Tuesday, August 7, 2018

Siin me oleme - Prangli. Here we are - the island of Prangli

Following up the tradition of ours to discover every year one Estonian island we could not help and started in July to Prangli - a small island near-by Tallinn just an hour by boat. As it was the Fishermens' Day there was quite a lot of visitors on the island, wandering around, syckling, laying in the sun, swimming and sporting. Eager to learn more about Prangli and as we had children with us we decided to take an excursion by legendary socialist truck GAZ . And it turned up to be a right decision as there were so many crossing small routs on Prangli and if we had gone on our own we for sure had got lost. And of course we could not help but in the evening visited and enjoyed the concert of Anne Veski - popular Estonian singer. But for sure photos tell more than words so take a look at the pictures. But of my God we have still .... islands to discover:)!

Ka sel aastal jätkasid Upsijad oma eesti saarte avastamise traditsiooni. Valikut hakkasime tegema juba detsembris ning tee õigeni oli pikk ja vaevaline ning tänu Pille järjekindlusele meie reis  lõpuks teoks sai. Tõsisemalt hakkas Pille asja ajama juba mai algul, aga selgus tõsiasi, et oleks tulnud veel kärmem olla, et kõik soovitud kellaajal oleksid üle või siis jälle tagasi saanud. Nii et kes te blogihuvilistest soovite edaspidi Pranglile minna - olge kärmed!
Mõnikümmend kilomeetrit enne Tallinna tabas meid tõeline padukas ja kiitsime Pauliga end
 hea majutuspaiga - laka - valiku eest. Aga laevas tuli Leino uudisega, et Prangli kohal on taevas helesinine auk ning et saarel ei saja.
                        Pole midagi öelda: see mees on prohvet!
Meie põhipäev saarel - 7. juuli -  trehvas olema kalurite päev, mistõttu saarel oli hulganisti rahvast küll meiesuguste suvenautijate
                               kui ka kohalike sugulaste näol.
Meenub ka üks teine kalurite päev, toona Kihnus, kus me küll ainult ei logelenud vaid tegime ka tööd st. tantsisime: "soojendasime" "Meie meest". Temperatuur nagu selle postituse kirjutamise ajal oli +28C kanti ja saal otsani rahvast täis ja täiesti õhuvaba. Aga see selleks. Ilmaga vedas: oli mõnus ja päikeseline ning soosis kõiki väliseid tegemisi: mererannas lebotamist, ujumist, grillimist, saunatamist, ringiuitamist, päikeseloojangute nautimist, ekskurseerimist,
                 pildistamist (ega fotograafi elu pole meelakkumine).
Ja ekskursiooni me võtsime, sest kuidas muidu sa sellest Pranglist sotti saad. Kuna meiega olid kaasas ka "noored upsijad" (hea põhjendus) ja väga pikka maad jalgsi käia ei viitsinud, tellisime veoauto - vana hea GAZ-i. Seltskond suur, Gaz-i kast väike,
aga usinalt katsetades-proovides suutsime sentimeetrise täpsusega ennast siiski ära mahutada ja sõit läks lahti. Nägime metsas asuvat
      gaasitoru (kunagi puurimistööde käigus hakkas maapõuest välja tulema gaas),
                                                     
                                 hiidrahnu, mille ümbermõõt oli 36 m,

                                                     pilt IMG_7966JPG
sotsialiseerusime poe taga (väga emotsionaalne ja eluline, kuid panen üles vaid Kerdi-Marguse loal).

