Jalgrattamatk

Rattasõit on siin Tartus järjest populaarsust kogunud. Alles ühel päeval nägime Pauliga hommikul pisut enne kella 8 Rein Taaramäed mööda Tähe tänavat kihutamas. Vaatasime lähemalt: ei olegi Taaramäe, hoopis Tarmo Lillo, kes panustades tervisesse, säravail silmil reipalt oma töökoha poole kiirustas. Meie küll ratastega polnud (saladuskatte all võib öelda, et ratas pole just Sõrmuste emanda lemmikliiklusvahend), kuid see eest jalgsi oma hommikusel tööle trajektooril ja nii juba väga mitmendat aastat järjest. Kuidas, autoinimesed, Teiega on? Ärge unustage, et praegu on käimas südamenädal ning autota/lennukita/rongita liikumine on kink iseenda tervisele!
Aga tegelikult tahaksin meenutada hoopis Upsijate rattamatka, mis toimus 10.-11. septembril 2011. Miks just sellisel ajal ja miks rattaga? Suvel lihtsalt aega meie tavapäraseks reisiks avastamaks Eestimaa saari ei jätkunud, kuna olime päris mitmel nädalavahetusel treeninglaagris, et saada lavaküpseks Assooride programmid, siis Äärekoplis talgutel ning otse loomulikult Europeadel. Aga rattaga? Sest Tarmol tuli mõte. Algul oli tal plaan kulgeda 2-päevase matka jooksul põhjapoole, kuid lõpuks otsustati ühisel meelel jääda siiski rohkem kodusesse miljöösse ning piirduda Põlvamaaga, kus võimalus käia mitmes põnevas muuseumis, grillida-saunatada-ujuda-ööbida Sõrmuste isanda-emanda suvekodus Ahjal, et siis järgmisel päeval üle Anne-Oti ning Eve-Jaani pidepunktide Tartu poole tagasi vändata.
Reisiseltskonda kuulusid tegev-Upsijad (v.a. mõni harv erand, kes ühel või teisel põhjusel tulla ei saanud) ja nende suuremad ja väiksemad satelliidid abikaasade ja laste näol. Kogunemine oli Karete konsumi juures, kust ka start anti ja nii see seltskond teele läks. Siinkohal palju ise ei kommenteeriks, vaid laseksin piltidel enese eest rääkida - palju kõnekam ning värvikam kui kirjasõna. Mis võiksid olla mõned märksõnad? Lennundus- ja Põlva Talurahva muuseum, Vasna-Kuuste pood, Kiidjärve, Ahja mõis ja selle park oma imeilusa tiigiga, esimesel päeval Päästeamet Ivari näol oma ülesannete kõrgusel nõrgemaid toetamas ( langenuid õnneks polnud), kärumees Tarmo.
Kui reisiseltskond siis laupäeva õhtupoolikul kenas päiksepaistes Ahjale jõudis, kus Terje neid kuuma saunaga juba ootas, jätsid rattasportlased mulje nagu nad oleksid läbinud tol päeval vaid paar-kolm kilomeetrit! Kohustuslikud fotojäädvustused, seejärel kes keldrisse, kes sauna, kes kööki. Suur nälg wokiga kustutatud, võis täheldada, et meesinimesi hakkas järjest enam "nõupidamiste ruumi" kiskuma, ju siis oli, mida arutada... või millest mõtteid ammutada. Tihe valgete kogude liiklemine toimus ka marsruudil saun-jõgi-saun - kangeks jääma kippuvad kondid oli ju tarvis pehmeks leotada. Ööpimeduses istusime päris pikalt "nõiatoas" (elutuppa ei kippunud miskipärast keegi) lobisesime niisama ning vaatasime Pauli tehtud videosid. Aga siis tegi väsimus oma töö ning mindi Une-Mati maale, et järgmiseks päevaks jõudu koguda. Tarmo oli ainus, kes raudse järjekindlusega keeldus toas magamisest ning ööbis telgis - tõeline Nipernaadi! Ma isegi mõistan teda pisut, tal olid telkimiseks kõik vahendid kaasas ja eks igaüks pea oma risti kandma = rattakäru vedama. (Kel soov nn. kärukommentaare kuulda, eks küsige otse Tarmolt!)
Igatahes hommikul pärast putru, võileibu ja kohvi asus ratturite grupp teele tagasi Tartu poole, sirutades konte ja lõunatades Võnnus Oti ja Anne pool ning tehes viimase vahepeatuse/kohvipausi Mäksal Eve ja Jaani juures.
Kui Terje ja Paul õhtul Räpina teed pidi Tartusse jõudsid, ei kohanud nad seal enam ühtegi Upsijat - järelikult olid kõik turvaliselt koju jõudnud!

