New season - new challanges! But step by step - let's see how we are comming through! The gratest challenege of this season is the 20th Dance Celebration "My Fatherland is My Love". To participate in it we need to score the competition to assure a place among the participants. So lots of work but the game is worth the candles as it is said in Estonia. And the gratest news: our trainer Tarmo is again with us (12 points!) stearing at the glance our performances and "ups-s":) So cross the fingers and "be with us"!
Heia-heia pärast pikka õigustatud pausi - suvepuhkust! Aga nüüd on Upsijad juba kuu aega trennilainel olnud ning tahtejõudu täis. Mis uut?
Esiteks: beebibuum! Ei tea, kas põhjuseks rahvatantsu viljastavad tingimused (oleme ja valdavalt perede rühm), tähtede seis või sootuks midagi muud, kuid nii see igatahes on. Ilmselt ajalugu kordub, sest sama seis on rühmal kord juba üle elatud.
Teiseks: rõõm on teatada, et meie treener Tarmo on tagasi ja lisaks Luunja Kultuurimaja ning Tartumaa Rahvatantsujuhtide Liidu tööle leidis aega taas Upsijatele pühenduda. Suured tänud Meelikale ja Küllile, kes vahepealsel perioodil treenerikoorma oma õlule võtsid ning meie vankrit vedasid!
2018/2019. hooaja põhieesmärk? Eks ikka XX Üldtantsupidu "Minu arm" - sinnapoole me koos paljude-paljude teiste tantsijatega rühime ja töö on meil tõsine: nagu isegi näete, pole siin postituses ühtegi pilti: kõigi silmad on kas treeneril, oma jalgadel või keskendunud pilgul kauguses - ei jätku neid naljalt (peale mõne erandi) oma partnerile, rääkimata teistele vastutulijatele (küll tantsija mõistab, mida see tähendab) - nii et kaamerasilm on liig mis liig! Praeguse ajajärgu märksõnad on "no punu võrku!", "sikuta ta ometi sohu (mülkasse?)", "raskus sellele jalale!", "kõik 4 valssi tuleb ära teha - ei viili!", "kolm valssi samm ja samm juurde!" ning meie "salarelvad": ra-ta-ta ja lonkava kana sammud:).
Ja tuleb vaikselt sosistada, et ehk saab lõpuks teoks ka meie paari aasta tagune unistus, millest küll kitsamas, küll laiemas ringis räägitud: Tarmo - oi vabandust, et vääratasin - Upsijate "....". Kuid see jäägu juba üllatuseks! Lahe lugu, mida kunagi juba "nuusutasime" ja mis kindlasti saab rühma repertuaari lahutamatuks osaks nagu Tarmo loodud "Vee ja soola saaga" või Kristjan Toropi leitud ja Upsijate asutajale Milvi Lingile pakutud ning Milvi seatud "Kadrel".
Ja Milvi sõlgki on nüüdsest hoiul Tarmo käes - loodame, et selles on tema power, mis kannab endas kõike head, annab jõudu vastu pidada ja veel nii mõnegi tantsu luua - ikka Upsijatele!
Friday, October 5, 2018
Tuesday, August 7, 2018
Siin me oleme - Prangli. Here we are - the island of Prangli
Following up the tradition of ours to discover every year one Estonian island we could not help and started in July to Prangli - a small island near-by Tallinn just an hour by boat. As it was the Fishermens' Day there was quite a lot of visitors on the island, wandering around, syckling, laying in the sun, swimming and sporting. Eager to learn more about Prangli and as we had children with us we decided to take an excursion by legendary socialist truck GAZ . And it turned up to be a right decision as there were so many crossing small routs on Prangli and if we had gone on our own we for sure had got lost. And of course we could not help but in the evening visited and enjoyed the concert of Anne Veski - popular Estonian singer. But for sure photos tell more than words so take a look at the pictures. But of my God we have still .... islands to discover:)!
