Our friends - group Balhados de Relva and Joao de Madeiros invited Upsijad to the folklore festival in 2011. What else to think - of course to go! An excellent experience to get acquainted to new friends, get part of their culture and of course to introduce Estonian folk dance. We really enjoyed the hospitality of our hosts and of course the nature. After visiting some beautiful places we believed that there is nothing more to surprise us but never say never: can you imagine two lakes in one crater - one of them being blue, the ohter one green, cooking very tasteful meal in a pot placed into the ground and cook being the boss of the hell himself!!! etc. etc. The island is volcanically active: a lot of geysers and in some places the ground is so hot that you can hardly step on it... But in spite of this people are living their ordinary lives, feeling fit like fiddles and enjoying themselves, there is no hurry - just take your time!- so different from our rush! So Sao Miguel is really a paradise worth to see and enjoy! This is a brief summary, but if you take a look at the video https://www.youtube.com/watch?v=Nx4yEvXfdVE put together by Paul Sõrmus you will learn more!
Upsijate järjekordsest tantsureisist saab varsti juba kolm aastat, kuid Estravelile saadetud reiskiri ajendas selle "magusa" tripi muljeid ka teistega jagama.
Seekord ei pajata ma ei Türgi Bodrumist, Tshehhi Bohemiast, India Ahmedabadist ega Lõuna-Korea Cheonanist ning Seoulist, vaid suund sootuks teine: Atlandi ookean. Just nimelt seal, seitsme maa ja mere taga asub meie reisisihiks olnud Sao Miguel – üks Portugalile kuuluvatest Assoori saartest. Nii et ühel augustikuu päeval pühkis meie lõbus reisiseltskond jalgadelt Eestimaa tolmu, sõitis laevaga Helsingisse ja sealt juba lennukiga Lissaboni. Öine ootamine Helsingi lennujaamas oli küll veidi tüütu, kuid meid see ei eksitanud: siht Mihkli saar (meie slängis) terendamas ju silme ees. Lissabonist juba kohalikule lennumasinale ja veel 1500 km edasi kuni lõpuks, meie 24. reisitunnil, hakkas aknast paistma sini-sinises meres ilutsev rohelusse uppuv saar.
Mis meid sundis nii kaugele minema? Ikka tahtmine avastada maailmas midagi uut ja huvitavat ning samas tutvustada teistele meie kultuuri, osaledes Relva rahvusvahelisel tantsufestivalil. Kuna meid võõrustasid kohalikud, oli meie suhtlemine vahetu ning nägime ja kogesime palju sellist, mis ehk üksi rännates oleks kahe silma vahele jäänud. (Siin kirjutatut täiendab allpool lisatud video, sest üks piltki kõneleb rohkem kui tuhat sõna.
Peatusime Relvas, mis asub saare suurimast linnas Ponta Delgadast mõne kilomeetri kaugusel. Relva (tõlkes „muru“) on kohalike väitel ca 3000 elanikuga küla (meie mõistes pigem aedlinn) pindalaga ca 12 km2 . Imeilusad valged majakesed kenade eesaedadega ja lilled, lilled, lilled. Aedades õitsvad hortensiad sundisid end imetlema ja kohalikud „botaniseerijad“ pälvisid meie rohenäppudelt kiitvaid hinnanguid. Aga hiljem saarel ringreisi tehes selgus, et hortensiahekid ääristasid ka nende maanteid nii nagu meil kunagi kuuse omad. Ja millised teed – tõeline autojuhi unistus, ilma pisimagi auguta! Ning kohalikud ise! Olen veendunud, et nende elu moto on: aega jätkub, kiiret pole kusalegi, võta ja naudi, sest elu on kui lill! Näeb autojuht oma tuttavat või sõpra, peab auto kinni, vesteldakse, ehk tehakse kõrvalasuvas kohvikus klaasike, samal ajal, kui tänavale on moodustunud järjekord teistest autodest, kes küll tahaksid seisvast masinast mööduda, kuid ei saa, kuna tee on selleks liialt kitsas. Nüüd peaks ju järgnema närviline tuututamine või keskmise sõrme graatsia, kuid siin eksite: vaid leplik ootamine ja sõbralik viibe ning elu võib jälle soovitud suunas edasi kulgeda...
Mida siis saare enda kohta öelda? Eks ta on kunagi tekkinud vulkaanilise protsessi tulemusena: mäed vaheldumas orgudega
Mida siis saare enda kohta öelda? Eks ta on kunagi tekkinud vulkaanilise protsessi tulemusena: mäed vaheldumas orgudega
ja kuigi ümberringi on meri, ka meie akna all, tuli ujumiseks sõita Ponta Delgadasse, kuna mujal kerkivad merest järsunõlvalised kaljud. Rannaliiv ise on mustjas ja keskpäeval niiiiiiii kuum, et teie enda huvides on kasutada puitteid. Vesi on mõnus ja krutskiga lainega, mis tasapisi ligineb lüües äkitsi üle pea, tirides su korraks põhja, et järgmisel hetkel taas pinnale kanda. SPA efekti täiustamiseks on rajatud rannakaljude tippu ka tõeline bassein ning teine, looduslik, on osake ookeanist.
