Sirvisin vana kirjavahetust ja heietasin sinna ning vahepealsesse ajajärku jäänud mälestusi, jõudes järeldusele, et neid võiks ka Teiega jagada. Nagu näete, on Taara-Upsijatest vahepeal saanud jälle 2 rühma nagu muistegi, kummalgi oma traditsioonid, nishid ja väljundid. Lisaks toredatele tantsulistele mälestustele on nii upsijad kui taarakad
Vilsandi 2010
Siia kuulub meie "pisikese perekonna" ajajärk, kus koliti Tiigi Seltsimajast Pere Leiva saali (aitäh, Neeme Raig!) Upsijate tegevliikmeskond koosnes vaid ca 10 tantsijast, kellest enamasti trennis käis 8-9. Nii et edasitoimetamiseks tuli kõvasti kokku hoida, mida me ka tegime, teinekord isegi ehk oma pere arvelt, mistõttu Terje-Pauli lapsed Upsijad teiseks perekonnaks ristisidki. See parool kehtib meil kodus veel tänaseni, kusjuures noored on seda täiendanud klausliga: kes pole isegi mitte sugulased:). Meie jaoks on see ütlus sama aegumatu nagu Kaja: "Mis kell on väljasõit?", kui omal ajal küsiti tantsijate arvamust üritustel osalemise kohta.
Ja see reisimine ning Eesti ja meie kultuuri tutvustamine teistes riikides. Mis muud, kui programmid (vastavalt vajadusele 10, 15, 20, 30 ja 45 min.) selgeks, Kaera-Jaan kaasa http://www.youtube.com/watch?v=5Ax3vcNoJ24
ja lennukile! Et aga meie oma perekond oli sellisteks etlemiseks liiga tilluke, kutsusime kaasa abilisi teistest rühmadest. Nii et taas kord tuleb tõdeda, et pole halba ilma heata - uued sõbrad ja toredad kaaslased. Keda ei paneks muigama terminid isasõis, kivimutt, Vasco da Gama, õilmitsema, Sir Arthuri petitsioon, Metuusala jne. jne.?
Aga nüüd lasen juba piltidel rääkida:
Lõuna-Korea 2010
Assoorid, St. Migueli saar 2011
India, Ahmedabad 2013
Ja kunst, mis nõuab ohvreid...
Ja Baltica ülevaatused ning festivalid. 2010.a. ülevaatuseks pidi iga Upsija tegema kava osas ettepaneku.
Ei meenugi täpselt, kust Paulil see mõte tuli, aga ta pakkus Tarmole arglikult välja teema "Kas noorus on hukas?" - pealkiri ju juba selline, veits ... siivutu. Aga Tarmole idee meeldis ja nii siis saidki Tarmo poolt tantsud, meile koju tekkis aga raamatukogust hulgaliselt kirjandust, kust Paul otsis vahetekstideks sobivaid vanasõnu. 
Ning vastlapäevad: olgu lumes või vihmas, tuules või tormis, kuid kindlasti kuklitega! Kas teate, et Upsijate inimkatsete tulemusena on tõestatud, et käsivispliga saab koore kiiremini vahule, kui kaasaegse tehnika abil?
Ja "Tantsutallad" Rannus "Kolumatside" juures, talvised tantsupeod,
Mooste mõisas, rääkimata ühistest projektitrennidest "Vikerkaarega".
Ning meie seltskond. Ühel sügisel tuli Upsijatesse tagasi Peetrike, kes oli vahepeal pealinna poiss olnud, ja .... 2010.a Mati ning Aliis, esialgu "kahepaiksetena", tehes paralleelselt trenni nii meil kui oma tolleaegses kodurühmas "Vikerkaares", 2011.a kevadepoolsel ajal astusid üle Pere Leiva läve Ats ja Liis jne.jne kuni selle aasta kevadel "andsid oma sõrme" Upsijatele Kerdi ja Margus. Nii meid 25 kokku saigi (igati posotiivne iive!) ja Tiigi saal kipub vaat et kitsaks jääma!
Selleks korraks lõpetan. Esiteks kisub jutt pikaks ja teiseks ei saa ka kõiki mõtteid välja öelda - eks midagi peab jääma ka hingesoppi ja ridade vahele...
Aga järgmine jutt tuleb tõesti juba Upsijate 30. juubelist. Millal kirjutan? Ei oska paraku täpselt öelda, aga eks siis, kui Ahjast ja Võrumaast aega üle jääb.
Tahaksin tänada kõiki blogihuvilisi, sest statistika järgi on lugejaid/vaatajaid USA-st Boliiviani (meie oma Eestist ja Euroopa riikidest rääkimata) ning klikke tänaseks kokku saanud juba 3250 - olen tõesti liigutatud!