Ka sel aastal jätkasid Upsijad oma eesti saarte avastamise traditsiooni. Valikut hakkasime tegema juba detsembris ning tee õigeni oli pikk ja vaevaline ning tänu Pille järjekindlusele meie reis lõpuks teoks sai. Tõsisemalt hakkas Pille asja ajama juba mai algul, aga selgus tõsiasi, et oleks tulnud veel kärmem olla, et kõik soovitud kellaajal oleksid üle või siis jälle tagasi saanud. Nii et kes te blogihuvilistest soovite edaspidi Pranglile minna - olge kärmed!
Mõnikümmend kilomeetrit enne Tallinna tabas meid tõeline padukas ja kiitsime Pauliga end
hea majutuspaiga - laka - valiku eest. Aga laevas tuli Leino uudisega, et Prangli kohal on taevas helesinine auk ning et saarel ei saja.
Pole midagi öelda: see mees on prohvet!
Meie põhipäev saarel - 7. juuli - trehvas olema kalurite päev, mistõttu saarel oli hulganisti rahvast küll meiesuguste suvenautijate
kui ka kohalike sugulaste näol.
Meenub ka üks teine kalurite päev, toona Kihnus, kus me küll ainult ei logelenud vaid tegime ka tööd st. tantsisime: "soojendasime" "Meie meest". Temperatuur nagu selle postituse kirjutamise ajal oli +28C kanti ja saal otsani rahvast täis ja täiesti õhuvaba. Aga see selleks. Ilmaga vedas: oli mõnus ja päikeseline ning soosis kõiki väliseid tegemisi: mererannas lebotamist, ujumist, grillimist, saunatamist, ringiuitamist, päikeseloojangute nautimist, ekskurseerimist,
aga usinalt katsetades-proovides suutsime sentimeetrise täpsusega ennast siiski ära mahutada ja sõit läks lahti. Nägime metsas asuvat
gaasitoru (kunagi puurimistööde käigus hakkas maapõuest välja tulema gaas),
hiidrahnu, mille ümbermõõt oli 36 m,
pilt IMG_7966JPG
sotsialiseerusime poe taga (väga emotsionaalne ja eluline, kuid panen üles vaid Kerdi-Marguse loal).
Väisasime 2. maailmasõja ajal hukkunud laevale pühendatud monumenti (sellest loost oli erinevaid variante - mine võta kinni, kus see tõde oli), kena kabelit ja muuseumi, kus
läbisime ka kohaliku keeleoskuse kiirkursuse, täpsustasime, kas saar on ikka saar
või hoopis poolsaar
ja korjasime "aas-käokingi" - milline imeline aroom, seltsimehed!
Ja hulgaliselt kiviaedu, millest osa lausa ühekordsed - pidid nende ehitajatel aga kiviseadmise oskused olema! Aga milline teede rägastik: iga 3-4 meetri tagant läks jälle 1 tee, nii et kui need metsateed kõik oma kilometraazhilt kokku liita, oleks Prangli vist EU-s auväärsel esikohal.
Ja õhtu pärl oli Anne Veski kontsert kohalikus kultuurimajas, kuhu osa seltskonnast
Signe eestvedamisel kulges.
Kontsert oli hea, Anne tiim tipp-topp ja primadonna sõnutsi
saali ühendkoor tubli ning tantsutrupp võrratu.
Muu seas õpetati meile selgeks ka ühe uue laulu (mis tuleb ilmselt suurele auditooriumile esmaesitlusele Anne juubelikontserdil Sakus detsembris) refrään, mis kõlas nii: "Elada on tore, elada on hea!"