Selleks, et sa end liialt ei väsitaks (peab ju õitsemaJ), ulatub ühelt kaldalt teiseni köis, millest kinni hoida ning lasta lainetel end mõnusalt hällitada. Majades ahje pole, sest isegi kui talvel on jahedam, tõmbavad kohalikud paar kampsunit ülestikku ning „külmamure“ saab murtud. Tänu Golfi hoovusele ei lange temperatuur talvelgi alla +14C (suvel kuni +28C), õhk on suht niiske. NB! Kui pesu tahate kuivatada, tehke seda hommikust lõunani, sest õhtul võtate nöörilt sama märjad asjad, kui sinna panite. Aga tantsupesu kuivatamine oli usinate upsijate iga päeva lahutamatu (ja paratamatu) osa. Oma õppetunni saime kätte kohe festivali alguses, kui mehed (eputrillad pole ainult naised) läksid täisvarustuses rongkäiku ja esinema: kuumuse ja higistamise tulemusena võtsid nad seljast justkui pesust tulnud vaata et tilkuvad vatid (mõista seda kui pintsakut) ning nende kuivamaupitamine nõudis naistelt üksjagu rammu...
Ära tundsite: siin kuivavad Pauli valvsa pilgu all Upsijate arhailised rahvariided.
Kohalike põhiliseks tegevuseks on kalapüük ja karjakasvatus. Küllalt järskudel mäekülgedel sõid lehmakarjad ning kohati tundus, et seal Mihkli saare lehmade esijalad on tagumistest lühemad, kuna kohalikku reljeefi arvestades on jumala loomakestel nii lihtsam toimetada. Vähemalt pooled kohalikest pole kunagi mandril käinud – nad ei tunne selleks lihtsalt vajadust!
Ning loodus! Roheline ja lokkav. Ühel hetkel oled troopilises vihmametsas, siis tõelisel ulmemaal ning kolmandal kümbled termaalbasseinis.
Ära tundsite: siin kuivavad Pauli valvsa pilgu all Upsijate arhailised rahvariided.
Kohalike põhiliseks tegevuseks on kalapüük ja karjakasvatus. Küllalt järskudel mäekülgedel sõid lehmakarjad ning kohati tundus, et seal Mihkli saare lehmade esijalad on tagumistest lühemad, kuna kohalikku reljeefi arvestades on jumala loomakestel nii lihtsam toimetada. Vähemalt pooled kohalikest pole kunagi mandril käinud – nad ei tunne selleks lihtsalt vajadust!
Ning loodus! Roheline ja lokkav. Ühel hetkel oled troopilises vihmametsas, siis tõelisel ulmemaal ning kolmandal kümbled termaalbasseinis.
Mõni sõna ka festivalist. Esinemised toimusid kõik saare eri paigus, ca 1 kontsert päevas, aga raudselt õhtusel ajal. Ja jälle see kohalik kannatlikkus: kui algusajaks oli näit. 20.00 ja rahvas ka selleks ajaks kogunes, ootasid nad kannatlikult, kui Upsijad alles kella 22.00-ks kohale toodi, sest ekskursioonid venisid "pisut" pikemaks, ka püüti üldjuhul meie kõhud maksimaalselt täis sööta.
Mäletate seda kuninglikku õhtusööki, mis päädis imemaitsva jäätise topsikutest torni ehitamisega, siis lavale ja 40 min. jutti +25C juures koos unustamatute "Kosjamängu" tõstetega!!!! Ka Mihkli saarel kehtis ütlus, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane. Nii meid kui teda, kes ta oli saarel juba mitu aastat elanud, lummas Jaana ja Tarmo esitatud "Kodukotus". Imeilus!
Meie programmi igapäevane lahutamatu osa oli sightseeing. Mida …!!! Aga hiljem tuli tunnistada, et asjatult sai kirutud – sightseeing oli tõesti küünlaid väärt.
Mäletate seda kuninglikku õhtusööki, mis päädis imemaitsva jäätise topsikutest torni ehitamisega, siis lavale ja 40 min. jutti +25C juures koos unustamatute "Kosjamängu" tõstetega!!!! Ka Mihkli saarel kehtis ütlus, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane. Nii meid kui teda, kes ta oli saarel juba mitu aastat elanud, lummas Jaana ja Tarmo esitatud "Kodukotus". Imeilus!
Meie programmi igapäevane lahutamatu osa oli sightseeing. Mida …!!! Aga hiljem tuli tunnistada, et asjatult sai kirutud – sightseeing oli tõesti küünlaid väärt.