Kui rääkida matkast arvude keeles, siis läbiti kokku 110 km (neist esimesel päeval 60), keskmine liikumiskiirus oli 14 km/h, puhast sõiduaega aga tuli 8 tunni kanti. Sooritatud!

PS! Ahjal käidi välja ka mõte, et üheks tulevikusoorituseks võiks saada mingit sorti uisuüritus. Näis, kas saab teoks !

Teatetants 2011

Kuskilt peab ju käesoleva hooaja toimetuste - vabandust -  soorituste kirjapanekuga alustama. Miks mitte siis Teatetantsust? Ei oskagi öelda, kas see oli eelmise hooaja lõpp või uue algus, Assooridel käinutele pigem sujuv üleminek ühest etapist teise. Igatahes oli nii, et kui tuli võimalus osaleda Teatetantsus 2011, ei jätnud Upsijad juhust kasutamata. Teate ju küll, see on üks katkematu mitmepäevane tants ümber ja läbi Eestimaa, olgu siis öö või päev. Meie etteaste toimus 23.08.2011 graafikujärgselt kella 10.30 - 10.43.  Päris OK aeg võrreldes öösel kella kahega või varahommikuse neljaga, aga ilmselt poleks needki ajad meid ahistanud, sest tantsija on juba selline isevärki inimene...
Meie (Tarmo-Jaana, Mati-Aliisi, Ivari-Pille, Leino-Külli ja Pauli-Terje) etapp algas veidi enne Tartu- ja Põlvamaa piiri Talvikese külasildi juures, pidi olema 1,32 km e. iga paari jaoks ca 220 m pikk. Tegelikkus oli küll pisut erinev. Nimelt naisrühm, kellele meie pidime teatepulga edasi andma, sättis enda esimese paari paika alles mõnisada meetrit edasi sellest punktist, kus nad tegelikult oleksid pidanud alustama. Kuid jäägu selline viilimine nende hingele - meil oli igatahes lõbus. Tantsijate idee oli lummanud vist ka tavalisi liiklejaid, sest kui ekipaažidena oma kogunemispaika sõitsime ja vastutulijad rahvariietes etlejaid nägid, vilgutati meile pidevalt rõõmsalt autotuledega lehvitamisest rääkimata. Ja uskuge, nii kummaline ja harvaesinev nähtus kui see ka pole: eestlane oskab siiralt ja soojalt naeratada!!!
Ilmaga meil vedas vastupidiselt neile, kes oma meetrid pidid vihmasajus läbima.. Repertuaaris olid "Raabiku", "Savikoja venelane", "Tõmba Jüri", "Paigalejäämise polka", "Kiigadi-Kaagadi". Mis lugu mis paarile sattus, oli juhus. Muusika tuli eessõitvalt saateautolt, playeri nuppu keeras ja tantsijaid innustas Kalev Järvela isiklikult. Oma distants ja jupike järgmistki ära tantsinud, kulgesime siis eelmainitud maakondade piirile, kus toimus väike ühine simman, pärast mida läks teatepulk juba Põlvamaa hoole alla, nende ridade kirjutaja aga oma töölaua taha tagasi. Tänud leivaisadele nende mõistva suhtumise eest, sest see polnud 2011.a. suvel teps mitte esimene kord, kui tants nõudis oma ja seda just tööaja arvelt!

PS! Kui Leino pildid saadab, saab siiagi lehele silmailu

II Meeste Showtantsu Festival Ruusal 13. aprillil 2012.a.