Ja veel üks oluline asi (eriti neiudele-noorikutee): elasime turismitalus, mistõttu naispere oli pottidest-pannidest ja toiduvalmistamisest prii ning saime nautida perenaise kokakunsti. Küsimus suurele ringile: milline roog osutus populaareimaks?... Munavõi! Pranglile tagasi mõeldes, tuleb tunnistada, et üks asi jäi meil tegemata: võimalust mööda oleme pea iga külastatud saare randa kividest Upsijate majaka ehitanud. Aga noh, eks oleme siis edaspidi hoolsamad.
Järjekordselt võib nentida, et Eesti saared on lahedad ning nende avastamine (tõsi küll - õnneks mitte Robinson Crusoe moel) lahe traditsioon. Eks seda, kes ... (pigem ei ütle mitmest sajast saarest) järgmiseks valituks osutub, näitab juba aeg.
Ka sel aastal jätkasid Upsijad oma eesti saarte avastamise traditsiooni. Valikut hakkasime tegema juba detsembris ning tee õigeni oli pikk ja vaevaline ning tänu Pille järjekindlusele meie reis lõpuks teoks sai. Tõsisemalt hakkas Pille asja ajama juba mai algul, aga selgus tõsiasi, et oleks tulnud veel kärmem olla, et kõik soovitud kellaajal oleksid üle või siis jälle tagasi saanud. Nii et kes te blogihuvilistest soovite edaspidi Pranglile minna - olge kärmed!
Mõnikümmend kilomeetrit enne Tallinna tabas meid tõeline padukas ja kiitsime Pauliga end
Meie põhipäev saarel - 7. juuli - trehvas olema kalurite päev, mistõttu saarel oli hulganisti rahvast küll meiesuguste suvenautijate
Meenub ka üks teine kalurite päev, toona Kihnus, kus me küll ainult ei logelenud vaid tegime ka tööd st. tantsisime: "soojendasime" "Meie meest". Temperatuur nagu selle postituse kirjutamise ajal oli +28C kanti ja saal otsani rahvast täis ja täiesti õhuvaba. Aga see selleks. Ilmaga vedas: oli mõnus ja päikeseline ning soosis kõiki väliseid tegemisi: mererannas lebotamist, ujumist, grillimist, saunatamist, ringiuitamist, päikeseloojangute nautimist, ekskurseerimist,
pildistamist (ega fotograafi elu pole meelakkumine).
Ja ekskursiooni me võtsime, sest kuidas muidu sa sellest Pranglist sotti saad. Kuna meiega olid kaasas ka "noored upsijad" (hea põhjendus) ja väga pikka maad jalgsi käia ei viitsinud, tellisime veoauto - vana hea GAZ-i. Seltskond suur, Gaz-i kast väike, 
pilt IMG_7966JPG
sotsialiseerusime poe taga (väga emotsionaalne ja eluline, kuid panen üles vaid Kerdi-Marguse loal).
Väisasime 2. maailmasõja ajal hukkunud laevale pühendatud monumenti (sellest loost oli erinevaid variante - mine võta kinni, kus see tõde oli), kena kabelit ja muuseumi, kus
Ja hulgaliselt kiviaedu, millest osa lausa ühekordsed - pidid nende ehitajatel aga kiviseadmise oskused olema! Aga milline teede rägastik: iga 3-4 meetri tagant läks jälle 1 tee, nii et kui need metsateed kõik oma kilometraazhilt kokku liita, oleks Prangli vist EU-s auväärsel esikohal.
Ja õhtu pärl oli Anne Veski kontsert kohalikus kultuurimajas, kuhu osa seltskonnast
Kontsert oli hea, Anne tiim tipp-topp ja primadonna sõnutsi
Muu seas õpetati meile selgeks ka ühe uue laulu (mis tuleb ilmselt suurele auditooriumile esmaesitlusele Anne juubelikontserdil Sakus detsembris) refrään, mis kõlas nii: "Elada on tore, elada on hea!"