Väisasime 2. maailmasõja ajal hukkunud laevale pühendatud monumenti (sellest loost oli erinevaid variante - mine võta kinni, kus see tõde oli), kena kabelit ja muuseumi, kus
      läbisime ka kohaliku keeleoskuse kiirkursuse, täpsustasime, kas saar on ikka saar
                                                  või hoopis poolsaar
                ja korjasime "aas-käokingi" - milline imeline aroom, seltsimehed!
Ja hulgaliselt kiviaedu, millest osa lausa ühekordsed - pidid nende ehitajatel aga kiviseadmise oskused olema! Aga milline teede rägastik: iga 3-4 meetri tagant läks jälle 1 tee, nii et kui need metsateed kõik oma kilometraazhilt kokku liita, oleks Prangli vist EU-s auväärsel esikohal.
Ja õhtu pärl oli Anne Veski kontsert kohalikus kultuurimajas, kuhu osa seltskonnast
                                       Signe eestvedamisel kulges.
Kontsert oli hea, Anne tiim tipp-topp ja primadonna sõnutsi
                   saali ühendkoor tubli ning tantsutrupp võrratu.
Muu seas õpetati meile selgeks ka ühe uue laulu (mis tuleb ilmselt suurele auditooriumile esmaesitlusele Anne juubelikontserdil Sakus detsembris) refrään, mis kõlas nii: "Elada on tore, elada on hea!"
Ja veel üks oluline asi (eriti neiudele-noorikutee): elasime turismitalus, mistõttu naispere oli pottidest-pannidest ja toiduvalmistamisest prii ning saime nautida perenaise kokakunsti. Küsimus suurele ringile: milline roog osutus populaareimaks?... Munavõi! Pranglile tagasi mõeldes, tuleb tunnistada, et üks asi jäi meil tegemata: võimalust mööda oleme pea iga külastatud saare randa kividest Upsijate majaka ehitanud. Aga noh, eks oleme siis edaspidi hoolsamad.
Järjekordselt võib nentida, et Eesti saared on lahedad ning nende avastamine (tõsi küll - õnneks mitte Robinson Crusoe moel) lahe traditsioon. Eks seda, kes ... (pigem ei ütle mitmest sajast saarest) järgmiseks valituks osutub, näitab juba aeg.

Kagu-Eesti tantsupidu "Kuula" - Dance-Festival "Listen!"

 
 
Kuula, mida on öelda inimesel sinu kõrval!
                             Kuula, sest ka südamel on hääl!
                   Kuula, millest räägivad esivanemate traditsioonid!

Pärast Vaba 100 häälestasime end järgmise suurema ürituse - III Kagu-Eesti tantsupeo "Kuula" lainele. Kuidas iseloomustada seda ajajärku? Treening! Treening... Treening!!!! Nõrkemiseni, sest pahatihti oli neid, kes mingil endale teadaoleval põhjusel (väga leebelt öeldes) nii mõnigi kord trenni tulla ei saanud:). Aga las see "pesupäev" jääda meie endi teada! Igatahes lõpuks jõudis kätte 25. mai ning reedel kell 15.00 tuli Intsikurmus positsioonidele asuda. Eks ta olnud tööinimesele pisut varavõitu ja nagu korraldajadki tunnistasid, olid osalejate read õhtul kella 19.00-ks juba oluliselt täienenud. Aga eks igaüks õpib, loodame, et ka korraldajad, ning järgmise peo proovigraafik saab paremini paika: ikka nii, et ei peaks töölt mitu tundi varem ära küsima ja siis ühekorraga on laupäeva lõunast kuni pühapäevani sülle kukkunud suur ports vaba aega. Ja kurb oli kuulata, kui üks umbes 2. klassi poiss rääkis meile oma murest: "Terve talv õppisime tantsu (vist oligi peo nimilugu), aga nüüd pandi meid ainult taha äärde seisma ja õõtsuma..." Kui palju kurbust oli neis silmades ja muregi suur, mistõttu tuli seda lihtsalt jagada!
Aga ilm oli tantsurahva poolt: päikesepaisteline ja soe, et mitte öelda kuum ning õige pea läksid puhkepauside ajaks hinda varjulised kohad. Kuigi pakuti ka ööbimisvõimalust, siis seda kasutas vaid väike käputäis upsijaid, kuid etterutates võib öelda, et just see 4-ne punt sai peost täiega osa, kuna laupäevaõhtusel simmanil tantsisid nad lausa varbad villi.
Pidu ise toimus 27. mail ja esinejaid oli alates pisikestest lasteaia põnnidest kuni memmede-taatideni välja, publikut jagus ohtralt ning auditoorium elas tantsudele soojalt kaasa. Said nad ju osa oma lapsepõlvest tuttavatest ringmängudest kõige nooremate esituses, teismeliste toimetustest, kui ka tagasivaatest karmile küüditamisele... Peo krooniks oli "Kuula" Ott Leplandi esituses, kuid kahjuks oli Otil endal mujal tegemist, nii et tuli leppida helikandjaga (Signe, sa said sellega hästi hakkama, kuigi sinu lootus kustus vist viimasena!). Aga nüüd annaksin sõna pigem piltidele - nemad ju paremad jutuvestjad:
Meie päike!
Kümme minutit "käpakestele"
                                      Intsikurmu mändide all
                                          Mehed omaette
                                           Tantsijal on janu....
                                        Upsija olla on uhke ja hää!
                               Lipsticks are the girl's best friends!
Especially the red ones!
         Grand finale, siis kui külmal maal on käidud ja kuulamised kuulatud....
      Tänud Sulle, Külli! Poleks olnud sind, poleks meil neid toredaid elamusi!

