International Festival Expressions 2013 - India I osa

This post as well as the following 4 ones are about the trip of our folk dance group to India where we participated in an International festival Expressions 2013 and spent also some time in Delhi. In the postages there are our emotions about the festival, customs and sightseeing. Many thanks to our kind hosts Naimesh and Nieha and their family for taking care of us and introducing us local traditions and cousine and organizing interesting trips, especially to Old Ahmedabad and Akshardham Temple in Gandhinagar.
And of course many thanks to Spandan, Hiren Shah and Falguni Hiren for invitation to the festival!

Mis siis muud, kui käärin käised üles ning võtan kirjatöö taas käsile, osaliselt ajendajateks fännid ja muidugi ka Milvi, kes mul ühel laupäeval nööbist kinni võttis ja küsis, et kas India kohta ka juba lugeda saab.
Millest siis kirjutada, et enamus muljeid paika saaks ja teisalt heietused liialt lohisevaks ei muutuks, sest toimetusi, mälestusi ning seiklusi on ju kuhjakaupa.
Klassikuid tsiteerides: raske on tee püha tõe juurde ehk tantsuseltskonnal esinemispaika jõuda. Või siis teisalt: kui Upsijad Ahmedabadi jõudsid, oli festival juba alanud (peaaegu).
Start oli kena-kaunis ja meie ajutiste Upsijatega täiendatud reisiseltskond koosseisus

Mati Pille, Aliis Liin, Tarmo Lillo, Pille Sikk, Terje Sõrmus, Paul Sõrmus,  Peeter Grigorjev, Eve ja Jaan Kiisler, Ats Astover, Toomas Kangur,  Aira Suviste, Piret ja Meelis Varjund, Peeter Lind, Piret Luik, Artur Murumets, Õilme Annuk,  Raivo Kuusmets, Zanna Pindma, Eili Guhse asus Riiast silme ees terendava sihtkoha poole teele. Reis Riiast Istanbuli kulges nagu õlitatult ja siis see algas: karm saatus laskis sõrmega nipsu, mille tulemusena Istanbul-Delhi lend lükati ca 6 tundi edasi.

Nii et kui alguses olime mures, mida 5 tunniga Delhis peale hakata, siis nüüd kujunesid kõigevägevama sekkumisel asjaolud sootuks vastupidiseks. Igatahes võiks piltlikult öelda, et kui upsijad jõudsid Delhis oma pagasikonveierini, startis juba nende siselend ja lehvitas Aahmeabadi poole tiibu. Ei aidanud siin kohalike ametnike teavitamine terve 21-liikmelise grupi hilinemisest - nende jaoks on uppuja päästmine ikka uppuja enda asi. Pärast Paulist, minust, esikõnelejast Atsist  (olin ju kui rikkis televiisor - pilt olemas, kuid häält polnud) ja Airast päästegrupi asjatuid eksirännakuid ning ponnistusi nii lennujaamas kui ka sellest VÄLJAS (ärge Te, tulevased hädalised, seda viga tehke, et ilma passi ja LENNUPILETITA hoonest väljute: iga välisukse ees seisab püssimees ja sisse saab AINULT LENNUPILETI ja passi esitamisel) olime endiselt lõhkise küna ees. Õnneks olin Istanbulist juba igaks juhuks Hireni teavitanud ja tänu temale ning kohalike Lionsite sidemetele saime osta piletid uuele lennule (kallis kindlustus - aita palun!) ja meie setskond juhatati (loe talutati) käekõrval õigesse väravasse ning pandi õigele lennukile. 

Kui juba lennujaamast ja selle kommetest juttu tuli, siis veel 2 olulist vihjet, mida paar reisiselli sai omal nahal kogeda: Sul võib ju ID pilet olla, kuid Indias kehtib ainult paber - seega trükkige välja ja võtke see paber näpuvahele. Ja lipikud ning templid: iga pakk, ka daamide ridikül, peab olema varustatud sildiga, millel uhkeldab lennujaama pitsat!

Ja veel, kui te arvasite, et Delhis on soe, siis panite küll puusse! Täpseid kraade ei tea öelda, kuid seal oli mingi külmalaine, nii et kohalikud kitsedki olid lausa kampsunitesse riietatud ning seda mitte ülekantud, vaid otseses tähenduses.

Aga nüüd, 3. jaanuari õhtul 2013.a.: tere, Ahmedabad, meie reisi sihtpunkt! Lühiinfona niipalju, et Ahmedabad on erinevail andmeil 5,5 - 6 milj. elanikuga India üks paremini ja kiiremini arenenud linnadest, mis jääb Delhist 800 km kaugusele. 
Lennujaamas ootasid meid võõrustaja-pered, upsijad koos pagasiga laaditi autodesse ja toimetati mitte kodudesse (loogiline oleks ju väike refresh....) vaid kihutati otsejoones esinemispaika. Aga milline sõit see oli! Kui maailmas on olemas vasak- või parempoolne liiklus, siis Ahmedabadis kehtisid mõlemad ja korraga ja risti-rästi! Tänavapildis ruulis autode kõrval ja vahel lugematul hulgal rohelise-kollase-karvalisi rikshasid ja veel enam rollereid. Sõidutee oli neid täis, nii et erinevate sõidukite vahele jäid vaevu mõnesentimeetrised vahed!!! Aga kõik see TOIMIS ja oli meie jaoks nii ehmatavalt virgutav, et väike väsimus oli hetkega unustatud. Nii et ca 20 min. riietumiseks, siis naeratus number 5 näole ja pärast 34 tundi kestnud reisi Karnavati klubi vabaõhu lavale! Aga tiim oli meil tubli, sest meenutades seda esinemist ja vaadates vastavat Pauli filmikatket, ei oskaks keegi tõde aimata.

Hinge hoidis kinni vaid korralduskomitee: Falguni ei väsinud kordamast ja ka publikule teatamast, et meie avagalal esinemisest keeldumine oleks sellistel asjaoludel olnud loomulik, aga vaat, tulevad mehed (ja naised) metsast (loe kuskilt külmast põhjast) ning viskavad särasilmil jalga nii et vähe pole!
Lisaks Eestile Upsijate näol oli esindatud Kanada kollektiiviga Nouvelle Epoque

Tshehhi (1 näitsik), Saksamaa (kolmest kummalisest etlejast 0-ks kahanenud kooslus), Indoneesia

 Afganistaan

 ja kohalikud rühmad

Lahe oli, eriti veel see jämmimisega päädinud finaal: imeilusad eesti rahvariided, kanadalaste mustad ja india daamide sädelevad tualetid pikitud läbisegi õlgseelikutega...

Seejärel sööma ning "koju kotile", et olla valmis järgmisteks uuteks avastusteks ja väljakutseteks....

Jääb poolele, et uute osadena jätkuda....