Ja veel üks oluline asi (eriti neiudele-noorikutee): elasime turismitalus, mistõttu naispere oli pottidest-pannidest ja toiduvalmistamisest prii ning saime nautida perenaise kokakunsti. Küsimus suurele ringile: milline roog osutus populaareimaks?... Munavõi! Pranglile tagasi mõeldes, tuleb tunnistada, et üks asi jäi meil tegemata: võimalust mööda oleme pea iga külastatud saare randa kividest Upsijate majaka ehitanud. Aga noh, eks oleme siis edaspidi hoolsamad.
Järjekordselt võib nentida, et Eesti saared on lahedad ning nende avastamine (tõsi küll - õnneks mitte Robinson Crusoe moel) lahe traditsioon. Eks seda, kes ... (pigem ei ütle mitmest sajast saarest) järgmiseks valituks osutub, näitab juba aeg.
Kagu-Eesti tantsupidu "Kuula" - Dance-Festival "Listen!"
Kuula, mida on öelda inimesel sinu kõrval!
Kuula, sest ka südamel on hääl!
Kuula, millest räägivad esivanemate traditsioonid!
Pärast Vaba 100 häälestasime end järgmise suurema ürituse - III Kagu-Eesti tantsupeo "Kuula" lainele. Kuidas iseloomustada seda ajajärku? Treening! Treening... Treening!!!! Nõrkemiseni, sest pahatihti oli neid, kes mingil endale teadaoleval põhjusel (väga leebelt öeldes) nii mõnigi kord trenni tulla ei saanud:). Aga las see "pesupäev" jääda meie endi teada! Igatahes lõpuks jõudis kätte 25. mai ning reedel kell 15.00 tuli Intsikurmus positsioonidele asuda. Eks ta olnud tööinimesele pisut varavõitu ja nagu korraldajadki tunnistasid, olid osalejate read õhtul kella 19.00-ks juba oluliselt täienenud. Aga eks igaüks õpib, loodame, et ka korraldajad, ning järgmise peo proovigraafik saab paremini paika: ikka nii, et ei peaks töölt mitu tundi varem ära küsima ja siis ühekorraga on laupäeva lõunast kuni pühapäevani sülle kukkunud suur ports vaba aega. Ja kurb oli kuulata, kui üks umbes 2. klassi poiss rääkis meile oma murest: "Terve talv õppisime tantsu (vist oligi peo nimilugu), aga nüüd pandi meid ainult taha äärde seisma ja õõtsuma..." Kui palju kurbust oli neis silmades ja muregi suur, mistõttu tuli seda lihtsalt jagada! 
Aga ilm oli tantsurahva poolt: päikesepaisteline ja soe, et mitte öelda kuum ning õige pea läksid puhkepauside ajaks hinda varjulised kohad. Kuigi pakuti ka ööbimisvõimalust, siis seda kasutas vaid väike käputäis upsijaid, kuid etterutates võib öelda, et just see 4-ne punt sai peost täiega osa, kuna laupäevaõhtusel simmanil tantsisid nad lausa varbad villi.
Pidu ise toimus 27. mail ja esinejaid oli alates pisikestest lasteaia põnnidest kuni memmede-taatideni välja, publikut jagus ohtralt ning auditoorium elas tantsudele soojalt kaasa. Said nad ju osa oma lapsepõlvest tuttavatest ringmängudest kõige nooremate esituses, teismeliste toimetustest, kui ka tagasivaatest karmile küüditamisele... Peo krooniks oli "Kuula" Ott Leplandi esituses, kuid kahjuks oli Otil endal mujal tegemist, nii et tuli leppida helikandjaga (Signe, sa said sellega hästi hakkama, kuigi sinu lootus kustus vist viimasena!). Aga nüüd annaksin sõna pigem piltidele - nemad ju paremad jutuvestjad:
Meie päike!
Kümme minutit "käpakestele"
Especially the red ones!