2017./2018. hooaja lõpetas meil Upsijate üldkoosolek, teemadeks lõppeva hooaja kitsaskohad ja sihid uueks tegevusaastaks, lootuses, et Külli meid ka edaspidi taltsutab ning sellele järgnev grill ja chill Allani ja Kärdi kaunis kodus. Ja seda juba teist hooaega järjest - ei tea, kas hakkab traditsiooniks muutuma? Oi-oi: äärepealt oleksin unustanud: meil on ju kohe-kohe tulemas üks saareretk, et saada kirja järjekordne avastatud ja üleloetud saar. Nii et polegi enam palju aega jäänud, kui tuleb pakkima hakata ja - merele!

On May 27th we participated in the dance festival named "Listen". Listen to people next to you, to old traditions, listen what your heart tells about! It was an open-air performance telling about children (the youngest dancers were of age 5-6) becomming grown-ups, about our history, joy and hard times of it devoted as many other events of this year to the 100th anniversary of our republic.
The festival was the final of our season of 2017/2018 so happy summer holidays to everybody and lets hope to meet again in the autumn.

Monday, April 9, 2018

VABA SADA - ESTONIA 100

Hi to everybody! I am really delighted to notice that I have got friends all over the world: USA, Finland, Great Britain, Germany, Russia, France, Ukraine, Poland, Bulgaria, Netherlands, Philippines, Jamaica - thank you for your interest!
This post is going to tell about a dance festival in Tartu  held on March 18th, 2018 - a gift of folk dancers of our home town Tartu devoted to the 100th anniversary of Estonia. A fantastic event put down by trainers in which participated 1558 dancers (100 groups), the eldest 95, the youngest 4 years old. It was the story of our republic from nowerdays to the beginning in 1918 told by dances the number of which was 100 and the duration of the concert 100 minutes.

Hei! Lõpuks on põhjust jälle millestki kirjutada, sest tsiteerides L. Koidulat: "Ei saa mitte vaiki olla..."
"VABA SADA”  pidu korraldas Tartumaa Rahvatantsujuhtide Liit, idee autoriks ja pealavastajaks oli Kristel Maruste.  Tantsupidu vaatas Eestit ja eestlust läbi silmade, mis on kõike näinud, jutustades meie riigi loo tagurpidi: tänapäevast algusesse. Tantsude harjutamiseks läks juba septembris, siis ülevaatus, veel veidi lihvimist, siis peaproov ja 18. märtsil täpselt kell 19.18, oli kogu 1588-pealine tantsurahvas ning 1000 pealtvaatajat valmis ning pidu võis alata ( NB! Pidu kestis 100 minutit ning selles osales 100 rühma). Ja hea on teada, et kõik 3 meie treenerit märgiti peol ära: Tarmo Lillo vedas kilomeetrite kaupa juhtmeid ja nagu öeldi: tegi võimatu võimalikuks; Meelika Kaarna poolt oli peo kujundus ja Külli Petersell sai hea kolleegi preemia - tublid olete! Oh jaa, äärepealt oleksin unustanud mainida, et ühte meie trenni jälitas valvas kaamerasilm, tänu millele pandi Upsijad "telepurki" ning näidati .... märtsi "Ringvaates".