Mõned märksõnad:
Ponta Delgada. Suurim linn. Lennujaam, jahisadam, vaalavaatlus (isegi kui vaalu pole, saadavad teid delfiinid) rand , botaanikaaed, muuseumid, kaubandus. Käisime Tarmo ja Pauliga ning tshehhi grupi esindajatega kohalikus raekojas linnapea vastuvõtul
Ponta Delgada. Suurim linn. Lennujaam, jahisadam, vaalavaatlus (isegi kui vaalu pole, saadavad teid delfiinid) rand , botaanikaaed, muuseumid, kaubandus. Käisime Tarmo ja Pauliga ning tshehhi grupi esindajatega kohalikus raekojas linnapea vastuvõtul
Lagoa de Fogo. Uinunud vulkaani kraatris asub kõrvuti 2 järve, millest üks on sinine, teine aga … roheline!
Porto Formoso teeistandus ja –vabrik. Te ikka teadsite, et ühest ja samast taimest saab kõike kolme teed: nii valget, rohelist kui musta? Aga püha lihtsameelsust: teelehti ei korjata käsitsi, vaid … hekilõikuriga.
Pico de Ferro mäetipp oma lummavate vaadetega. Sealt paistis all sügavikus valge laiguna meie järgmine sihtpunkt: Furnase vabaõhurestoran.
Furnas väärib erilist tähelepanu. Kuumavee allikaid ja sooja maapinda olime juba varem kogenud, kuid Furnas on seismiliselt väga aktiivne piirkond. Osa kuumavee allikaid toimetavad vaikselt, piirdudes pisikese purskamise ja aurupilvega, teised aga maa sügavuses suure kolina-korinaga ning tundub nagu iga hetk avaneks maapind ning sul on võimalus külastada … põrguvürsti ennast. Maapinnast õhkuvat kuumust leevendab vaevu korraliku tallaga jalavari – sellest siis ka Pico do Ferrost nähtud valge maapind (ahjus ju taimed ei kasva). Aga inimene on nutikas. Furnas on kujunenud väga populaarseks vabaaja veetmise kohaks, mille külastamiseks tuleb end juba varakult registreerida. Kodus tuleb valmis panna hiiglaslik pott, kuhu laotakse kihiti liha, vorstikesed ja aedviljad, maitseained ning toimetatakse Furnasesse otse restorani abilise kätte, kes selle juba chefile – põrguvürstile endale - edasi toimetab, otse maa sisse puuritud auku, kus see mõne tunniga muutub suurepäraseks roaks. Seejärel õngitseb abiline poti välja
ning metsa alla kaetakse piknikulaud, kuhu lisandub ka kohalik vein ja usume meiegi juba, et elu ongi lill!
ning metsa alla kaetakse piknikulaud, kuhu lisandub ka kohalik vein ja usume meiegi juba, et elu ongi lill!
Eedeni aed. Siia kogunetakse õhtul perekonniti, peetakse öö läbi pikniku, et hommikul nautida hunnitut vaatepilti: merest kerkivat päikeseketast.
Kohalikust kultuurist. Religioon on au sees. Iga maja ukse kohal on kas pisike mosaiik või pilt selle kodu kaitsepühakust. Kord aastas, augustis, on Relva tähtsündmus : tänavad kaetakse selleks puhuks nagu imeväel lillevaibaga (meenutab Petseri kloostri Maarjapäeva traditsiooni) ja korraldatakse kohalikule jumalaemale Nossa Senhora das Neves-le pühendatud protsessioon. See on tõsine ettevõtmine: siin ei naerda, laulda, ega pruugita alkoholi. Lillevaibal võib kõndida inimene, kes on jumalalt midagi palunud ja kelle palvet on kuulda võetud, ülejäänud astuvad vaiba kõrval. Majade aknad on avatud, üle aknalaua rippumas iidse traditsiooni kohaselt kõige kaunim tekk või vaip. Rahvariided on lihtsad, meenutades tavalisi töörõivaid, erinedes vaid oma kirevuselt: mida kirevam, seda särtsakam näitsik, nii et meesinimesed, vihje teileJ.
Pidustused algavad alati õhtuti 9 paiku ja kui algus hilinebki tunni või paar, pole probleemi - magada jõuab ju järgmise päeva lõunani!
Pidustused algavad alati õhtuti 9 paiku ja kui algus hilinebki tunni või paar, pole probleemi - magada jõuab ju järgmise päeva lõunani!
Nüüd siis Pauli Koduvideo poolt tehtud link https://www.youtube.com/watch?v=Nx4yEvXfdVE
ning otsustage siis ise, kas Sao Migueli puhul on tegu paradiisi või põrguga!
ning otsustage siis ise, kas Sao Migueli puhul on tegu paradiisi või põrguga!