2017./2018. hooaja lõpetas meil Upsijate üldkoosolek, teemadeks lõppeva hooaja kitsaskohad ja sihid uueks tegevusaastaks, lootuses, et Külli meid ka edaspidi taltsutab ning sellele järgnev grill ja chill Allani ja Kärdi kaunis kodus. Ja seda juba teist hooaega järjest - ei tea, kas hakkab traditsiooniks muutuma? Oi-oi: äärepealt oleksin unustanud: meil on ju kohe-kohe tulemas üks saareretk, et saada kirja järjekordne avastatud ja üleloetud saar. Nii et polegi enam palju aega jäänud, kui tuleb pakkima hakata ja - merele!
On May 27th we participated in the dance festival named "Listen". Listen to people next to you, to old traditions, listen what your heart tells about! It was an open-air performance telling about children (the youngest dancers were of age 5-6) becomming grown-ups, about our history, joy and hard times of it devoted as many other events of this year to the 100th anniversary of our republic.
The festival was the final of our season of 2017/2018 so happy summer holidays to everybody and lets hope to meet again in the autumn.
Monday, April 9, 2018
VABA SADA - ESTONIA 100
Hi to everybody! I am really delighted to notice that I have got friends all over the world: USA, Finland, Great Britain, Germany, Russia, France, Ukraine, Poland, Bulgaria, Netherlands, Philippines, Jamaica - thank you for your interest!
This post is going to tell about a dance festival in Tartu held on March 18th, 2018 - a gift of folk dancers of our home town Tartu devoted to the 100th anniversary of Estonia. A fantastic event put down by trainers in which participated 1558 dancers (100 groups), the eldest 95, the youngest 4 years old. It was the story of our republic from nowerdays to the beginning in 1918 told by dances the number of which was 100 and the duration of the concert 100 minutes.
Hei! Lõpuks on põhjust jälle millestki kirjutada, sest tsiteerides L. Koidulat: "Ei saa mitte vaiki olla..."
"VABA SADA” pidu korraldas Tartumaa Rahvatantsujuhtide Liit, idee autoriks ja pealavastajaks oli Kristel Maruste. Tantsupidu vaatas Eestit ja eestlust läbi silmade, mis on kõike näinud, jutustades meie riigi loo tagurpidi: tänapäevast algusesse. Tantsude harjutamiseks läks juba septembris, siis ülevaatus, veel veidi lihvimist, siis peaproov ja 18. märtsil täpselt kell 19.18, oli kogu 1588-pealine tantsurahvas ning 1000 pealtvaatajat valmis ning pidu võis alata ( NB! Pidu kestis 100 minutit ning selles osales 100 rühma). Ja hea on teada, et kõik 3 meie treenerit märgiti peol ära: Tarmo Lillo vedas kilomeetrite kaupa juhtmeid ja nagu öeldi: tegi võimatu võimalikuks; Meelika Kaarna poolt oli peo kujundus ja Külli Petersell sai hea kolleegi preemia - tublid olete! Oh jaa, äärepealt oleksin unustanud mainida, et ühte meie trenni jälitas valvas kaamerasilm, tänu millele pandi Upsijad "telepurki" ning näidati .... märtsi "Ringvaates".
Nautisime seda toredat üritust täiega, eks ole selle tõestuseks ka fakt, et "Tuljaku" tõstest ei raatsinud meespool oma partnereid mitte maha panna ning kui see viimaks teoks sai, siis nõuti üheskoos "Tuljaku" kordamist. Mis siis helimehel muud üle jäi, kui pani uuesti muusika peale ja siit ta läks teist korda!
Aga ega midagi - lasen jälle fotodel (seekord Reelika omadel) kõnelda enda eest, sest pikk jutt - ... jutt!
This post is going to tell about a dance festival in Tartu held on March 18th, 2018 - a gift of folk dancers of our home town Tartu devoted to the 100th anniversary of Estonia. A fantastic event put down by trainers in which participated 1558 dancers (100 groups), the eldest 95, the youngest 4 years old. It was the story of our republic from nowerdays to the beginning in 1918 told by dances the number of which was 100 and the duration of the concert 100 minutes.