Nautisime seda toredat üritust täiega, eks ole selle tõestuseks ka fakt, et "Tuljaku" tõstest ei raatsinud meespool oma partnereid mitte maha panna ning kui see viimaks teoks sai, siis nõuti üheskoos "Tuljaku" kordamist. Mis siis helimehel muud üle jäi, kui pani uuesti muusika peale ja siit ta läks teist korda!
Aga ega midagi - lasen jälle fotodel (seekord Reelika omadel) kõnelda enda eest, sest pikk jutt - ... jutt!
 Aktuaalseid päevaprobleeme ja tantsujooniseid arutamas
 Need mehed ei lähe teps mitte mahtra sõtta, vaid hoopis "Isasid ja poegi" tantsima.
 Tõeline power peitub "Värskas"!
 
 Ootel...
Grand finale

Friday, January 26, 2018

Traditsioonid - traditions

It's time to talk about traditions. But as Estonian proverb says: less words, more deals (photos)! So pls. check below.

Aeg saabunud rääkida meie traditsioonidest. Teen seda õige lakooniliselt ja ehk väikese kiiksuga (?), lastes pigem fotodel kõnelda enese eest. Allpool siis mõned pidepunktid, mis iseloomustavad meie rühma ja mis siin tantsitud aastate jooksul on muutunud ja omandanud kindla koha Upsijate praeguses elus.


Retro on meie seas popim kui kunagi varem. tagasi. Nn. triiburiideid kui ka nende eelkäijaid - linaseid - oleme kandnud läbi aastate, kuid oma õhtusööke otsustasime alustada ühiste tänusõnadega järjekordse kordaläinud ja õnneliku päeva eest (noormees all vasakul). Ning teine uus samm meie retrorajal: oma kokkusaamisteks tunnistame ainult hubaseid palkrajatisi - ei betoonile ja paneelidele!
Nagu näete on meie esimeseks põhiväärtuseks saanud tervislikud eluviisid: karskus(liikumine) ja värsked juur- ja puuviljad. Kas pole ahvatlevad ja kasulikud, eelkõige, kui vaadata taustaks olevaid tänukirju ja diplomeid?


Ja esinemiste pakkumisel hääletame innukalt. Nagu näha, on ülekaalus variant C, mis meie kunagist tantsijat  Kaja tsiteerides tähendab kannatamatut ootust ning küsimust: "Millal on väljasõit???"



Wednesday, December 20, 2017

Suvest jõuludeni

Viimasest postitusest on hulk vett merre voolanud ja tint päris ära kuivanud... Aga mis seal ikka: sulg taas teravaks ja aeg toimetused raamatusse raiuda!
Upsijate kombe kohaselt otsustasime avastada järjekordse Eestimaa saare ning seekordseks sihtmärgiks valisime Abruka e. meie keeli Aruba.

Reisi algus oli ülimalt roosiline: õrn tuulehoog ja päikesepaiste mõnus ajaloohõngulised talutanumad, ürgmets jne. - tõesti lummav!
 
  

Laadisime lapsed ja mõned korilased vankrile ning lahti see reis läks. Üritasime ka ujuma minna, kuid see üritus oli väga vaevaline protsess nagu nii mõnel teiselgi saarel kogenud olime, ometi sai osa meist sellega siiski hakkama. Õhtul grill ja tshill, saun ning lahe seltskond lõkke ümber - mida sa hing veel ihata võiksid?! Kuid ilmal meie jaoks varuks ka teine pale - paraku hoopis teistsugune... Kuigi tegu oli meie puhkuseüritusega, ei saa üks Upsija teisiti, kui peab kohe jala valgeks saama ning ekspromptkavaga kohalikul Külapäeval esinemas - nii et, mäksakad, teid on märgatud ka ühel imevahval saarel ja näidatud, et olete päris lahedad ja vintsked sellid, kes muu hulgas,

trotsides tuult ja vihma, ei karda ka jalgsi läbi mere minna vallutamaks veel üht saart - Vahaset. (Infoks niipalju, et Vahase pindala on 65,5 hektarit, seal on vaid 1 majapidamine,
aga 2 hiidrahnu - ju oli Suurel Tõllul aega möllata!). Seega võib Aruba retke kohta uhkeldades öelda: kaks ühe hoobiga!
 
