2012. a. teiseks toimetuseks oli Upsijatel "assoorlaste" kokkutulek. Assoorlaste sellepärast, et 2011.a. sügisel käis rahvatantsuselts Upsijad Assoori saarestiku kõige suuremal saarel St. Miguelil. Miks oli assoorlastel vaja eraldi kokku saada? Aga sellepärast, et kuma rühma read olid tol ajal suhteliselt hõredad, kutsusime endaga kaasa sõpru teistest rühmadest, nii et lõpptulemusena tantsisid selle Upsijate projekti raames 5 erineva rühma esindajad.
"Mihkli" saare tourist kirjutan edaspidi eraldi, kui asun Upsijate reisikirjade juurde, täna, nagu lubatud, piirdun vaid kokkusaamise ning mõne fotoga.
Kohtumispäevaks lepiti kokku 29. jaanuar. Head hohta selleks otstarbeks oli raske valida, aga viimaks langes liisk Kati lahkele kutsele maanduda Vastse-Kuuste lasteaeda. Nagu ikka, lepiti kokku ekipaažid ja logistika, tavapärane külakost kaasa ja teele!
Küll on Vastse-Kuustel ikka lasteaed: - tõeline muinasjutt: värvikirevalt rõõmsameelne, lapsesõbralik, positiivsust kiirgav, arvestatud väikese inimese soovide ja suurusega. Arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et Kati korraldatud ekskursiooni käigus polnud kedagi, kes poleks ohanud või lausa valju häälega otse välja öelnud: "Tahan ka lasteaeda ja lõuna ajal magama!" Kogu mööbel ja sanitaartehnikagi nagu "Kolme karu muinasjutus".
Ringkäik tehtud, kaeti laud, seati videotehnika töökorda, võeti sisse paremad kohad ning heietused võisid alata. Kohal olid peaaegu kõik peale mõne harva erandi, kellest üks oli Peeter ja teine Külli.
Peeter lubas algul Assooridel aastaks sinna põllumajandust edendama jääda (viinamarja ja tomatikasvatus), kuid siis osutus kodu kutse võimsamaks ning ta naases ikkagi koos meiega Eestisse. Ehk olid nüüdseks temas taas kohusetunne ja põllumees tärganud ning kauge viinamarjaistandus hakanud oma osa nõudma...
Ja Külli lubas veel paar päeva enne kokkusaamist vanaema sünnipäevalt väikese hilinemisega kohale tulla, juhul kui enne kolmeks ei pudene... Aga kui titt tahab tulla, siis seda ta ka teeb ning värsked uudised kõnelesid, et Küllist oli just saanud ühe armsa tütretirts ning tubli poja emme. Need olid toredad uudised: rõõmustasime kõik koos. Palju õnne, Külli, meie portugalikeelne kuldsuu!
Ja mingi vabanduse olid endale leidnud ka kivimutt ning meie teejuht Vasco da Gama...
Vaatasime ja kommenteerisime fotosid ja Pauli koduvideo oma tavapärases headuses kandis meid taas sellele kaunile saarele, mida iseloomustasid imepärane loodus, roheline ja sinine laguun, arutu hulk metsikult kasvavaid hortensiaid, võrratu ookean ja lahke rahvas, kel kunagi kuskile kiire polnud.
Paulilt sooviti muidugi Assooride videod soetada, kuid tuli leppida eitava vastusega, sest nagu Tallinna linngi, ei taha ka video lõplikult valmis saada. Ja kuna ööpäevas on siiani ainult 24 tundi, ootab lõppviimistlus veel praegugi oma aega - aga me ei kaota lootust!
Tore oli! Ja kui mõne päeva eest Vikerkaarega koos trenni tehes Küllit nägime, olime veendunud, et tema toredates kaksikutes on rahvatantsija potentsiaal täitsa olemas: hällide kõrval mängiv "meremiin" nende õiglast und küll ei seganud nii nagu muusika pole kunagi rahvatantsijat seganud.
No comments:
Post a Comment