Hei! Lõpuks on põhjust jälle millestki kirjutada, sest tsiteerides L. Koidulat: "Ei saa mitte vaiki olla..."
"VABA SADA” pidu korraldas Tartumaa Rahvatantsujuhtide Liit, idee autoriks ja pealavastajaks oli Kristel Maruste. Tantsupidu vaatas Eestit ja eestlust läbi silmade, mis on kõike näinud, jutustades meie riigi loo tagurpidi: tänapäevast algusesse. Tantsude harjutamiseks läks juba septembris, siis ülevaatus, veel veidi lihvimist, siis peaproov ja 18. märtsil täpselt kell 19.18, oli kogu 1588-pealine tantsurahvas ning 1000 pealtvaatajat valmis ning pidu võis alata ( NB! Pidu kestis 100 minutit ning selles osales 100 rühma). Ja hea on teada, et kõik 3 meie treenerit märgiti peol ära: Tarmo Lillo vedas kilomeetrite kaupa juhtmeid ja nagu öeldi: tegi võimatu võimalikuks; Meelika Kaarna poolt oli peo kujundus ja Külli Petersell sai hea kolleegi preemia - tublid olete! Oh jaa, äärepealt oleksin unustanud mainida, et ühte meie trenni jälitas valvas kaamerasilm, tänu millele pandi Upsijad "telepurki" ning näidati .... märtsi "Ringvaates".
Nautisime seda toredat üritust täiega, eks ole selle tõestuseks ka fakt, et "Tuljaku" tõstest ei raatsinud meespool oma partnereid mitte maha panna ning kui see viimaks teoks sai, siis nõuti üheskoos "Tuljaku" kordamist. Mis siis helimehel muud üle jäi, kui pani uuesti muusika peale ja siit ta läks teist korda!
Aga ega midagi - lasen jälle fotodel (seekord Reelika omadel) kõnelda enda eest, sest pikk jutt - ... jutt!
Aktuaalseid päevaprobleeme ja tantsujooniseid arutamas
Need mehed ei lähe teps mitte mahtra sõtta, vaid hoopis "Isasid ja poegi" tantsima.
Tõeline power peitub "Värskas"!
Ootel...
Grand finale
Friday, January 26, 2018
Traditsioonid - traditions
It's time to talk about traditions. But as Estonian proverb says: less words, more deals (photos)! So pls. check below.
Aeg saabunud rääkida meie traditsioonidest. Teen seda õige lakooniliselt ja ehk väikese kiiksuga (?), lastes pigem fotodel kõnelda enese eest. Allpool siis mõned pidepunktid, mis iseloomustavad meie rühma ja mis siin tantsitud aastate jooksul on muutunud ja omandanud kindla koha Upsijate praeguses elus.
Retro on meie seas popim kui kunagi varem. tagasi. Nn. triiburiideid kui ka nende eelkäijaid - linaseid - oleme kandnud läbi aastate, kuid oma õhtusööke otsustasime alustada ühiste tänusõnadega järjekordse kordaläinud ja õnneliku päeva eest (noormees all vasakul). Ning teine uus samm meie retrorajal: oma kokkusaamisteks tunnistame ainult hubaseid palkrajatisi - ei betoonile ja paneelidele!
Nagu näete on meie esimeseks põhiväärtuseks saanud tervislikud eluviisid: karskus(liikumine) ja värsked juur- ja puuviljad. Kas pole ahvatlevad ja kasulikud, eelkõige, kui vaadata taustaks olevaid tänukirju ja diplomeid?
Ja esinemiste pakkumisel hääletame innukalt. Nagu näha, on ülekaalus variant C, mis meie kunagist tantsijat Kaja tsiteerides tähendab kannatamatut ootust ning küsimust: "Millal on väljasõit???"