Teiseks suviseks ettevõtmiseks oli osalemine suvises tantsulaagris Alatskivil. Laagris meenutati ja õpiti pärimustantse, millest pandi kokku tantsuetendus, mis siis pühapäeval, 6. augustil ette kanti.
Siia toredasse 3-päevasesse üritusse mahtus nii sporti, mänge, võistlusi, simmaneid, tantsu ning veel üht-teist, mille kohta võib täpsustusi küsida Reelikalt ja Signelt, ning nagu sel suvel juba tavapärane: palju-palju ...vihma! Kuid nii nagu karastunud tantsija ei pelga kuuma päikest, nii suudab ta üle olla ka vihmast - jälle üks vahva üritus! Ja ausõna, kuigi allolevalt pildilt nähtub justkui oleksid "tööd teinud" ainult meie mehed, siis päris nii see siiski polnud!

Ja tee, mis teed, järjest sagedamini ristuvad meie teed ERM-ga. Algas see kõik  eesti folkloorsete tantsude tutvustamisest ja õpetamisest ERM-i külastajatele 2017.a., kuni sellel aastal said kokku 2 soovi: ERM-i oma ehitada endale klassikaline külakiik ning pink  ja Upsijate endise treeneri Tarmo Lillo oma see ellu viia. Üks jagu rassimist ning valmis nad said (mõlemal Upsijate nimi ning Leino kavandatud Upsijate "Pupu-Jukud" ) päädides Tõnis Lukase pressiteatega Eesti rääkivale ja kirjutavale meediale, mille siin kohal lisan:
   
Pühapäeval, 20. augustil 2017 hakkab Eesti iseseisvuse taastamise tähistamiseks Eesti Rahva Muuseumi välialal Viinaköögi taga tööle Eesti Rahva Muuseumi külakiik. Kiik on rahvasuu õpetuse järgi „tehtud kiitusmaile, mitte oja ääre peale ega kaevu kaldale“.Kiige pidulik ja pühalik sissekiikumine algab kell 18.30. Tantsuhoogu annab kiigele rahvatantsuselts Upsijad, kelle lahke abiga kiik õigeks ajaks püsti ja töökorda sai.
 
Ja 30.11 taas ERM-i, et luua veidi meeleolu meie Kaitseväe esindajatele ning nende külalistele. Leidsime laheda plakati, mis sobis meie arust meile kui Mäksa Mol...-le ideaalselt nii otseses kui kaudses mõttes fotojäädvustuseks: "Külatänavalt punasele vaibale"- ja seal see plõks tehtud sai!
 
Enesestmõistetavalt ei saa märkimata jätta Kastre valla kultuurikollektiivide tänuõhtut. Tore oli näha- kuulda vahvaid seltskondi ja muidugi suur tänu Kevadele ja "üliromantilisele" Sügisele! Ning tuleb tunnistada, et Haaslava meeskoori "Vanaisa polka" kiskus Upsijaid vägisi tantsupõrandale, kuid õnneks suutsime end ohjeldada, sest selgus, et selle looga sama värk, mis "Tuljakuga" - lauljate ja tantsijate variandid ei klapi omavahel. Aga laul ja meeskoor üldse - nad olid vägevad: tõesti mehed kui metsapullid !!!!
 
Ning viimaseks, et kõik 2017.a. toimetused kirja saaksid. Kui mäletate, omistas ERRS meile eripreemia Rahvusvahelisel Tantsupäeval salvestatud video eest Annelinna Päästekomandos ja päästekomandoga  https://youtu.be/mz7YVBRdgZo . Ja tunnustamaks meie tantsupartnerite tublit tööd, käis Upsijate esindus Tiidu juhtimisel neile auga väljateenitud Tantsupäästjate diplomit ning vimplit üle andmas.
 
Aga tantsupäev 2018 - hoia alt: me juba teame kuhu sammud seada, kuid jäägu see hetkel veel meie saladuseks!