Tuleb tunnistada, et blogijal on kronoloogiaga probleeme. Plaanisin küll alustada sügisest, e. hooaja algusest, kuid samas tuleks olla operatiivne ning kajastada infot aktuaalselt. Nii et mis teha - alustagem siis aprillist liiati, kui trennis küsitakse, kas pilte ka saab ja kuidas videoga on.
Igatahes ühel päeval saatis Piret (kes Assooridel käis, küll see Piretit teab) Upsijatele kutse, kus seisis, et Ruusal saab toimuma II Meeste Showtantsu Festival. Kutse ise oli õite kelmikas: ikkagi 4 karvast valget luike -  Meelis ja sir Arthur (taas Assooride projektist) nende seas  - ning tekitas ka meie nõrgemas pooles  osalemishuvi. Kuna naabri Pontu oli vaiksem kui haud, külastas Tarmot inspiratsioon ning aktiivse loomeperioodi käigus sündis tema kujutluses lausa 2 tantsu: "Pohmakas" ja "Õielt õiele". Selleks, et vaimusilmas kangastunud kujutluspildid elavaks muuta, tegid Upsijate meeshinged, (edaspidi nimetatud tantsutrupp "Õrnad Õied") neljapäeviti kõva trenni ja siis saabus hetk, kus ka meile st. naishingedele, värsket loomingut näidati. Mida siis öelda? "Öie" värk oli tõesti midagi uut ja Upsijate eksistentsi jooksul esmakordne Iiri step ehk mehed mustas, aga "Pohmaka" osas võisime eksimatult ära tunda jõuludeks valminud naiste üllatuskava fragmente... Aga kuna neile oli juurde pikitud veel üht-koma-teist, siis arvasime, et oleme suuremeelsed ning ei hakka tühjast tüli tekitama - tegu ju ikkagi meie nõrgema poolega.
Igatahes olime reedel ja 13. Ruusal kohal. Lisaks meie "Õrnadele Õitele" osales veel 4 rühma, mõnusat muusikat tegi ansambel "Säde" ja mälestusi heietas ning jutulõnga keris Küla Karla Hiiumaalt. Üle mitme aja nägime ka "Hõbehalli". Kõik täies kalamehe varustuses - ju  otse järvelt tulnud, nii et esimeseks ülesastumiseks ei olnud jõudnud riideidki ära vahetada. Aga teise numbri ajaks oli midagi kummalist sündinud, sest mehed olid kuidagi kängu ja kiitsakaks jäänud, maskuliinsed naisinimesed aga olid end tõeliselt üles mukkinud ning vihtusid kõpsukate klõbinal tantsu lüüa.
Ruusa meeste seelikud olid eelmise aastaga võrreldes tubli törtsu pikemaks veninud ning habras-õrna "Luikede Järve" katkendi asemel nägime uhkeldavat kabareed.  Osalejate seltskond oligi kirju: lisaks eelpoolmainitutele astus veel üles väga stiilne sõna otseses tähenduses "Külavanemate ansambel" ja koopainimestest ürgmehed, kes kujukalt näitasid, mis saatus võib juhendajat tabada, kui viimane neisse piisava austusega ei suhtu. Neile, kes oma silmaga ei näinud, võib vihjata, et ta aeti lihtsalt vardasse ning õhtuks oli koopainimeste menüüs korralik praad.
Oli lustakas pidu ja eks publik teadis, mida ta primaarseks pidas: kas vahvaid ideid, lahedat riietust, julget pealehakkamist või tantsu ennast. Meie "Õrnadel Õitel" läks hästi (siiani parim sooritus) - vahutav õllekann silme ees terendamas oli selleks piisav stiimul - tublid olite!
Tore oli lisaks Piretile, Meelisele ja sir Arthurile näha ka meie Jaanat, kes oli endale aega leidnud ja pealinna kandist meiega ühinenud.
Meile meeldis Ruusal nii nagu suvelgi. Täname tublisid korraldajaid ning soovime neile edu edasisteks ettevõtmisteks!

PS! Siia on lisandumas ka väike video, kuid las see jääb edaspidiseks: väike üllatus on alati hea!