Aeg saabunud rääkida meie traditsioonidest. Teen seda õige lakooniliselt ja ehk väikese kiiksuga (?), lastes pigem fotodel kõnelda enese eest. Allpool siis mõned pidepunktid, mis iseloomustavad meie rühma ja mis siin tantsitud aastate jooksul on muutunud ja omandanud kindla koha Upsijate praeguses elus.
Retro on meie seas popim kui kunagi varem. tagasi. Nn. triiburiideid kui ka nende eelkäijaid - linaseid - oleme kandnud läbi aastate, kuid oma õhtusööke otsustasime alustada ühiste tänusõnadega järjekordse kordaläinud ja õnneliku päeva eest (noormees all vasakul). Ning teine uus samm meie retrorajal: oma kokkusaamisteks tunnistame ainult hubaseid palkrajatisi - ei betoonile ja paneelidele!
Nagu näete on meie esimeseks põhiväärtuseks saanud tervislikud eluviisid: karskus(liikumine) ja värsked juur- ja puuviljad. Kas pole ahvatlevad ja kasulikud, eelkõige, kui vaadata taustaks olevaid tänukirju ja diplomeid?
Ja esinemiste pakkumisel hääletame innukalt. Nagu näha, on ülekaalus variant C, mis meie kunagist tantsijat Kaja tsiteerides tähendab kannatamatut ootust ning küsimust: "Millal on väljasõit???"
Monday, June 12, 2017
Meie oma sõlg - our own brooch
June 8th, 2017 is a pretty important date for our group. Why? Just a moment - I'll tell you.
Last autumn we planned to make the unique brooches of our Group Upsijad and to give the first piece as a gift to the founder of our group Mrs. Milvi Link for her 85th jubileum. Unfortunately nature had plans of its own and Milvi never received her gift... But her brooch started a new tradition: it is handed on to the acting trainer of our group and stays with her or him until she or he guides our group. If the trainer moves on, the brooch goes to the new trainer etc.
On the basis of Milvi's brooch (in the middle of the photo) the silver smith made 30 others to the active as well as former dancers of our group and were finally handed over to our members on June 8th - that's it!
Last autumn we planned to make the unique brooches of our Group Upsijad and to give the first piece as a gift to the founder of our group Mrs. Milvi Link for her 85th jubileum. Unfortunately nature had plans of its own and Milvi never received her gift... But her brooch started a new tradition: it is handed on to the acting trainer of our group and stays with her or him until she or he guides our group. If the trainer moves on, the brooch goes to the new trainer etc.
On the basis of Milvi's brooch (in the middle of the photo) the silver smith made 30 others to the active as well as former dancers of our group and were finally handed over to our members on June 8th - that's it!
Juba sügisel plaanisime teha Upsijatele meie omad sõled: käsitööna ja kindlasti hõbedast. Esimese sõle pidime kinkima meie rühma asutajale Milvi Lingile tema 85. juubelile pühendatud kontserdil. Aga nagu ikka: inimene soovib, kuid saatusel on omad rajad - ja nii lõimegi uue traditsiooni:
Traditsiooni tekitades,
järjepidevust järgides,
mälestusi mõlgutades,
kauneid keerde kätkedes,
polkasid põrgatades,
voorvalssi veeretades,
labajalga lustides
hakkab Milvi sõlg hoiul olema Upsijate tegevtreeneri käes.
30 meie poleerimata hõbedast sõlge tegi seto sepp Evar Riitsaar ja sellised nad välja nägid, kui nad Kauksi Ülle kingituseks kaasa antud kottidest 8. juunil välja harutasime - Milvi oma keskel ja meie igaühe väike talisman selle ümber kui Linnutee...
Suured tänud Leinole, kes sõle kavandi raske töö oma õlule võttis ning Kärdile-Allanile, kelle kaunis kodus tseremoonia läbi viisime!
