Ega me Ahmedabadis siis ainult lustimas ja kohalikke tavasid uurimas ei käinud - pidime veidi "tööd" ka tegema. Festivaliks tuli Tarmol koostada ja meil, jüngritel, selgeks saada mitmed erinevad programmid (korraldaja annab teada, millise pikkusega etteasteid ta soovib osalejatelt saada). Kuna oleme üks vähestest Tartumaal tegutsevatest rühmadest, kes autoritantsude kõrval viljeleb ka folkloori, sai viimatinimetatu samuti kindla koha meie India repertuaaris: 10 ja 15 min.: ise laulame, ise tantsime. Edasi tulid juba kavad pikkusega 20, 25 ja 45 min.
Mida me ei teadnud, mis oli suur saladus ja mis selgus alles Ahmedabadis? Iga treeneri ja esineja jaoks oluline: kui suured on lavad, mitu esinemist kokku? Mis eristas Expressionsit teistest rahvusvahelistest festivalidest? Vaba kulgemine. Ah et kuidas, palun? St.- vähemalt enamusele meist tundus, et vaid mõned üksikud esinemised olid kindlalt paigas, kuid üldjuhul anti eelmise päeva õhtul (aga ka sama päeva hommikul peremeestele) teada, et rahvariided kaasa, tuleb etlema minna.
Vastava programmi pikkus selgus vahetult enne kontsertide algust; vaheajaga või mitte - ka selles osas oli elu täis üllatusi...
Ahmedabadi festivali eristab veel see, et meil paluti Eesti rahvariiete tutvustamiseks kanda võimalikult erinevaid kostüüme, mistõttu moodustasime suht kirju-kireva seltskonna.
Ja väga oluliseks eripäraks oli meie esinemine koolides. Märgiksin siinkohal ähttps://plus.google.com/111866642632837888745#111866642632837888745/postsra mõned neist: DAV School, Baroda School,Satwa Vikas Swastik School. Illustreerimaks Upsijate kooli-tuuri lisan Pauli poolt tehtud videoklipi Moments of India lingi, kust samas saate ülevaate ka kohalikest oludest ja muidugi liikluskorraldusest, mida ka Upsijad aitasid (pigem püüdsid aidata) paremaks muuta:
https://plus.google.com/111866642632837888745#111866642632837888745/posts
See oli nii Upsijatele kui ka Kanada rühmale väga positiivne kogemus: ääretult soe vastuvõtt ja kaasaelamine meie poolt esitatavatele tantsudele, kestvad aplausid. Tantsudest ruulis konkurentsitult muidugi "Naljapolka". Kes tantsinud on, eks see teab ka põhjust - viimane osa ...ja põmaki!!! Ja nagu igal pool välisfestivalidel käies, oli meiega kaasas ka "Kaera-Jaan", mida igas koolis õpetasime. Minu enda jaoks oli veidi ehmatav see, et paar minutit enne meie esinemist palus Falguni mul õpetajatele-õpilastele Eestit tutvustada: lambist ja mõnesajapealisele auditooriumile!!
Esimesel korral tekitas selline ülesastumine pisukesi vaprusevärinaid, kuid edaspidi muutus juba rutiiniks, liiati veel kui Mati oma kohalikus keeles selgeksõpitud tervitusega teed sillutas. Ja ajal polnud mingit tähtsust. Hoolimata sellest, et võõrustajatele oli öeldud mingi kellaaeg, ei häirinud see kedagi, kui saabusime tund või poolteist hiljem - niikaua lihtsalt sisustati aega meie vastuvõtu harjutamisega:
muusika saatel saime kaela oma lillepärjad ja laubale punase täpikese,
siis vee- ja teetseremoonia,
riietuma ja etteastele. Ning lõpuks pildistamine, pildistamine, pildistamine.
Märkamatult jäin pidama koolide juurde, aga nüüd on siis sellega ühel pool. Edasi juba festivalikontsertidest.
Avamisest Karnavat Clubis juba põgusalt kirjutasin. Lisaksin vaid niipalju, et vahetult Eestimaa talvest tulnuna oli raske uskuda oma kõrvu: esinemine väljas ja riietumine samuti.... Arvan, et mõistate, mida silmas pean. Põhilised esinemised olidki väljas golfiklubides, osa siis kohaliku ülikooli konverentsikeskuses, kus oli ühendatud 2 üritust: nimelt toimus seal rahvusvaheline Lionsite konverents,
kuhu oli Ameerikast saabunud ka pealõvi ise, Upsijad siis koos teiste külalistega kogu sellele ca 5000-lisele täissaalile esinemas. Millegipärst transporditi meid esinemispaikadesse alati 2-4 tundi varem kohale ja püüti hoida kinnisel territooriumil.
Vaid üks kord õnnestus meil võõrustajaid veenda, et laske meid linna, andke või keegi kohalik kaasa, kui muidu ei saa... Yes!!! Ärge nüüd mõelge, et see on vangipõlves vabadusvõitlejate nutulaul - ei, Karuks ei istunud vangitornis - kaugel sellest: meid lihtsalt turvati üliagaralt.
Tõsi, sellel ootamisel oli ka oma pluss: näiteks õppisid Ats ja Aira kanadalastelt kohalikku steppi ja tundub, et nautisid seda täiel rinnal. Siinkohal peatuksingi veidi Kanada rühmal Nouvelle Epoque
www.nouvelleepoque.ca , kes viljeles stepp-tantsu, samas andekate inimestena mängisid ka pilli ja laulsid. Nad ise ütlesid oma tantsu kohta Kanada stepp st. esialgselt Iirimaalt pärinevale stiilile oli lisatud Kanada tantsulaadi.
See oli midagi hämmastavat, kui kiiresti ja mängleva kergusega nad suutsid väsimatult kepsutada, ise kogu oma tegevust silmnähtavalt nautides. Loodan, et suutsime ka nende Ahmedabadi elu sisukamaks muuta, sest kui olime endile välja pressinud (kauplemine oleks liialt leebelt öeldud) paar huvitavat väljasõitu, pakuti sama meelelahutust neilegi. Seega olid kanadalased meie bussikaaslasteks nii mõnelgi väljasõidul. Tundub, et lisaks meile oodati ka neilt täispikka programmi: teised rühmad võisid piirduda paari tantsu ja Tshehhi tüdruk vaid ainsa lauluga, sakslased aga kadusid sootuks kusalegi...
No comments:
Post a Comment