmo tuli ja käskis lõpetada, sest vahepeal oli aeg kostüümide vahetamiseks küpseks saanud. Vahepeal kostitas perenaine Kristi meid omatehtud kuuma supiga - mõnus! See kuum supp tundub tänasel päeval, kui kraadiklaas rihib +25C õige kummalisena, aga kui meenutada, et tol päeval küündis ta vaevu +12-ni, oli pilves ja sadas vihma (miks küll taevataat lapsi ei soosinud?) nii et meil oli kopsakas talvevarustus seljas ning palavusest oli asi kaugel - pigem kiskusid sõrmed kohma. Hea, et olime eelnevalt paigaldanud suured välitelgid, nii et kes hoolega tahtis, võis väikeses vihmasabinas isegi romantikat leida. Mainimata on veel meie tehnikamehed: Leino (helitehnika), Mati (murutraktor), Paul (video).
Aga vahepeal olid ilmataadi palged hakanud selginema ja mõnda aega helkis ta põsel isegi päikesepaiste - täpselt nii kaua, kuni kestis õhtune kontsert, mille käigus astusid üles Pereklubi naised-lapsed, meie sõbrad  Hõbehall Setomaalt ja Vikerkaar Tartust ning Upsijad ise. Tubli, taat, et Sul jätkus tahtmist niigi palju Eestimaa ilusat kevadilma näidata - oleksid võinud veel veidi pingutada ja 24.00-ni välja vedada, kuid aitäh sellegi eest! Üritus, mis algas nii mõnelegi tublile Upsijale juba hommikul 09.00 (Peetrile ja tema tibule lausa reede õhtul), lõppes muheda karmoshkamuusika saatel simmani ja uhke pragiseva lõkkega südaöösel. Loodame, et lapsed ja külalised jäid rahule ja need, kes mingil põhjusel seekord tulemata jätsid, ärge kurvastage ega põdege: ka 2013.a. on lastekaitsepäev!  
Mõned pildid lastekaitsepäevale eelnenud talgutest (tublid, kes te selleks aega tekitasite ning Upsijate kombe kohaselt õla alla panite - tõite sära paljudesse väikestesse silmadesse!), meie selle aasta tähisest

 Võnnu seelikusse riietatud mängumajast ning krooniks üks promeneeriv foto Upsijatest. Kui peaks kunagi juhtuma ime ja Kõpsul vaba aega tekib, saab siin uhkeldama ka videoklip. nii et kindlat meelt ja jääge meiega!

Siin me oleme, Mäksa vald!

Tere Mäksa - siin me oleme! Ja mitte Tallinast, vaid Tartust ja me ei maksa, vaid hoopis tantsime!
Võiks öelda, et maikuu on meil Mäksakuu. Ma ei tea, kas sellist terminit tegelikkuses tavakodanikel eksisteerib nagu eksisteerib mäksamo....., Upsijatel aga küll. Tegelikult asusime pealelöögile oma uues koduvallas, suund võetud 19. mail Käbitarele, 24. mail  Melliste lasteaed-algkoolile, kulmineerudes Äärekopliga.  Käbitare juures vabaõhuüritusel - kodukandipäeval - astusime üles oma folgikavaga.
Melliste lasteaed-algkooli olime kutsutud esinema  põneva projekti raames Mellistet väisavale rahvusvahelisele seltskonnale. Tahtsime tutvustada meie kuldaväärt rakvakultuuri, nii et folk ruulis jälle täiega. Lisaks meile esinesid veel kooliõpilased ning segakoor, kus lõi kaasa ka kohalik vallavanem - tubli!
Mõlemal üritusel said "varbad valgeks" külalisedki, erinevust vaid niipalju, et eestlased oma tagasihoidlikkuses olid üksjagu häbelikud, kuid rahvusvaheline seltskond see-eest nautis tantsimist täiega, tulles põrandale juba esimese kutsumise peale. Täname selle maja pererahvast lahke vastuvõtu ja suurepärase kostitamise eest. Ja veel: maja ise oli imeilus nagu muinasjutt ja nii nagu Vastse-Kuuste lasteaias tahaks käia, siis Mäksagi lasteaed-algkool on vist iga lapse unistus: nii armas ja kodune!

Sünnipäevalaps, ole virk ja kraps!

Enne puhkust sai alustatud Melliste ja Äärekopli teemat, kuid tsivilisatsioonis eemal viibides on need paraku veel ootel ja kronoloogia jälle peapeale pööratud. Sest tänasel päeval - mis oleks nagu Upsijate rahvuspüha - ei saa mitte vaiki olla. Ilmselt imestate, mille poolest siis "täämbä" nii eriline on.
Aga sellepärast, et
JAANA, ATS ja TOOMAS
PALJU ÕNNE TEILE!
Kooki teile ei too, sest isetegemise rõõmu pole viisakas ära võtta, aga üks ontlik retsept ei tee iial halba  http://www.perenaine.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1206:punasesostra-kaerahelbe-kook&catid=8:magusad-kuepsetised&Itemid=6
Nii et teema juurde naastes: sünnipäevalapsed, olge virgad ja krapsed (kuigi krapsud oleks vist õigem)!