Aga tegelikult tahaksin meenutada hoopis Upsijate rattamatka, mis toimus 10.-11. septembril 2011. Miks just sellisel ajal ja miks rattaga? Suvel lihtsalt aega meie tavapäraseks reisiks avastamaks Eestimaa saari ei jätkunud, kuna olime päris mitmel nädalavahetusel treeninglaagris, et saada lavaküpseks Assooride programmid, siis Äärekoplis talgutel ning otse loomulikult Europeadel. Aga rattaga? Sest Tarmol tuli mõte. Algul oli tal plaan kulgeda 2-päevase matka jooksul põhjapoole, kuid lõpuks otsustati ühisel meelel jääda siiski rohkem kodusesse miljöösse ning piirduda Põlvamaaga, kus võimalus käia mitmes põnevas muuseumis, grillida-saunatada-ujuda-ööbida Sõrmuste isanda-emanda suvekodus Ahjal, et siis järgmisel päeval üle Anne-Oti ning Eve-Jaani pidepunktide Tartu poole tagasi vändata.
Reisiseltskonda kuulusid tegev-Upsijad (v.a. mõni harv erand, kes ühel või teisel põhjusel tulla ei saanud) ja nende suuremad ja väiksemad satelliidid abikaasade ja laste näol. Kogunemine oli Karete konsumi juures, kust ka start anti ja nii see seltskond teele läks. Siinkohal palju ise ei kommenteeriks, vaid laseksin piltidel enese eest rääkida - palju kõnekam ning värvikam kui kirjasõna. Mis võiksid olla mõned märksõnad? Lennundus- ja Põlva Talurahva muuseum, Vasna-Kuuste pood, Kiidjärve, Ahja mõis ja selle park oma imeilusa tiigiga, esimesel päeval Päästeamet Ivari näol oma ülesannete kõrgusel nõrgemaid toetamas ( langenuid õnneks polnud), kärumees Tarmo.
Kui reisiseltskond siis laupäeva õhtupoolikul kenas päiksepaistes Ahjale jõudis, kus Terje neid kuuma saunaga juba ootas, jätsid rattasportlased mulje nagu nad oleksid läbinud tol päeval vaid paar-kolm kilomeetrit! Kohustuslikud fotojäädvustused, seejärel kes keldrisse, kes sauna, kes kööki. Suur nälg wokiga kustutatud, võis täheldada, et meesinimesi hakkas järjest enam "nõupidamiste ruumi" kiskuma, ju siis oli, mida arutada... või millest mõtteid ammutada. Tihe valgete kogude liiklemine toimus ka marsruudil saun-jõgi-saun - kangeks jääma kippuvad kondid oli ju tarvis pehmeks leotada. Ööpimeduses istusime päris pikalt "nõiatoas" (elutuppa ei kippunud miskipärast keegi) lobisesime niisama ning vaatasime Pauli tehtud videosid. Aga siis tegi väsimus oma töö ning mindi Une-Mati maale, et järgmiseks päevaks jõudu koguda. Tarmo oli ainus, kes raudse järjekindlusega keeldus toas magamisest ning ööbis telgis - tõeline Nipernaadi! Ma isegi mõistan teda pisut, tal olid telkimiseks kõik vahendid kaasas ja eks igaüks pea oma risti kandma = rattakäru vedama. (Kel soov nn. kärukommentaare kuulda, eks küsige otse Tarmolt!)
Igatahes hommikul pärast putru, võileibu ja kohvi asus ratturite grupp teele tagasi Tartu poole, sirutades konte ja lõunatades Võnnus Oti ja Anne pool ning tehes viimase vahepeatuse/kohvipausi Mäksal Eve ja Jaani juures.
Kui Terje ja Paul õhtul Räpina teed pidi Tartusse jõudsid, ei kohanud nad seal enam ühtegi Upsijat - järelikult olid kõik turvaliselt koju jõudnud!
Kui rääkida matkast arvude keeles, siis läbiti kokku 110 km (neist esimesel päeval 60), keskmine liikumiskiirus oli 14 km/h, puhast sõiduaega aga tuli 8 tunni kanti. Sooritatud!
No comments:
Post a Comment