Nüüd siis Indiast edasi. Aga ei mingit kronoloogilist järjekorda, pigem teemade kaupa.
Tuleb tunnistada, et see reis erines oluliselt meie eelnevatest välisreisidest. Miks? Esiteks: juba India ise: nii usinalt pole me end kunagi vaktsineerida lasknud - küllap mõistate isegi, miks.... Ja teiseks: elamine 2-4 kaupa peredes, võõrustajateks kohalikud Lionsid - seega päris palju eraldi veedetud aega ning vähe tavapärast "teise perekonna" st. Upsijate reisielu! Seega puudus meil seekord öine traktoripark, eelkõige K700 ise, Sir Arturi petitsioon jne. jne., (eelkõige kui mõelda tagasi meie Assooride reisile).
Eelmises osas sai väga põgusalt vihjatud Ahmedabadile, nüüd siis Guajartist, kus Ahmedabad asub. Guajart on üks kahest India nn. osariigist, kus siiani kehtib M. Gandhi poolt kehtestatud alkoholipiirang ning mille elanikud on veendunud taimetoitlased. Nii et teadsime, kuhu läheme ning mis riski võtame.... Tõsi, praegu on need 2 piirangut (eriti liha oma) oluliselt leebunud, nii et kohalikes restoranides olid kanaroad menüüs täitsa olemas.
Suhtumine oli mõistev: kui on alkoholisoovi, siis seda saab osta hotellist välismaalase passi ettenäitamisel, kuid pruukida tuleb salaja (st. märkamatult), et mitte kohalikke haavata. Ja kui ikka lihahimu selle sõna otseses mõttes ka kohalikele peale tuleb, siis liha saab restoranist. Ja nagu meie peremees Naimesh tunnistas, siis just talvehooajal, kus energiat kulub rohkem, kasutatakse seda võimalust tänuga.
Olime suhteliselt lühikese "lõa" otsas st. ümbritseva eest valvatud/kaitstud nii hoolega, et meil Pauliga näit. omal käel ringiuitamise võimalus (vastupidiselt Matile ja Aliisile) Ahmedabadis puudus. Nii et siin blogis kirjeldatu põhineb Terje ja Pauli kuuldul-nähtul- jäädvustatul. Tõsi, bussikogunemistel saime omavahel infot vahetada ja kuulda ka teiste peredest ja tegemistest.
Kes kuhu majutusperre sattus, oli omaette trehvamine ja sellest sõltus palju, sest iga võõrustaja pidi hea seisma oma külaliste elamistingimuste, toitlustamise, transpordi ja vaba aja sisustamise eest.
Meil igatahes oma pererahvaga vedas:
elamine oli tipp-topp, kellaaegadest kinnipidamine punktuaalne, aeg hästi ja põnevalt sisustatud. Ainus "aga" ehk tõesti see, et oleksime võinud veidi rohkem vabadust saada.... st. mõnikord ka ilma saatjata lähiümbruses uitamas käia. (Võib-olla olid turvamiseks omad põhjused, aga sellest meie kogemuste põhjal juba edaspidi). Lisaks olid Naimesh ja Nieha ka rahvatantsijad. Ja kui alguses festivali korraldajatega asju ajasime, oli raske tõe pähe võtta vabandust, et hetkel oleme reisil ja tagasi Ahmedabadis 2 kuu pärast, siis nüüd saime kinnitust, et nii see tõepoolest oli: kui juba Indiast reisile minna, siis sobitada kokku korraga mitu maad, kohvris kuni 6 erinevat esinemiskostüümi. Ja rännanud olid nad kõvasti: Ameerika, Aafrika, Euroopa. Kui kuulsid, et meie olime käinud ka Lõuna-Koreas, vangutasid imestades päid ja ütlesid, et see maa on nende jaoks liiga kaugel!? Ja kui juba Euroopas, siis kehtisid pererahva fotode järgi otsustades ka sootuks teised st. euroopalikud tavad nii riietuses kui rannas. (Vihjan Sanna jutule sellest, kuidas nad käisid koos pererahvaga pargis hommikusel tervise"jooksul", jõudsid basseinini, juba lootus tärkamas, et kas tõesti juhtub ime ja saab vette, kuid naisinimese jaoks jäid viinamarjad hapuks - sest nendel pole lihtsalt sobilik bassus käia....). Kuhu tahtsin jõuda, oli see, et Euroopas pole ka indialasele oluline, kui lühikesed on ta varrukad, seelik või püksid, kui suur dekoltee ja et üll vaid bikiinid - kõik see, mis Ahmedabadi etiketis ilmne siivutus!