Ning kui 16. detsembril Raekoja platsil peetud Talvisel Tantsupäeval said nii enda kui paariliste "kirbud maha raputatud" ja 2017.a. tegevusprogramm Upsijate jõulupeoga kinnitatud, tundsime, et võib rahuliku südamega uuele aastale vastu minna.
                                                              
                                                      Ilusat jõuluaega!
                                                     UPSIJATE nimel
                                                         Terje Sõrmus
 
 

Monday, June 12, 2017

Meie oma sõlg - our own brooch

June 8th, 2017 is a pretty important date for our group. Why? Just a moment - I'll  tell you.
Last autumn we planned to make the unique brooches of our Group Upsijad and to give the first piece as a  gift to the founder of our group Mrs. Milvi Link for her 85th jubileum. Unfortunately nature had plans of its own and Milvi never received her gift... But her brooch started a new tradition: it is handed on to the acting trainer of our group and stays with her or him until she or he guides our group. If the trainer moves on, the brooch goes to the new trainer etc.
On the basis of Milvi's brooch (in the middle of the photo) the silver smith made 30 others to the active as well as former dancers of our group and were finally handed over to our members on June 8th - that's it!

 
Juba sügisel plaanisime teha Upsijatele meie omad sõled: käsitööna ja kindlasti hõbedast. Esimese sõle pidime kinkima meie rühma asutajale Milvi Lingile tema 85. juubelile pühendatud kontserdil. Aga nagu ikka: inimene soovib, kuid saatusel on omad rajad  - ja nii lõimegi uue traditsiooni:
Traditsiooni tekitades,
järjepidevust järgides,
mälestusi mõlgutades,
kauneid keerde kätkedes,
polkasid põrgatades,
voorvalssi veeretades,
labajalga lustides
hakkab Milvi sõlg hoiul olema Upsijate tegevtreeneri käes.
30 meie poleerimata hõbedast sõlge tegi seto sepp Evar Riitsaar ja sellised nad välja nägid, kui nad Kauksi Ülle kingituseks kaasa antud kottidest 8. juunil välja harutasime - Milvi oma keskel ja meie igaühe väike talisman selle ümber kui Linnutee...
Suured tänud Leinole, kes sõle kavandi raske töö oma õlule võttis ning Kärdile-Allanile, kelle kaunis kodus tseremoonia läbi viisime!
 
 

Friday, June 2, 2017

Treenerivahetuse kuu - exchange of trainers

Our trainer Meelika is going to start a new tradition announcing May to be the month of exchange of trainers. It is interesting initiative to learn something new under the delegation of ohter trainers each  having the method of teaching of their own. We learned folk dance varied by walse, rumba, cha-cha - really amazing experience! And a dance compiled specially for us - what a surprise! But the name  as well as the video of it let be a secret for some time!
                                   
Meelika tegi ettepaneku kuulutada maikuu treeneri vahetuse kuuks. See sobis hästi, sest ta ise pidi mais Hiiumaal praktikal olema ja meie trennid oleksid meie endi hoolde jäetuna muutunud suht kesiseks. Nüüd aga tantsutasid meid Anita Kreen, Kristel Kermes ja meie endine treener Tarmo Lillo.
 
 
 
 
Anitalt tuli valik peotantse nagu valss, rumba, tsha-tsha ning lahe lõunamaalt kaasa toodud seltskonnatants, mis hetkega meie südamed vallutas ja parasjagu elevust tekitas.
Ja veel elutarkus: "Ma ei kingi teile lilli, sest lilled närtsivad peagi. Aga ma kingin teile shokolaadi  - ja tselluliit teie reitel jääb mind igavesti meenutama!"

Tarmo oli aga Pegasus külas käinud ja õppisime uue tantsu, mille nimi ja sammud jäägu esialgu üldsuse eest saladuseks - küll kunagi tuleb aeg, kui "eesriie kerkib".

                                       

Pusimist oli üksjagu, aga nagu üks meie lõuapoolik nentis, et seda tantsu oskame praegu kõigist rühmadest kõige paremini just meie! See mõjus küll palsamina!
Kristeli soojendus- ja lõpetusmängud koos tema "sõjamehega" olid jälle omaette kogemus, mis labajalale ja polkale vahvaks vahelduseks said. Aeg lippas kiirelt ning nii see meie 2016/2017.a. hooaja viimane trenn lõppeski. Ja mis seal salata: kuigi väljas kipub olema korralik suusailm, laksutab juba ööbik ning miski kisub juba suvistele toimetustele ning vabad õhtud on lausa kulla hinnaga.

                                                  Happy end the season 2016/2017

Tundub, et mõne aja pärast ilmub veel üks tagasihoidlik kirjatükk - nii et kel huvi, võib mõnikord taas blogi poole kiigata.