Friday, June 2, 2017
Treenerivahetuse kuu - exchange of trainers
Our trainer Meelika is going to start a new tradition announcing May to be the month of exchange of trainers. It is interesting initiative to learn something new under the delegation of ohter trainers each having the method of teaching of their own. We learned folk dance varied by walse, rumba, cha-cha - really amazing experience! And a dance compiled specially for us - what a surprise! But the name as well as the video of it let be a secret for some time!
Meelika tegi ettepaneku kuulutada maikuu treeneri vahetuse kuuks. See sobis hästi, sest ta ise pidi mais Hiiumaal praktikal olema ja meie trennid oleksid meie endi hoolde jäetuna muutunud suht kesiseks. Nüüd aga tantsutasid meid Anita Kreen, Kristel Kermes ja meie endine treener Tarmo Lillo.
Anitalt tuli valik peotantse nagu valss, rumba, tsha-tsha ning lahe lõunamaalt kaasa toodud seltskonnatants, mis hetkega meie südamed vallutas ja parasjagu elevust tekitas.
Ja veel elutarkus: "Ma ei kingi teile lilli, sest lilled närtsivad peagi. Aga ma kingin teile shokolaadi - ja tselluliit teie reitel jääb mind igavesti meenutama!"
Tarmo oli aga Pegasus külas käinud ja õppisime uue tantsu, mille nimi ja sammud jäägu esialgu üldsuse eest saladuseks - küll kunagi tuleb aeg, kui "eesriie kerkib".
Pusimist oli üksjagu, aga nagu üks meie lõuapoolik nentis, et seda tantsu oskame praegu kõigist rühmadest kõige paremini just meie! See mõjus küll palsamina!
Kristeli soojendus- ja lõpetusmängud koos tema "sõjamehega" olid jälle omaette kogemus, mis labajalale ja polkale vahvaks vahelduseks said. Aeg lippas kiirelt ning nii see meie 2016/2017.a. hooaja viimane trenn lõppeski. Ja mis seal salata: kuigi väljas kipub olema korralik suusailm, laksutab juba ööbik ning miski kisub juba suvistele toimetustele ning vabad õhtud on lausa kulla hinnaga.
Happy end the season 2016/2017
Tundub, et mõne aja pärast ilmub veel üks tagasihoidlik kirjatükk - nii et kel huvi, võib mõnikord taas blogi poole kiigata.
Meelika tegi ettepaneku kuulutada maikuu treeneri vahetuse kuuks. See sobis hästi, sest ta ise pidi mais Hiiumaal praktikal olema ja meie trennid oleksid meie endi hoolde jäetuna muutunud suht kesiseks. Nüüd aga tantsutasid meid Anita Kreen, Kristel Kermes ja meie endine treener Tarmo Lillo.
Ja veel elutarkus: "Ma ei kingi teile lilli, sest lilled närtsivad peagi. Aga ma kingin teile shokolaadi - ja tselluliit teie reitel jääb mind igavesti meenutama!"
Tarmo oli aga Pegasus külas käinud ja õppisime uue tantsu, mille nimi ja sammud jäägu esialgu üldsuse eest saladuseks - küll kunagi tuleb aeg, kui "eesriie kerkib".
Kristeli soojendus- ja lõpetusmängud koos tema "sõjamehega" olid jälle omaette kogemus, mis labajalale ja polkale vahvaks vahelduseks said. Aeg lippas kiirelt ning nii see meie 2016/2017.a. hooaja viimane trenn lõppeski. Ja mis seal salata: kuigi väljas kipub olema korralik suusailm, laksutab juba ööbik ning miski kisub juba suvistele toimetustele ning vabad õhtud on lausa kulla hinnaga.
Happy end the season 2016/2017
Tundub, et mõne aja pärast ilmub veel üks tagasihoidlik kirjatükk - nii et kel huvi, võib mõnikord taas blogi poole kiigata.
Subscribe to:
Posts (Atom)