Rahvusköök. Nii et alkohol ja liha on OUT! Küll süüakse nn. teralisi st. läätsesid, riisi jne.
ja neist valmistatud hautisi ja püreesid, kõikvõimalikke erineva koostise ja nimedega valgeid mingil määral pannkooki meenutavaid leibu. Kõike seda parema käega ja nii nagu tegid kaua-kaua-kaua aastaid tagasi meie iidsed esivanemad: sõrmedega. Nagu nipsti rebitakse leiva küljest piisava suurusega tükike, kastetakse see "taldrikule" tõstetud suvalisse segusse ja siis kärmelt suhu. Miks ma taldriku jutumärkidesse panin? Sest tegelikult meenutab see ju pigem ca 3 cm kõrguse äärega suurt ümarat metallist kandikut, andes meie klassikalise praetaldrikule ikka kõvad silmad ette. Aga söömistseremoonia on järgnev: puhtale põrandale pannakse lina, sellele asetab perenaine mitu, ca 6-7 erinevat hõrgutist sisaldavat väikest metallist kausikest. Pruukostivõtjad istuvad ümber lina ja perenaine tõstab igale sööjale tema kaussi supi ning laseb seejärel ringi peale ka teised eelpoolmainitud kausid,
kust igaüks vastavalt oma soovile tõstab enda taldrikule ringiratast väikese kuhjakese. Üheks india köögi eripäraks on see, et põhiroad on nii soolase kui ka magusa maitsega ja neid süüakse..... segamini. Perenaine ise koos teistega ei söö, vaid hoolitseb selle eest, et sööjatel millestki puudust poleks. Kui on majas ka noorperenaine, siis tema mitte ei istu (istumise au on vana oma), vaid seisab, osaledes vestluses ja vajadusel toob köögist roogi juurde, andes nad üle vanaperenaisele. Toidu kõrvale juuakse metalltopsist vett ja lõpetuseks loputatakse oma supikausi kohal elegantselt sõrmed järelejäänud veega. Vot nii lihtne see ongi! Maitseained? Põhiline, mida kasutatakse, on jahvatatud kurkum ja köömned ning chilli. Viimast kasutas meie pere küll vähem hoolimata meie kinnitusest, et spices are OK - take it easy! Mida siis kosta? Mulle meeldis väga läätsesupp, meenutades pisut meie hernesuppi, olles küll pisut vürtsikam (ning muidugi ilma suitsulihata) ja paneer e. juustusupp/hautis. Ja muidugi ei tohi India rahvusköögist rääkides unustada chay-d, mida pakutakse igal sammul. On lihtsalt chay- kange must tee piima ja suhkruga ning masala chay, kus lisaks eelnevatele komponentidele on oluline roll kaneelil ja ingveril. Võtan endale vabaduse öelda, et nii palju kui erinevaid kokkasid, on ka erineva maitsega chaysid. Ja kogetu põhjal tundub, et nende lemmikmagustoiduks on jäätis, mille erinevad variandid (kahtlustan, et imporditud ja supermarketist ostetud) olid ülimalt maitsvad. Aga mine tea - ehk olid inglismannid omal ajal sellele kaugele maale kaasa toonud omad retseptid - ei taibanud kahjuks küsida... Ja veel üks oluline traditsioon. Külalisele pakutakse kohe kõigepealt kibekiirelt tops (= klaas) vett ja alles seejärel küsitakse, kas ta sooviks teed või kohvi.
Ja veel kaks eripära. Näit. restoranis pakutakse pärast kehakinnitust seedimise ergutajaid ja kõhutäie krooniks suuvärskendajaid - väikesi aromaatseid ning meeldivalt maitsvaid terakesi.
No comments:
Post a Comment