Palju õnne, Taara!

Juba kunagi märtsis helistas Kaja ning kuulas salamisi maad, mis plaanid Terjel-Paulil 5. maiga on. Lõime oma maainimese- ja tantsukaardi lahti ning konstateerisime, et jah, ime küll, aga annab korraldada nii, et see kuupäev peaks sobima. Tegelikult oli Kajal plaan kutsuda meid Pauliga ning Viljot üllatuskülalistena Taara juubelile - ei tea küll mida - ik "Kadrelit" tantsima.
Kunagi õite ammu, meie tantsutee alguses, esitasid seda alati Ivar-Katrin ning Tarmo-Piret. Ja mingil ajal Taara-Upsijate perioodist sai meie nelik selle au osaliseks - nii et siit väike nostalgia ja tantsigem neid tantse jälle!
Võiks öelda, et "Kadrel" on Upsijate ühisosa ning põimitud paljudesse meie kavadesse, põhjuseks ilmselt tema jalga tatsuma panev muusika ja mis seal salata: eks ta üks mõnus tants ongi! Juured on tal Setomaal ja lugu järgmine: oma küla tsurad lähevad naaberküla tütrikuid kaema (need pidavat oma küla tibidest etemad olema). Aga võta näpust: ei saanud need uljaspead muud, kui lõpuks ikka oma küla näitsikute juurde tagasi tulla. Kui nüüd kujutada siia juurde Tarmo tavapärane hõige Paulile viimase soolo ajal: " Karga, seto!", ei saagi teisiti, kui kisub suu muigele.
Aga igatahes 5. mail olime me Pauli ja Viljoga, lisaks veel ametlikult kutsutud külalised ja kunagised ühisrühma treenerid Katrin ja Tarmo, Ilmatsalu koolimajas kohal nagu õiged mehed kunagi.
Ja see 65-aastane Taara, kes oleks võinud kõndida juba tiira-taara, ei teinud seda mitte, vaid sai maha ühe korraliku kepsaka kontserdiga!  Ilmselge näide sellest, et tantsimine hoiab hinge, vaimu ja keha noorena ning silmad säravatena. Lisaks kõigele muule tegid taarakate mehed veel lausa revolutsiooni (tõsi küll  - "Revolutsiooni")!
Hiljem kuluaaridest  kuulsime, et nii mõnedki verivärsked taarakad olid saanud kava harjutada vaevalt 1,5 kuud ning sedagi, et Andresele saadeti Soome meeste tantsukirjeldused ja muusika, ülesandega need kõigepealt endale selgeks teha ja siis ka teissed õigele teele suunata ning tants lavaküpseks harjutada. Hakkama sai - tubli töö! Ja Aser, kes mõni aeg tagasi Kaja juubelil eiras täiega nii lava kui tantsimist, ei mänginud juubelil üldse mitte viimast viiulit!
Upsijate poolt viisime kingiks paraja kommi ja šokolaadilasu: kelle suu matsub, selle jalg tatsub!
Kahju ainult, et Milvi oma kunagise rühma juubelist osa ei saanud: nimelt oli ta pidanud ebavõrdset võitlust liinibussi ustega ning paraku kaotajaks jäänud. Igal juhul hoiame pöialt, et tänaseks on hädasaanud jalg taas terve!
Tore oli jälle vanu sõpru näha ja mõnusalt "Silleri" muusika saatel tantsides, lobisedes ja mälestusi heietades aega veeta!

Samas loodame, et tulevikus saab toimuma nii mõnigi üritus, kus nii Taara kui Upsijad üles astuvad - oleme kutsetele avatud!