Meie 2011/2012 hooaja ettevõtmised

Mõtlesin tükk aega, millest siis alustada ja jõudsin järeldusele, et just käesolevast 2011./2012. a. hooajast.
Kui vahepealsetel aegadel olid meie read kahanenud 10-liikmeliseks rakukeseks, kellest omakorda paar-kolm hinge väisas treeninguid ja üritusi leebelt öeldes pisteliselt, oli tore nentida, et meiega e. vanade olijatega - Tarmo (meie ideeline isa ja treener), Külli, Leino, Paul, Terje, Pille, Peeter, Jaana (kõik kronoloogilises järjekorras),  soovis seltsida mitu-mitu uut tantsusõpra. Lisaks Aliisile ja Matile ning Atsile ja Liisile, kes liitusid meiega vastavalt siis eelmise hooaja keskel ja lõpus, alustasid Upsijate koosseisus 2011. a. sügisel Hans ja Kati, Elke ja Toomas, Moonika ja Tanel ning Aira ning talvel Mari-Liis ja Aitel. Kas Monika on nüüd "vana" või uus? Eks otsustage ise - vihjeks nii palju, et tema tantsis Upsijates siis, kui rühm loodi ning Terjel-Paulil polnud rahvatantsust veel aimugi.
"Vanadega" oleme püüdnud arvata, et kust nüüd ühekorraga selline meeldiv üllatus: kas tänu uuenenud kujunduse ja sisuga kodulehele (Leino meitsritöö) või sellel ja veebikeskonnas saadavale infole meie vahvate välisreiside kohta, või oli see lihtsalt juhus ning "pimedatest" said "nägijad". Eks me peame vist julguse kokku võtma ja neilt otse küsima...
Aga ega siis midagi, nüüd lühiresümee käesoleva hooaja tegemistest ja ettevõtmistest, millest osa sooritatud, osa veel plaanides.
Sooritused: tähtsündmus Upsijate looja ning pikaajalise treeneri Milvi Lingi juubeli tähistamine kontserdi ja väikese vastuvõtuga, ülesastumine Tartu Raekoja platsil Jõululinna projerkti raames ning sellele järgnenud vahva jõulupidu Aliisi ja Mati maahäärberis, Assoordide seltskonna kokkusaamine ja Pauli usina ning vaevarikka tööga valminud video vaatamine, külaskäik Setode Hõbehalli juurde, Tantsutallad Rannus, vastlapäev (pikad linad ja hea kangas kuluvad tantsijale ju alati marjaks ära), Tartumaa Talvine Tantsupäev Kambjas (Kambjaga meil üldse eri sotid - aga sellest edaspidi), II Meeste Showtantsu Festival Ruusal, esinemised Mellistes ja Äärekoplis, talgud sealsamas Äärekopli kultuuritalus, Tartumaa B- rühmade tantsupäevad, suvine traditsiooniline väljasõit - ei tea, kas sai nüüd kõik?
Aga igast sündmusest pisut pikemalt juba edaspidi.

Saagu see blogi ja blogi sai

Pole siin vaja imestada ühti, et Upsijatel oma blogi?! Otse loomulik: JAH Upsijad ning JAH - nende blogi!

Tegelikult on meil nii palju vahvaid tegemisi, toimetusi ning ettevõtmisi, mis teoks tehtud - vabandust : sooritatud! (nii tuleb öelda meie treeneri Tarmo sõnutsi)  - kuid millest laiemal üldsusel, aga ka meie uutel liikmetel, aimugi pole, kuid mis kindlasti vääriksid jäädvustamist.

Kuna Upsijate kroonikakirjutaja võttis juba aastate eest pikaajalise palgata puhkuse, siis asendagu soliidses nahkköites kullakarvaliste kirjadega traditsioonilisi kogutud teoseid just see blogi.

Nii et ärge siis imestage, kui Te, kulla lugejad, leiate siin sündmusi, mis kirja pandud mitte kronoloogilises järjekorras, vaid siit nurgast ja sealt nurgast (tänapäev pikitud ajalooga) keskpõrandale kokku. Minu kui blogija e. Terje tantsustaaži tuleb ca 14 aastat, nii et on, mida meenutada ja kui lisada veel tulevased ettevõtmised, siis kindlat meelt ja jääge meiega!

Ega pühade ajal saagi pikemalt pajatada, aga esimene samm sai astutud. Ja loodan, et järgnevaid tuleb päris mitme tuuri jagu.

PS! Selle blogi pilt pärineb "Postimehelt", kes kutsus Upsijad enne 2011.a. 48. Europeade festivali Tartu Toomemäele trehvama: meie oma vastvalminud arhailistes linastes riietes, "Postimees" esindatud 2 leebe näitsikuga, kes talletasid meie kohtumise nii paberile kui fotokaamerasse: http://www.tartupostimees.ee/503980/ohinas-upsijad-lahevad-peole/

   Ja veel midagi, mis on Upsijatele väga oluline - Pere AS! Kui lapsele on kool tema teine kodu, siis tantsijale on seda tema trennisaal. Tänud Perele meie teise kodu eest, mis on pakkunud meile meile peavarju ja "sooja tuba" juba kolm mõnusat aastat!